Kõigele vaatamata on taas tärganud huvi selle instrumendi vastu ja seda just tänu paarile fanaatikust muusikule. Üks neist - Thomas Bloch - on tõepoolest põnev muusik, kes on ennast pühendanud äärmiselt erandlikele pillidele. Lisaks klaasharmoonikale valdab ta veel ühte kahekümnenda sajandi esimese poole väga populaarset pilli Prantsusmaal nimega "Martenot' lained". Kui eesti kontserdikorraldajad on nüüd saavutanud hea kontakti Thomas Blochiga, küllap on siis tulevikus võimalik nautida ka Arthur Honeggeri, Darius Milhaud', Olivier Messiaeni ja Henri Duttileux' teoseid originaalversioonis, mis eeldavad partituuris rida nimega "Ondes Martenot".

Pealtnäha tuletab klaasharmoonika meelde aegu tagasi meiegi tänavanurkadel töötanud noateritajate tallatavat käia või Thomas Blochi sõnade järgi - külili asetatud kebabiküpsetusmasinat. Mänguprotseduur algab põhjaliku kätepesu ja -niisutamisega, ka vardal olevaid klaaspokaale tuleb pidevalt kasta. Pilli ulatus on kolm oktavit ja tämber tõepoolest hästi ettekujutatavalt klaasjas. Kõik või vähemalt paljud on ühe sarnase heli välja võlunud, pannes niiske sõrmega veiniklaasi resoneerima.

Thomas Bloch musitseeris Pärnu Kontserdimajas koos eesti kammermuusikute Neeme Punderi (flööt), Olev Ainomäe (oboe), Maano Männi (viiul), Toomas Nestori (altviiul) ja Aare Tammesaluga (tšello). Täismõõdus kahe poolega kava oli kenasti Wolfgang Amadeus Mozarti raamides ja algas ning lõppes Mozarti flöödikvartettidega. Avateosena siis kaheosaline C-duur kvartett KV285b ja lõpetuseks kolmeosaline D-duur KV 285. Nimetatud teoste ega ka kava teise poole alguses esitatud sama autori F-duur KV 370 oboekvarteti probleemid ei ole kergelt lahendatavad ning puudutavad eelkõige tämbrilise sulandumise ja kõlalise kompaktsuse tasakaalu leidmist. Päris ideaalse lahenduseni jõuti kava lõputeosega ja eriliselt hõrgu palana kõlas D-duur kvarteti Adagio.

Kui öelda veel mõni sõna nendest teostest, siis allakirjutanule üllatavana sulab keelpillide konteksti oboe isegi omasemalt kui flööt. Oboe teravam tämber ilmselt provotseerib viiulit ja altviiulit aktiivsusele flöödist enam. Mozarti flöödikvartetile järgnes siis esimene tutvus klaasharmoonikaga ja teoseks Johann Julius Sontag von Holt Sombachi (1962!) imetilluke Süit nr 1. Ütleme nii, et tutvus oli toimunud. Klaasharmooni ka isa Benjamin Franklini "Quartetto con obligato" koos keelpillidega oli juba tõsisem tutvus ja kontserdi esimene pool tipnes Mozarti Adagio ja Rondoga KV 617. Teos on kirjutatud autori surma-aastal ja umbes kuu varem kui ülipopulaarne "Ave, verum corpus". Esituskoosseis väga tämbripõnev - flööt, oboe, altviiul, tšello ja klaasharmoonika - ja dramaatilisele minoorsele Adagiole järgneb lahendusena mažoorne Rondo tuttava teemaga ühest sama autori klaverisonaadist. Viimases tuli Thomas Blochil juba demonstreerida päris nobedat pillikäsitlust kõigi kümne sõrmega.

Kontserdi teise poole kavas käidi välja kontserdi suurim üllatus vähetuntud 20. sajandi heliloojalt nimega César Espejo. Teos "Kaks tantsu vanas stiilis" esitati altviiuli soolona klaasharmoonika saatel. Ei ole andmeid selle kohta, millistele instrumentidele on teos kirjutatud originaalis, teada on vaid, et kuulsad 20. sajandi viiulivirtuoosid Miša Elman ja Valeri Klimov armastasid teost esitada lisapalana, kuid siis loomulikult klaveri saatel.

Et teos on tõeline "hitt", tõendab asjaolu, et võib leida salvestisi ka saksofoni ja oreli versioonis. Vaevalt et see nii planeeritud oli, kuid teose esitusest sai kontserdi kulminatsioon, mis varjutas ka järgnenud Philip Emmanuel Bachi ja Karl Leopold Rölligi teosed, ning süüdistan selles eelkõige altviiuli solisti Toomas Nestorit. Braavo!!!

Loo pealkirjas välja hõigatud hoiatused on pärit 18. sajandist. Mil määral on nad kehtivad 21. sajandil? Saalitäie publiku hullumisaste nõudis Thomas Blochilt koos kaaslastega lisapala. Esitaja ei kukkunud surnult maha. Kuid kontserdilt lahkudes valitses suvepealinnas harras vaikus - koerad ei haukunud ja rannarajoonist ei kostnudki puhkajate solaari kloppivat "tümakat". Casus irrealis, aga tõsi!