Mitu Eestit?
Alates tollest kuulsast teadlaste kirjast, mis jaotas Eesti esimeseks ja teiseks, olen murdnud pead, kuhu kuulun mina, mu sõbrad, sugulased ja tuttavad. Vastust ei ole ma leidnud. Võib-olla on mul midagi kahe silma vahele jäänud, kuid ma ei mäleta, et keegi oleks iseenese kuuluvust analüüsinud. Ikka teistest räägitakse ja täie enesekindlusega.
Suurte ühiskondlike hoovuste tähistamiseks võetakse suured mõõdupuud, see on paratamatu. Sama paratamatu on aga ka see, et siis ei nähta puude taga metsa, rahva seas inimest. Must-valged jaotused pole maailma mõõtmisel parimad riistad. Ma võin siinsamas väita, et Eestisid on kolm või kolmkümmend ja selle ilusti ära tõestada. Filosoofilisemalt on õige hoopis see, et eestisid on vähemalt 1,3 miljonit, sest iga inimene on erakordne ja peidab endas omaette maailma.
Eks needki väited ole sama kunstlikud kui kahene jaotus. Tõde on selles, et kui me ei räägi tuletikkudest, mis võivad olla ainult kas topsis või topsist väljas, vaid räägime nii keerulisel teemal nagu inimene, tema elu ja saatus, siis märkame lahterdatavate ja mõõdetavate tunnuste kõrval (vanus, sugu, haridus, palk) palju sellist, mis ei allu lahterdamisele.
Tean mitut väikest maakohta Eestis, kus etendub kindel korduv stseen: esimese Eesti jõukad linlased sõidavad suvel autodega oma üleslöödud maamajja, ilusate muruplatside ja lillepeenarde äärde, mõnulevad koos külalistega suveõhtul liha grillides, nopivad oma väikselt kaunilt peenralt puhta käega tillivarsi ja lõiguvad need kohe värskesse salatisse. Linnud laulavad, udu hõljub heinamaal, kala lööb järves lupsu. Aga kusagil naabruses, halliks pleekinud majas, pragunenud, veneaegse eterniitkatuse varjus, saeb kohalik vanamees palkseinast väljaulatuvat juppi ja torkab selle kohe samas pliidi alla, et omale teevett teha. Tuba on pime ja must, elektriraha pole ja elutüdimus on ränk. Sissetulek on enam kui juhuslik, sead ammu tapetud, kanad koolnud, pilk tühi. Teine Eesti kogu oma masenduses.
Nüüd vahetame vaatenurka nagu vanas kuulsas Akira Kurosawa filmis.
Selgub, et pole linnamees ega tema pere üldse rikas. Palk on just nii suur, et Õismäe paneelmaja korteri üür ära maksta, riided seljas puhtad hoida, endale süüa ja autole kütust osta. Maaidüll on oma kätega loodud. Sügaval Vene ajal, veerand sajandit tagasi, osteti kolkas odav maalapike vana sisselangenud küüniga ja hakati kõigepealt võsa raiuma ning rämpsu tassima. Elumaja enam polnud, selle oli üks kohalik, naaberküla mees läbi elanud. Too elaski nii, et kolis tühja maja ühte otsa sisse ja teist otsa küttis. Mõne aasta pärast kolis mujale ja tegi seal samuti. Kui linnamehed tema kandis omale aitadest ja küünidest suvemaju ehitasid, maad raadasid ja hirmsat vaeva nägid, käis tema nende käest õlut ja viina nuiamas. Ei tahtnud ta vanasti tööd teha ega taha seda nüüdki. Teda ei saa palgata isegi naelu lööma ega puid lõhkuma, kõik katsed on lõppenud halvasti. Ta ei tahagi kusagile kõlvata, ta esindab kõige parema meelega Teist Eestit ja sõimab esimest.
Kumba peaks sõimama neutraalne kõrvaltvaataja?
Elulugude ja elujärgede kaudu asja esitades võiks siia kirjutada veel kümneid sarnaseid, teooriatesse ja siltide alla mitte mahtuvaid lugusid. Elujärge mõõtes on vist igaüks kogenud seda, et ebamääraseks jäädes oskavad kõik vaeseid ja rikkaid kahte lehte lüüa, kuid konkreetseks minnes ei suuda juba kolm inimest omavahel kokku leppida, kust see piir täpselt jookseb.
On päris kindel, et mõneski peas kujuneb esimese-teise jaotus hoopis lihtsamalt: kes on Kroonikas ja kes mitte. Küsimata seejuures, kas kõigil klantspildile trügijatel on võrdväärselt kinnisvara või raha pangas.
Aga me räägime ikkagi ainult rahast ning materiaalsest elujärjest kui elu ainsast sisust!? Oleme me kõik sellesse uskuma hakanud? Senise material-banaalse, populaarse jaotuse järgi tuleb ju välja, et arukus või intelligents ei tule üldse arvesse. Aga mitmendasse Eestisse kuuluvad sellise raamatupoe omanik ja töötajad, kes müüvad sildi "Turism" all Gustave Flauberti kirjavahetust, "Keeleõppe" all Eesti Entsüklopeediat ja "Kunsti" all Henry Kissingeri “Diplomaatiat”?
Ehk teisiti küsides: mitmes Eesti on omandanud patendi lollusele?
Kui inimene tuleb ots otsaga kokku, siis pole ta ei lumpen ega rataste vahele jäänu, aga ka mitte uusrikas. Kes ta on? Jumala pärast, ärge ainult väitke, et selline inimene ongi igatsetud keskklassi liige, Eestis on jutt keskklassist kulunud nagu ennesõjaaegne palitu! Esimesse Eestisse, mis on omandanud halvustava kõla, ta kindlasti ei kuulu, ehkki on korra juba bussiga Prahas käinud. Miks me peaksime teda aga suruma teise Eestisse, kus ootavad ees ka lootusetud juhtumid.
Jah, jutt on nendest inimestest, kes nälga ei jäägi ja rikkaks ei saagi, kuid neil on enda ja teiste jaoks alati olemas lahkus, abivalmidus ja elutarkus, need väärtuste väärtused.
Klassikaliselt on ka haritlased, tippintelligendid ja kunstnikud üks kindel seltskond, kellest mõned võivad deklasseeeruda ja mõned miljonäriks saada, kuid kelle puhul on alati olulisem muu: loovus, erudeeritus, mõtlemisvõime, empaatiasuutlikkus.Mis needki muud on kui väärtuste väärtused.
Igaviku ees ei tähenda tegelikult tühjagi, et uues Eestis pole viimasel ajal neid, viimase kahe kihi väärtusi eriti hinnata tahetud. Mis sellest! Kui aja ja elu suhtelisusest juttu tuleb, siis meenub mulle alati üks episood. Oli 1982. aasta, Leonid Brežnev elas viimaseid kuid. Toimus ametlik paraad kõlava nimega “Eesti NSV kirjanduse ja kunsti dekaad Kasahhi NSV-s”. Pealinnas Alma-Atas, hotellitoas, ütles üks Kasahhi kirjanik väikeses seltskonnas pärast neljandat konjakiklaasi rahulikult: “Kasahhid on nendel maadel elanud aastatuhandeid, 60 aastat nõukogude võimu ei tähenda selle kõrval mitte midagi."
On väärtusi, mis ei allu moele, mis pole kunagi moes ega moest ära.
Oma igapäevale lähemale astudes mõni sõna ka Eesti diplomaatidest. Me võime lugeda üles neist nähtavamate, suursaadikute ametiautod, residentsid, sissetuleku. Seda tehakse. Hoopis vähem tahab avalikkus teada, milline näeb välja igapäevaelu maailma kallites pealinnades, kui sul on palju kohustusi ja vähe raha. Veel vähem tahetakse teada karmi tõsiasja, et iga diplomaat on välislähetuses olles tööl 24 tundi ööpäevas, sest ükski vägi ei väära seda, et diplomaat esindab igal hetkel oma riiki.
Aga vaja on ka sellest mõtelda, kui vähe saavad palka välisministeeriumi Tallinna peamaja nooremad diplomaadid. Samal ajal nõutakse neilt pidevalt rahvusvahelist taset, meeletu infohulga valdamist, keeli ja kombeid. Selle kvalifikatsiooni ja töökoormuse eest makstav palk ei luba neid iial esimese Eesti lähedalegi paigutada (kui ainult rahast räägime). Ometi on tegemist osaga Eesti riigisüsteemi koorekihist.
Näide näite otsas, aiman juba, kui palju vastuväiteid igaüks neist esile kutsub. See on loomulik. Peamine, mida tahan ütelda on ju väga lihtne: elu pole kunagi mustvalge ja rahvas pole kunagi selgelt kaheks jaotatud.
On aga meie enda teha, kui kõver on peegel, mille kätte võtame. On meie enda teha ka see, kas jäämegi kinni populistlikult efektsetesse, kuid olemuslikult valedesse mustvalgetesse skeemidesse, mis aitavad ainult rahvast lõhestada, mitte liita.
