Läti ime sepistaja
Novembri keskel sepistas Läti jalgpallikoondis väikese ime. 15. novembril võideti Riias Türgi koondist 1:0, neli päeva hiljem mängiti Istanbulis mulluse MMi kolmandaga 2:2 viiki. See tähendab, et esimese Balti riigina pääses Läti Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile. Läti uudisteportaal sportsnews.lv pühendas võidule loo pealkirjaga "Starkovsi armee päästis Euroopa Türgi ikkest".
Ekspress usutles sel puhul Läti koondise peatreenerit Aleksandrs Starkovsit. Jutuajamine toimus esmaspäeval Riias Skonto staadionil ja juttu ajasime vene keeles.
Mis tunne on olla rahvuskangelane ehk kas see üldse kuidagi tunda on?
Seda on tunda küll – alates kodus saadud 1:0 võidust on jalgpall kõigil uudistekanalitel esimene teema, iga päev algavad spordiuudised ülevaatega koondislaste tegemistest. Jalgpall on jälle au sees. Väga paljud nimetavad Türgist jagusaamist Läti spordiajaloo suurimaks saavutuseks. Loomulikult on väga meeldiv tunne.
Kuidas Läti meeskonda enne teist mängu Türgis vastu võeti?
Alustaks sellest, et pärast Riias saadud kaotust olid Türgi inimesed šokis. Nad lootsid ikkagi juba siin asja ära otsustada. Sealses meedias süüdistati, et Riias oli külm, et vastuvõtt oli halb, et tollis nuusutasid koerad meeskonna üle, et prantslasest kohtunik oli nende vastu. Kujutate ette, lehtedes kirjutati, et siin oli temperatuur miinus üks ning meie valasime platsi spetsiaalselt veega üle, et neil oleks halb mängida.
Vastuvõtt oli sellele vastav. Meie delegatsioonis oli umbes 120 inimest – kõigil kästi lennujaamas pagas avada, koerad nuuskisid läbi. Edasi asi paranes ja kokkuvõttes suhtuti meisse hästi. Isegi kaastundlikult – kõigi hoiak oli enesekindel, nad olid võidus täiesti veendunud.
Kordusmängus jäite 30 minutit enne lõppu 0:2 taha. Millele te sellises seisus veel lootsite?
Mingit paanikat ei olnud. See seis ei vastanud tegelikult mängu käigule. Türgil ei olnud palju võimalusi ja meie poolkaitset nad üle mängida ei suutnud.
Psühholoogilises mõttes ei mõjunud kaotusseis sugugi hävitavalt, sest juba enne Istanbuli mängu olime Lätis kangelased. Põhiline oli lõpuni võidelda.
Mismoodi te enne teist mängu oma pallureid motiveerisite?
Seletasin, et alla anda ei tohi skoorist sõltumata. Elus võib olla üksainus võimalus finaalturniirile pääseda ning sellest võimalusest pidime kinni hoidma. Minu arvates on Läti, Leedu ja Eesti koondiste tase umbes sarnane, aga seekord avanes hiilgav võimalus just meil. Kuigi me ei läinud kaotama, teadsime, et ka 1:2 kaotus viib meid edasi. Ja õnn naeratas – Laizans lõi kiiresti esimese vastuvärava, pärast mida vastane silmnähtavalt murdus.
Ometi oli Türgi veel aastatagusel MMil kolmas. Ja paberil oli nende koosseis ka seekord vägagi aukartusäratav. Mis neid Läti vastu alt vedas?
Tihti juhtub, et pärast hiilgavat aastat järgneb langus. Aga see pole põhjendus. Türgi ridades ei olnud miskipärast entusiasmi, tahet võidelda iga palli pärast. See võis tulla vastase alahindamisest. Ja võimalik, et nende sisekliimaga ei olnud kõik korras. Näiteks Hakan Sükür, kes on kohalik iidol, oli Riias meeskonnaga kaasas, harjutas siin kaks päeva, aga mänguks nimekirja ei pääsenud. Tagamaid ma ei tea.
Olgem ausad – üsna suur osa teie edus oli sportlikul õnnel. Kas või see näide, et türklaste maailmaklassi väravavaht Rüstü pidi kordusmängu vahele jätma ja tema asendaja ei tegutsenud kõige kindlamalt.
Loomulikult ei saa õnne faktorit spordis alahinnata. Sakslased jõudsid mullu MM-finaali samuti õnnega pooleks. Aga nende hõbedat ei saa neilt keegi ära võtta. Edu valemit seletan siiski nii: töö, veelkord töö ja alles siis õnn. Koondiste tase läheb aina ülesmäge ja aina ühtlasemaks, seega tuleb väga palju vaeva näha. Aga õnn hoiab ikka tugevamaid.
Eemalt Eestist vaadates oli teil hullupööra õnne juba varem. Türgi vastu mängima viis teid ju samuti uskumatu tulemus – võit võõrsil Rootsi üle. Kuidas see õnnestus? Ei saa mainimata jätta, et Rootsile ei olnudki ses mängus võitu vaja.
Eks igaüks mõtle oma rikutuse piirides. Näiteks leedulased arvavad, et selle mängu tulemus lepiti kokku valitsuste tasandil. Aga sedasi saavad arutleda need, kes ei olnud mängu ajal staadionil. Kujutlege rahvast tulvil staadionit, 32 000 rahvusvärvides pealtvaatajat. Kas usuks keegi tõesti, et 11 meest väljakul löövad publiku tunnetele käega?
Ma olen nõus, ilmselt ei andnud rootslased endast 150 protsenti, arvestades vigastuseohtu, aga meie väravavahil oli tolles mängus väga palju tööd. Ka ei suutnud rootslased mängu lõpu eel penaltit realiseerida. Aga meil on suurepärased mängijad, kellelt selliseid tulemusi võiski oodata.
Läti võidud teevad rõõmu, aga seda enam tahaks meenutada, et alles eelmises valiktsüklis kaks-kolm aastat tagasi oli Läti jalgpall sügavas augus. Jäite grupis eelviimaseks ega suutnud kodus San Marinot võita. Ometi olid koondises samad suurepärased mängijad. Millest nüüd selline hüpe?
Siis juhendas meeskonda inglane (Gary Johnson – toim). Ma ei tahaks oma eelkäijat halvustada, aga mulle ei meeldinud tema suhtumine kaotustesse. Meeskond kogunes pärast mängu riietusruumi ja neile selgitati, et kaotusest hoolimata oli mäng väga hea, kaotus tuleb unustada ja rühkida uute võitude poole. Ma olen sellise suhtumise vastu. Iga mängu tuleb tagantjärele kriitiliselt analüüsida, vaadata videolinti, tuua esile kõik head ja vead. Sel juhul mängijad arenevad.
Mängijate vigade suhtes te seega silmi kinni ei pigista?
Ei. Ma töötan ka klubiga, kus on palju väga noori mängijaid. Noortele poistele tuleb alati nende vead ette näidata. Koondislastega on tegelikult sama lugu. Näiteks seesama Maris Verpakovskis tuli meie klubisse Liepajast kolm aastat tagasi. Ta oli pikka aega varumees, tegi palju vigu ja teenis kõvasti kriitikat. Ilma kriitikata ei oleks ta jõudnud oma praegusele tasemele.
Kirjeldage oma käitumist mängu järel riietusruumis. Lärmate kõvasti?
Tuleb ette. Emotsioone just ei vallanda, aga… kuidas öelda – piitsa ja prääniku põhimõttel käitun meestega.
Missuguseid nõudmisi esitate mängijatele režiimi suhtes?
Tippsportlaste koormused on väga suured. Seega on minu arvamus, et sportlane peab olema askeet. Olen režiimi suhtes väga nõudlik. Väikese dringi võtmise pärast kedagi maha ei lase, aga ma ei poolda, et pärast mängu ennast horisontaali juuakse. Ja kompromisse selles küsimuses ei tee.
Kuidas kuldse jalaga Verpakovskis teile üldse silma jäi?
Ta oli olümpiakoondises, jäi lihtsalt silma – ütleme, et oli minu maitse.
Mis temast nüüd edasi saab? Kujutan ette, et kosilasi on hordide kaupa. Seni on juttu olnud Müncheni Bayernist, aga kes teda veel himustavad? Ja mis hinnaga te ründaja loovutate?
Praegu on ta koos agendiga Londonis, kohtumas Arsenali esindajatega. Huvilisi on ka Venemaalt, Kreekast, samuti AS Roma. Hinnast rääkima ei ole treener kõige õigem inimene, aga arvan, et see ulatub umbes kolme miljoni dollarini.
Teie klubi ja koondise tippmängija loovutamine on teile arvatavasti lähedane teema kas või tema edasist arengut silmas pidades. Kas annate Verpakovskisele ka soovitusi, millisesse klubisse tal oleks mõtet minna või siis minemata jätta? Ehk kui näiteks mõni Qatari klubi pakuks tema eest 10 miljonit, mida te talle soovitaksite?
Eks me ürita tema valikul silma peal hoida ja nõu anda, aga ta on täiskasvanud ja väga iseseisev inimene. Ehk siis kui ta tahab mängijana areneda, siis ta ilmselt pingipoisiks ei lähe, samuti ei vali ta loodetavasti klubi, kus ka põhikoosseisus areng seisma jääks.
Kindlasti on teilegi juba tehtud palju ahvatlevaid ettepanekuid.
Ettepanekuid on olnud. Väga konkreetne jutuajamine oli Sankt-Peterburgi Zeniidiga. Aga ma ei lahkuks koondise juurest mingil juhul, kui just ära ei aeta. Öeldakse, et juhtida rahvuskoondist – see on iga treeneri karjääri tipp. Ja ainult ebanormaalne lahkuks koondise juurest enne finaalturniiri. Vaevalt mõni klubi ebanormaalset treenerit vajab.
Ütlesite, et teie meelest on kolme Balti rahvuskoondise tase ühesugune. Ometi jõudis just Läti ainsa ja esimesena tippseltskonda. Milles konkreetselt seisneb teie kui treeneri panus sellesse saavutusse?
Treeneril on oma mängijatega suheldes, neid koolitades võimalik valida kahe maneeri vahel. Esiteks on võimalus hõisata. Näiteks koondise eelmine treener, inglane rääkis kogu aeg, et oleme sama tugevad kui brasiillased. Sel juhul, kui tuleb kaotus, on mängijate enesetunne krahhi äärel. Mina olen valinud teise tee – ütlen, et vastane on väga tugev, aga üritame, võitleme ja kui veab, siis veab. Siin sobiks tsiteerida üht ajalehte, mis päev pärast meie edasipääsemist ütles: “Jumal oli lätlane.”
Jumal võib olla lätlane, aga teie olete minu teada venelane. Kuidas Läti marurahvuslased teisse suhtuvad? Kas olete tundnud vastuseisu enda suhtes rahvuse tõttu?
Jah, olen venelane, kes on elanud Lätis 48 aastat. Läti keelest saan aru, aga rääkida eelistan vene keeles. Vastuseisu on olnud tõesti päris palju. Loodetavasti see nüüd siiski kaob.
Kuidas Eesti jalgpalli hetkeseisu hindate?
Heal tasemel meeskond, kes ei lase endale ühegi vastase tahet peale suruda. Taktikaliselt väga hästi distsiplineeritud ja kõva võitlejahingega.
Eesti koondisest praagiti kümmekond aastat tagasi välja need pallurid, kes eesti keelt ei mõistnud. Mida te vastate neile, kes leiavad, et Läti koondise edu pant ongi vene rahvusest ja venekeelsete mängijate paljusus?
Me oleme väike rahvas nagu Eestigi. See tähendab, et kõik head sportlased on arvel ja neid tuleb väga hinnata rahvusest sõltumata. Loomulikult on kõigil koondislastel Läti kodakondsus ning läti keel suus, aga arvatavasti on meil ja Eestis kodakondsuse saamine erinev. Oluline on patriotism, ilma selleta ei võida midagi. Tuleb leida ühine keel ja liita inimesed meeskonnaks.
Vaadake näiteks Saksamaa koondist, kus on niigi kõrge tase, aga ikkagi on koosseisus palju teistest rahvustest mängijaid. Sama lugu Prantsusmaal. Või Poola koondis, kes pääses MMile paljuski tänu mustanahalisele mängijale Olisadebele. Koondisse peavad pääsema parimad.
Juhendate klubi, mis on vist juba tosin aastat järjest tulnud Läti meistriks. Miks te ei võta koondisse ainult Skonto mängijaid või neid, kes on Skontost välja kasvanud?
Jah, Skonto on nüüdseks 13 korda järjest meistriks tulnud. Selline printsiip oleks väga lihtne ja mugav. Koondise treeneril on ikka julgem kasutada mängijaid, kes on läbi ja lõhki tuttavad. Aga ma olen mängijate valikul nii objektiivne kui võimalik – koondisse pääseb see, kes on heas vormis ja hea suhtumisega. See, kas ta on venelane või leedukas, kas ta mängib Skontos või konkureerivas klubis, ei ole näitaja.
Mis te arvate, kas ühe klubi selline domineerimine koduliigas on spordiala üldisele arengule kasuks?
Raske öelda. Võibolla on meie liiga nii nõrk. Aga kas see tuleb arengule kasuks või kahjuks – eks arvake ära. Meie oleme finaalturniiril.
Vaevalt, et Läti liiga on nõrk. Kubok Sodružestval (endiste liiduvabariikide meisterklubide karikavõistlused – toim) on Skonto ju olnud väga edukas.
Seda küll. Kolmteist korda oleme võistelnud, kaheksa korda poolfinaali jõudnud, viimati jõudsime finaali. Mitmed meie klubi mängijad on riikide koondistes või noortekoondistes.
Skontol on uus ja uhke staadion. Kui suur osa selle valmimises on riigil või Riia linnal?
Kahjuks nullilähedane. Staadion ehitati sisuliselt ühe mehe vahenditest. See on Skonto president Guntis Indriksons. Nii et mitte Verpakovskis või Starkovs, vaid Indriksons on tegelikult Läti jalgpalli suurim kangelane.
Kuidas riik meeskonda premeeris?
Saime autasuks 120 000 latti (ca 3 miljonit krooni). Me eelistaksin muidugi mingit regulaarset toetust, osakest mõnest maksust või midagi. Eks kohalik meedia on ka nüüd valitsuse suhtes irooniline, öeldes, et enne seda saavutust polnud jalgpalli kellelegi vaja, nüüd siis toetatakse. Ma saan aru küll, et riik peab mõtlema pensionidele, õpetajate palkadele, aga samas – meie välisminister ütles, et jalgpallurid tegid Läti heaks ühe õhtuga rohkem kui poliitikud kümne aastaga.
Kui valad klaasi õlut, siis alguses tekib vaht. Vaht lahtub ja siis alles selgub, mis tegelikult klaasis on. Üritame nüüd selle vahu peal natuke sõita ja üldisest eufooriast kohalikule jalgpallile kasu lõigata.
Räägime finaalturniirist. Kuidas koondis selleks valmistub?
Detsembri lõpus peame Küprosel maavõistluse Kuveidiga. Sellega alustame ettevalmistustsüklit. Ja tulevasse aastasse oleme samuti mõned mängud planeerinud.
Pühapäeval loositakse finaalturniiri alagrupid. On teil mõni eelistus, kelle vastu tahaksite mängida?
Tulemuse seisukohast oleks rumal kedagi eelistada. Näiteks enne viimaseid valikmänge vastasin, et Türgi oleks kõige ebamugavam vastane. Aga me võitsime neid. Küll oleksid eksootika mõttes mõned eelistused – näiteks pole me kunagi kohtunud Itaalia või Inglismaaga.
Kolmapäeval vaatasin ühes rahvarohkes pubis Venemaa-Walesi mängu otseülekannet. Teie otsustavat lahingut otse ei näidatud. Aga kui selgus, et Läti on edasi pääsenud, läks kogu rahvas pööraseks, rõõmukisa ja möllu oli tohutult. Kuidas te eestlaste suurt rõõmu seletate?
Puhas psühholoogia. Inimesed tavatsevad ikka rääkida, et elu on raske. Ja eks ta ongi raske. Kõik ootavad imet ja väike ime teeb kõigile head. Võibolla ei oldudki nii väga Läti poolt, vaid rõõmustati just ime üle. Nähti, et jumal on siiski olemas.
Räägite palju jumalast. Olete usklik inimene?
Kirikus päris igal nädalal ei käi, aga arvan, et jumal on olemas ja karistab kõigi alatuste eest.
Aleksandrs Starkovs
Sündinud Lätis Madona linnas
20aastaselt liitus Läti esiklubi Riia Daugavaga. 1977. hooajal oli NL esiliiga resultatiivseim mängija 26 väravaga. Järgnes ebaõnnestunud hooaeg Moskva Dinamos ja tagasitulek Daugavasse. Kokku Daugava eest NL meistrivõistlustel üle 300 mängu ja üle 100 värava.
Lõpetas Moskva Treenerite Kooli ja sai 1990. aastal Daugava abitreeneriks. Alates 1992. aastast Riia Skonto peatreener. Viinud Skonto 11 korda järjest Läti meistriks.
1998. aastal sai Läti koondise abitreeneriks. 2001. aasta mais, pärast Läti koondise 1:1 viiki kodus San Marinoga ja senise peatreeneri Gary Johnsoni lahkumist sai koondise peatreeneriks.
2003 novembris juhtis Läti koondise ajaloolise võiduni Türgi üle (1:0+2:2), mis viis koondise EM finaalturniirile.
Läti koondise 15 viimast maavõistlust
8 võitu - sh. Rootsiga 1:0, Türgiga 1:0
3 viiki - Eestiga 0:0, Rootsiga 0:0, Türgiga 2:2
4 kaotust, s.h sõprusmäng Usbekistaniga 0:3.
Lätlased välismaa klubides:
6 koondislast mängib Venemaal, 2 Inglismaal, 1 Taanis, 1 Austrias, 1 Belgias.
