- Futurism: cyborg-amatsoonid, robotid, androidid
- Sõdalased: gladiaatorid, dominatrix'id, gladiatrix'id ja Jeanne d'Arc'id, kes miksivad S&M-i keskaegse raudrüü ja Vana-Rooma gladiaatori-vammusega.
- 80ndate siluett: eriti Mugler'i ja Alaïa voolitud figuur; nurgelised trapetskehad.
- 40ndad: eriti õlakad pluusid (vt Joan Crawford).
- Kimono: lõige nr 1.
- Rõhutatud õlad: õlakud on tagasi, teravamad kui varem.
- Kõrge vöökoht: kõik püksid ronivad nabani välja, seelikud suisa rinna alla.
- Sportlik: tennisekleidid, retuusid, kapuutsid, ohtralt nailonit ja langevarjusiidi.
- Jalad, jalad, jalad: püksata-look pluss gladiaatorikoturnid.
- Mikropüksid: eriti 50ndate kõrgevärvlilised bikiinipüksid, kuid ka Bermuda shorts'id.
- Läikivad pinnad: vasksed, hõbedased, kuldsed raudrüü-ülikonnad ja soomussärk-kleidid.
- Jaapan: skulpturaalsed lõiked, range lihtsus (mõnel juhul ka eksootilised tikandid).
- Babydoll-kleidid: kombineeri Balenciaga soomusretuusidega, et lisada ohtlikku seksikust.
- Lilla ja teised juveelitoonid: Prada juba teab!
- Sinepikollane: jätkab talvist võidukäiku.
- Jumpsuit ehk kombinesoon: Lanvini mustast pleather-kombinesoonist Ann Demeulemeesteri valge langevarjusiidist ürbini.
- Ahelad: mustrina Giles'i kleitidel, raskete kettidena Chaneli modellide kaelte ja randmete ümber.
- Mustvalge: jätkuvalt ületamatu kombinatsioon.
- 60ndate lõpu kleidid: A-lõikelised mikrominid tugeva prindiga.
- Kaleidoskoobi-print ning teised psühhedeelilised mustrid (populaarne kombinatsioon: lilla + oranž + valge).
- Bandage-kleidid: liibuvad, keha voolivad (vt 80ndate Alaïa ja Versace).
- Kuldsed kiisusilmad ja triiksirged juuksed.
- Obi-vöö, ka suure sõlmega.
- 80ndate päikeseprillid: vt "Dynasty", "Miami Vice".
- Asümmeetriline kaelus: üks õlg väljas, teine sees - kokteilikleitide puhul möödapääsmatu.
- Puhvkleidid ja -seelikud: aga tingimata ultralühikesed.
- Laiad viigipüksid: nii avarad, et neisse võib uppuda (vt Katharine Hepburn & Marlene Dietrich).
- Sinise tagasitulek: teretulnud on topaassinine (Julien Macdonald) ja tumesinine (Sonia Rykiel), eriti satiini kujul.
- Must nahk: Jitrois' liibuvad nahkkleidid ca 1993 ja gimp-look.
- K aherealine bleiser: suure laperdava kleitmantlina. NB! Kantud irooniaga!
- Turban: peakate nr 1.
- Langevarju-šikk: laperdavad kombinesoonid, pluusid, mantlid.
- Ussinahk: eriti must, kuid ka kuldne ja hõbedane jätkavad oma võidukäiku.
- Khaki ja oliiv: taandumas.
- Narmad: Pocahontase indiaani-šikk, eriti kingadel ja kottidel.
- Peeglikillud ja suured kalliskivid: kottidel, kingadel ja vöödel.
- Mood kui arhitektuur: geniaalne rätsepatöö.
Kevad-suvi 2007. Londoni loomaaeda saabub Pariisi suvitaja, või vastupidi. Kentsakas ja pisut kohatult püksata kakerdab ta teleskoopilisil sääril, mis kaetud ogalise raudrüüga - nagu mõni eksootiline ent ohtlik lind. Teravaõlaline minikimono ulatab vaevalt kubemeni, paljastades litrilised mikropüksid; pead ehib turban.
Paradiisilinnud saabuvad!
Mood on üks ütlemata inimvaenulik asi, tõdes rahvusvaheline moepress, olles veetnud neli pikka moenädalat silmitsi mikropükstega, sest milline rõivaese suudaks olla veel pahatahtlikum kui mitte miniatuursed säärevarjud (sic!), mille treimiseks kulub kangrul heal juhul hambaniidi karbi jagu lõnga? Tuleb mõrult tõdeda: pärast lõbusat ja ülikantavat talvehooaega seisab ees utoopiline suvi, mis isegi kõige külmaverelisemad kohmetuks võtab. Kõik on korras neil, kelle kehast 80% moodustavad sääred - jääb üle end vaid puhvkleidikese ja koturnidega varustada ning nõutud flamingo-look ongi saavutatud. Paraku tähendab selline sihvaka paradiisilinnu poole püüdlemine suure enamuse jaoks seda, et välja kukub isegi hea tahtmise juures pelikan (et mitte öelda suisa part).
Mida teeb keskmine moetoimetaja, kui isegi muidu üdini ontlik Peter Jensen mikropüksid lavale saadab? Tõmbab ette võimalikult ükskõikse näo, sirgeldab hoogsalt märkmikku edasi, nagu poleks mingi mure juba hommepäev püksata kodust väljuda, asudes tegelikult sepitsema kuuekuust eksiili. Bahama? Bermuda? Bora Bora? Kuskil ikka ehk lubatakse kaftanis hõljuda. Mõned otsustavad ekstravagantsema väljapääsu kasuks - ega's kogu moepress saa korraga paguluses olla. Hilary Alexander näiteks kavatseb lavastada omaenese surma, et siis sügise hakuks jälle suurejooneliselt tuhast tõusta. Hilary mõttekäigul on jumet - eks ole ju fööniks palju pilkupüüdvamgi lind, mida oleks lausa arutu sügiseni kapis hoida.
Püksid kui puusakorsett?
Säärane mikrofoobia kulmineerub Chaneli show'l: kui eelnevalt kiratses meis veel närunaiivne lootus, et hot pants'ide olemasolu pea igas kollektsioonis on juhuslik kokkusattumus, saab nüüd korrapealt selgeks, et neist mingit pääsu pole. Pärast tosinat üleni litritega kaetud paari lõbustan ma end sardoonilise ideega: küllap on vaid päevade küsimus, mil Tampax üllitab harmoneeruva litritega tampooni ja lakkab olemast seegi vabandus. Kõigele vaatamata on mikro-shorts'idel ka häid omadusi: modelleeritud 50ndate bikiiniprototüübi järgi, ulatuvad nad nabani välja ning toimivad tahes-tahtmata korrigeeriva aluspesuna - puusakorsett sõ ;n a otseses mõttes. Kes ei julge kanda eraldi, kandku kleidi all: korrigeerib nii mõnegi puudujäägi ning muudab viimase pisutki ohutumaks ning kandmiskõlbulikumaks.
Jah, uueks fetišiks on puusad - sissetõmmatud nagu korsetiga või vastupidi, rõhutatud puhvseeliku, kleidi või alt kitsenevate pükstega, mille puusaosa nimme ruumikas. Kui peaosas puusad, on õlajoon lõikelt pehme, kaenlaauk avar, rinnast sissevõtmata, büsti eksistentsist ei sooja, ei külma. Tüüpiline näide: 80ndate T-kleit, mis ülaosalt lohmakas T-särk, keskelt vööga tugevalt kokku tõmmatud ning liibub puusadele teise nahana. (Loomulikult tuleb selliseid kleite kanda rinnahoidjata - selles on kogu point.)
Õlad teravaks!
Puusafetiši antiteesiks on õlaobsessioon, mis võtab suveks monumentaalsed mõõtmed. Õlakud on tagasi - mida teravamad ja ebaloomulikumad, seda parem. Eelmise suve lai õlapael kasvab veelgi ja ulatub järgmiseks kevadeks päris õlanukini välja; kleidid on pigem varrukateta kui õlapaeltega. Iga hinna eest tuleb vältida kitsukesi spaghetti-paelu. Ka varrukateta kleidi/topi puhul on kaenlaauk suur ning õlak sirutub ohtukuulutavalt kehast eemale - nagu mõne eelajaloolise lennuvõimetu linnu tiivakönt. Keha muutub trapetsikujuliseks, "Dynasty" heroiin teeb tugeva comeback'i. Martin Margiela varustab kõik kleidid (isegi õlapaeltega) nahavärvi õlakutega, mis, otsekui proteesid, muudavad/mutileerivad õla teravaks nukiks. Trendi võtab hästi kokku YSLi minikimono, mis paljastab reied ning võimendab õlgu sedavõrd, et puus ei näi vööst oluliselt laiem.
Minikimonot võib kanda ka haaremipükstega, mille võtab vintsutatud publik vastu suure kergendusohke ning tänutundega. Variante jagub: kas riietuda sissiks, barett viltu peas, samm täis Che sõjakust, või võtta hoopis elegantsem suund, kombineerides valged haaremipüksid mustade võrksukkade ning šiki bleiseriga. Mõlemal juhul on terav õlg absoluutselt kohustuslik.
Urbanistlikud sõdalased
Mullikuju kandub sujuvalt kevadesse edasi: Giles kasutab seda S&M-teemalistes kleidikestes, aktsendiks must lakknahk ja ahelaist trompe-l'oeil. Tulpseelik, mille hõlmad kattuvad tulbiõitena ja jätavad põlve välkuma, on samuti mullikujuline ning nõuab kombineerimist arhitektuurse jakiga. Kõik viited S&M-ile tasub kõrva taha panna - kevadeks saab sellest olulisemaid trende. Nahk on korraga väga aktuaalne (aeg Jitrois kapist välja tuua!), samuti needid ja ogad. Kuid tegu pole tõupuhta dominatrix'i, vaid eriskummalise ristsugutisega, kes sobitab liibuva musta lakknaha gladiaator-sandaalide ning elementidega keskaegsest raudrüüst. Jeanne-Gladiatrix-d'Arc? Tõeline urbaanne sõdalane!
Siluett on erakordselt esile toodud, voolitud, sipelgalik - 80ndate Alaïa ja 90ndate Mugler pole kunagi tundunud nii naelapea pihta kui nüüd. Balenciaga futuristlik kollektsioon on ühtaegu täiesti kandmiskõlbmatu ning möödapääsmatult ahvatlev. Ghesquière'i visioon Balenciaga kangelannast on niivõrd ajast ees, et kuklakarvad tõusevad vaimustusest püsti. Rõhk samuti jalgadel ja õlgadel, on sääred raudrüütatud kuldseisse soomusretuusidesse v&otil de; i sätendavaisse vaskseisse või hõbedaisse sigarett-pükstesse, samal ajal kui õlgu katab jäigast püütoninahast gladiaatorjakk, kimonoõlad fööniksitiivuna harakil. Pronksjad rõngassärk-kleidid panevad ahhetama ka kõige kalestunumad - isegi Anna Wintour amputeerib hetkeks ninalt oma tumedad päikeseprillid, et saada intensiivsem doos Balenciaga maagiat. PEAB, teisiti ei saa!
Maha ei jää ka Preen ja Lanvin, esimene neist mängib ühe 80ndate kindla lemmiku, kaherealise bleiseriga. Küündides peaaegu mantli mõõtu, laperdab bleiser oma kandja ümber täies iroonias, paaritatud kas kehassevoolitud kleidi või hoopis millegi androgüünsega. Lanvini kollektsioon aga loetleb kevadtrendid A-st Z-ini: kohal on nii 60ndate minid kui babydoll-kleidid, must nahk, jumpsuit ehk kombinesoon, soomussärkkleidid kui ka seesama laperdav bleiser, sedapuhku sootuks omapead - juures vaid sihvakad sääred ja peadpööritavad kontsad.
Idatuulte pöörises
Kimono on jutuks tulnud juba mitmel korral, ja mitte kogemata. Lisaks kimonolõikele (mis esineb kleitides, toppides, jakkides, mantlites ja mine tea kus veel!) laenavad disainerid suveks oriendist ka jaapanlikku rangust ja rahulikkust. Pärast nii mitut hipisesooni on Yamamoto struktuurilt taas esiplaanil, arhitektuurne rätsepatöö au sees ja monokroomne palett samuti: Chanel, Giles, Balenciaga, Gareth Pugh ja Viktor & Rolf on vaid mõned, kelle kollektsioonid pea tervenisti mustvalged.
Toonidest juhivad kalliskivivarjundid (võib öelda ka kannikesetoonid): külmad ent rikkalikud lillad, rohelised, oranžid, fuksiad. Pastellid on out - nii out kui üldse võimalik. Sinine teeb ootamatult varajase comeback'i, sedapuhku kas topaasi või öösinisena, eriti satiini kujul. Sinepikollane jätkab võimsalt, võttes kohati happelisi varjundeid ja minnes paiguti päris neooniks kätte. Kevadgarderoobis on tervitatav ka üks psühhedeelne minikleit: vormilt ca 1968, mil Mary Quant'i range lõige oli juba pehmenemas, ent mitte veel 70ndate alguse tuunikaks muutunud. Lillemustritest on viimaks põhjust kõrvale hoiduda - pigem mõjub värskena kaleidoskoobi-laadse prindiga kleidike.
Pöörane lõppakord
Vahelepõikena, kui juba psühhedeeliast juttu tuli, ei saa mainimata jätta Pariisi moenädala üht pentsikumat intsidenti - Yves Saint Laurent'i kokkukukkumist. Kuna vahejuhtum niisama hästi kui kattus Saint Laurent'i vihatud mantlipärija Stefano Pilati järjekordse triumfiga YSLi lipu all, vallandus erutatud moerahva fantaasia justkui orkaanina. Oletus insuldist, see on köömes: järgmiseks hommikuks olid kuulujutud küündinud kosmilisisse kõrgusisse - üks usutavamaid versioone pajatas sellest, et YSL on koolnud, surnuist tõusnud, moetaevasse läinud ja istub Gianni Versace'i paremal käel. Keegi kusagil kuulis kelleltki, et 5000 $ eest saab end matusekülaliste sekka; juba käisid jutud urni lennutamisest kosmosesse. Tõde - see, et YSL komistas autosse ronides ja toibub vaguralt omas kodus - mõjus kogu selle elevuse tipuks suisa alatult: kas tõesti võib nii müstilise olendiga juhtuda midagi nii jaburat ja banaalset? Ent kes naerab viimasena, on Marc Jacobs. Kogu virrvarri haripunktiks tõi ta Louis Vuittoni lavale ruudulised turukotid: halva maitse apoteoos! Kuid selle asemel, et säi lita da terve mõistus ning plastikjubedused kus see ja teine saata, haaras pealtvaatajaid joovastus - tuhandenaelaliste turukottide vastu, mis kannavad ju lõppude lõpuks LV logo! Tahaks näha Ghesquière'i õudusest tarretunud ilmet, kui mõni pahaaimamatu moehull suve saabudes tema ikoonilised kuldsed soomuspüksid ruudulise turukotiga kokku sobitab ...
