*

"Ma võin rääkida teile spordist. Ma võin rääkida teile spordist nii, et teil ei lähe elu lõpuni meelest ära, mis asi see sport on."

*

"Ma hävitan teid. Ma hävitan teid ülimalt sadistlikult. Ma hävitan teid nii vaikselt, et keegi ei saa mitte midagi aru."

*

"Jaani kirik on praegu kollane. Kollane on Päikese värv, kõige ilusam. Aga värv mureneb, nii et peaks kiriku uuesti üle värvima. Värviks helesiniseks. Aga ei, see oleks liiga venelik. Jah, täiesti uus värv tuleb välja mõtelda."

*

"Kõigest võid sa välja tulla, aga südame tsüklist sa juba välja ei tule. Jah, südame tsüklist ei tule sa välja."

*

Nõnda räägib kunstiklubi ees vabaõhukohvikus müstiline süsimusta habemega mees, väidetavalt sotsiaalhooldekodu elanik. Mulle meeldib musthabeme lauseid kuulata, need mõjuvad otsekui filosoofilised tarkuseterad. Tema psühhedeelset maailmanägemust jälgides ei hakka mul igav. Seal on peidus mingi seletamatu üllatusemoment.

Musthabe kraaksatab oma tarkuseteri üle kohviku ootamatult, ilma kindlate ajaliste intervallideta. Aeg-ajalt nõriseb mehe musta habemesse ila. Läinud aastal patsutas musthabe õlale Peter Greenawayle, kui too siin oma näitust avas. Paljudele kohvikukülastajatele musta habemega müstik ei meeldi. Nad arvavad, et ta niisama lämiseb.

Paljud kohvikukülastajad tahavad, et müstilisele musthabemele kutsutaks politsei. "Pole mõtet," kostavad kohvikutöötajad. "Politsei ei võta teda juba ammu enam jutule."

Jah, see on tase. See on juba tõeline vabadus, kui enam isegi politsei sind jutule ei võta. Müstika. Olen ka ise kunstiklubis mõningaid vabadusi kasutanud. Näiteks vaesematel aegadel poest ostetud õlut otse pudelist rüübanud või väsimuse korral lihtsalt diivanile tukkuma jäänud.

Ühtpidi on mul taoliste vabaduste olemasolu üle muidugi hea meel, aga teisalt kimbutab pärast nende kasutamist piinlikuvõitu tunne. Ka politsei võtaks mind tõenäoliselt ikka veel jutule. Nii et tõelise ja müstilise vabaduseni mul arenguruumi veel jätkub. Et saaksin Tallinnas 24 tundi järjest igasugust tsirkust teha.