Kordagi elus lumelaua peale astumata on mul kolm kõhklust:

– prillid (õnneks on mul kahed),

– varbaküüneseen (mille võib laenatud lumelauasaapast saada) ja

– võimalik kipsjalg (järgmisel nädalal pean lendama tööd tegema ja pisut juurelnud, kas kipsjalaga lastakse lennukisse, otsustasin, et lastakse ja ma võin oma töö ka karkudel liibates ära teha).

Nagu aru saate, olen ma siiralt murelik. Olen ärevil nagu koolipoiss enne esimest tantsupidu ja ärkan öösel mitu korda üles ja vaatan, kuidas poja magab, ja kui kella kuue paiku uinun, ärkan kohe taas, sest koju saabuvad vindised naabertoa elanikud ja asuvad erakordse vungi ja volüümiga suhteid klaarima.

Mehe-naise tülijutt äratab Ekke ja me kuulame seda kuuldemängu lage vahtides pikalt. Mis hämmastab – kohati kattub see mahlakas dialoog sõna-sõnalt tülidialoogidega, mis mul oma Tiinaga on õnnestunud maha pidada.

Hommikul on liblikad kõhus (ingl k: butterflies in the stomach; eesti keeles ei suuda nii täpset väljendit leida).

Munaka kohvikus trehvan joviaalset Jaani ja kui Jaan võtab kätte pika udjaka, et "vajadusel õppuri motivatsiooni tõsta", lendavad liblikad kõhust laiali ja tunne muutub muretuks.

Kohvikus istuvad kaks tüdrukut ja vaatavad meid silmanurgast – Otepää neiud Maiu ja Maiken, kes oma üheksateistkümnest eluaastast kaheksa aastat laudadega kõiki neid kohalikke künkaid siledamaks on triikinud ja täna meid koolitavad.

Mul on seljas tsiklisõiduülikond ja selle all ainult pesu, sest aiman ette, et saan higistada. Susistan küüneseenevastast Guttasepti saapa sisse ja sikutan saapa jalga. 

Ekkele, tema suureks pettumuseks, Munakal lastelauda ega -saapaid ei leidu. Mõned korrad laseb ta alla kombetagumiku peal ("Issi, ma ronisin päris tippu!"), aga peagi näen, et ta on Maikeniga sehvti teinud ja Maiken sätib oma lauda Ekke saabaste otsa ("Mul on kerge laud, Ekke võib sellega proovida küll").

Kuidas algaja esimene lumelauatund välja näeb?

Kõigepealt kuuleb ta, kuidas kukkuda, ja seda võib küll usinalt kuulata, sest kukkudes ei tule need õpetused nagunii meelde. Muide – nii eri võitlusviiside kui laua kukkumisõppe juures manitsetakse hoidma pöialt paralleelselt teiste sõrmede kõrval ja mitte haaravalt harali (et pöial tagurpidi ei läheks). Seega, tuleb teha sammuke inimarengus tagasi või edasi ahvi poole. 

Algajal on oranž teetöölise vest seljas, et teda mäel karta teaks. Algaja haarab laua tarmukalt kaenlasse ja lentsib õpetaja sabas paarkümmend meetrit üles mäkke, istub lumele, ja kui see algaja on õllekõhuga ja maas istudes ei suuda näppudega hästi varbaid puudutada, võib tal algul olla väga raske klambreid kinni saada. Kui lõpuks saab, siis ta hingeldab ja peab pisut puhkama. Nüüd on ta mõistatuse ees, kuidas püsti tõusta, kui jalad on kammitsais nagu jalapakkudes vangil. Püstisaamiseks sirutab talle käe temast umbes kaks korda kergem ja noorem õpetaja Maiu ja tõmbab ta püsti. Õnneks ei lase õpetaja ka pärast käest lahti, sest muidu istuks algaja kohe uuesti lumele. Lauakandi peal lumisel mäekallakul paigal püsti seista tundub esiotsa võimatu.

Peagi avastab algaja, et ainus võimalus üksi seistes mitte kukkuda on kohapeal koos lauaga üles-alla hüpelda ja kätega vehkida, ja see näeb välja nagu purjus iirlase rahvatants.

"Maiu, kuidas sa ise õppisid?"

"Ise õppisingi. No me olime Maikeniga enne mäesuuska sõitnud. Läksime tõstukiga üles välja ja hakkasime alla tulema, suurema osa nõlvast lohisesime selili maas. Aga varsti ei tahtnud suuska enam alla pannagi. Laud läheb rohkem peale."

"Võistled?"

"Korra võisteldes kukkusin ja vigastasin selga. Selg valutab aeg-ajalt siiani. Ja siis ühel võistlusel tegin vea ja ei hüpanud üle muhu, vaid sõitsin lauaga sisse. See viskas mu pea alaspidi ja ma kukkusin täpselt pea ees algul Maikenile otsa ja siis lumme ja jäin lamama. Maiken ei saand algul arugi, mis muga on, ja sõitis alla välja.

Mul oli kiiver küll peas, aga lamasin seal nõlval ja ei suutnud liigutada. Kiirabiarst tuli jala päris kaua üles. Vanem mees. Pidi mitu korda tee peal puhkama. Kurtis, et miks see mägi nii kõrge on. Ja mäluga on mul nüüd siiamaani kehvasti. Aga ülikooli tahan ikka minna. Kas liigume nüüd mäest alla?"

"Kuidas?"

"Hoia laud mäega risti ja lase kandi peal alla välja."

Vaatan ringi, kus Ekke on, ahah, seal, ja lohistan Maiu kätest kinni hoides ennast nõlvapidi allapoole. Jalad tudisevad. Kuidagi saab alla välja.

Klambrid lahti, laud sülle ja tampides mäkke. Uuesti. Ja uuesti. Ja teisipidi, näoga nõlva poole seistes ja eespoolse kandi peal alla. Ja siis õige tasa diagonaalis külgsuunas libisedes – langeva lehe kombel ja ikka Maiul kätest kinni hoides – kord ühele poole ja siis teisele poole.

Tunnen, kuidas juustest jookseb kraevahele higinire. Päris all lasen Maiu kätest lahti ja libisen ise pisitasa sinna- ja tännapoole ja kui seisma tahan jääda, kukun sugugi mitte langeva lehe taoliselt, vaid hoopis tugeva matakaga tagumikule. Ja nii alla jõudes iga kord. Õigus küll, Maiu ütles, et sõitma peab mäepoolse kandi peal, et kui teise poole kandi maha lased, tõmbab kindlasti pikali.

Tõmbab küll. Kodus kontrollisin peegli ees järele – kuigi valus, ei olnud tagumik siiski teps mitte sinine, polster on paks. Mitte tsiklipükste polster, aga see teine.

"Sul tuleb päris hästi välja."

See Maiu jutt paneb muigama, aga meeldiv on kuulda ikkagi.

Maiu on hea õpetaja, ülirahulik, tähelepanelik, toetav, ei kritiseeri.

"Kas ma olen liiga kööbakil ja taguots püsti?"

"See on sellepärast, et sa mul kätest kinni hoiad. Kui ise lased, tõused püsti."

Märkan rahuldustundega, et Ekke hoiab ka Maikeni kätest kinni ja ei võta sugugi üksi uhkeid poognaid.

"Lähme nüüd järsemale nõlvale."

"Sinna!?"

"Sinna. Aeglaselt on sul tegelikult raskem sõita. Seal saad väikse hoo sisse."

Saan küll ja sõidan kohe kandiga üle Maiu varvaste: "Oi, vabandust."

"Pole midagi, ma ei tundnudki."

Mõne ähkiva mäkkeronimise järel suudan ma ettevaatlikult ja Maiu juhatusi kuulates teha paar iseseisvat pööret. Aga taguots on valus. Ja fotograaf Lauri meenutab, kuidas ta sõber pani esimest korda laua alla ja ei jõudnud liuelda meetritki, kukkus kohapeal ja nii õnnetult, et murdis jalaluud kahest kohast. Nonii, Peeter, ütlen endale, võta väga rahulikult. Nahk tsikliülikonna all leemendab nagu palaval suvepäeval tsikliga linnaummikutes.

Kell hakkab kaksteist saama ja Kuutsemäel on tulekul Volcom’s Stone’i jammijate lauavõistlus. Ette karates – Kuutsekal küsin noore võistlejapoisi numbrisärgi pealt võistluse keerulist nime Volcom’s Stone Peanut Butter & Pearl Jam maha kirjutades, et mida see kõik tähendab. Ja ta ei tea, ei tea ka ükski teine kõrval seisev tõstukijärjekorras võistleja.

Alles hiljem saan teada, et vähemasti jam ja rail jam tähendavad, et võistlejad ei sõida mitte järjekorras, vaid läbisegi ja trass on segi pööratud. Rail’id (metallist käsipuud, millele lauaga hüpata) ja box’id (paarikümne sendi laiused karbid, millel alla liueldes jõuab spinni teha) ei ole jammides üksteise järel nagu tavaliselt, vaid kõrvuti. Nii valivad võistlejad oma tee ja improviseerivad. Täielik nooruslik anarhia ja jamm.

Munakalt Kuutsekale viib teadagi kiirakäärane tee ja Purga kurvis on puu külge löödud puksiiriabi telefoninumber. Maikeni vanaisa elab siinsamas ja tal on traktoriga igal nädalavahetusel tööd. Sest uljad sellid lendavad teelt välja lups ja lups. Vanasti oli teine puksiiritelefonisilt puu küljes ka tagurpidi, katusele keeranud autole.

Me ei jõua Purga kurvi üle kaua nalja visata, kui pollarid peatavad kõik autod. Eespool seisab tuletõrje-, kiirabi- ja päästeametiautosid. Lentsin lähemale. Läti numbriga Volkari kaubikut sikutatakse treilerile. Ahaa, kolm rõõmsa olemisega poissi, need on kursis.

"Mis siin juhtus?"

"Me teame kohe hästi, mis juhtus."

"?"

"Meiega juhtuski."

Hakkan aduma, et poiste hea tuju on pisut teistmoodi hea tuju. Selles on naeru läbi pisikese pisara, on absurditaju ja traagikat.

Jakob muigamisi: "Me tulime Pärnust. Et lauda sõita. Näe, seal, vaata, jäljed on maas, kaldus auto vastassuunavööndisse ja põrutas vastusõitnud volkarisse. Mu laud lendas läbi esiakna välja ja ma ise lendasin ka läbi esiakna välja. Näe, käsi õmmeldi mul kinni. Ei teagi, kas laud lõikas käe katki või klaas."

"Kus see käsi kokku õmmeldi?" ei saa ma aru.

"Siinsamas Päästeameti bussis."

"Mäele ei jõudnudki?"

"Ei."

Pikkade juustega Mihkel naeratab pisut nukramalt: "See on… see oli mu ema auto. Ford Ka."

"Emale helistasid?"

"Ei saa. Mul on aku tühi."

"Kes seal volkaris olid?"

"Kaks Läti tüdrukut, sõitsid teise autoga juba minema."

Ekke ja Maiken on selle mõne minutiga tee äärde paksu lume sisse valmis veeretanud kaks lumememme ja Ekke harjutab hüppeid kõhuli lumme. Maiken vaatab volkarit platvormil: "See on ju nende Läti võistlusekorraldajate buss!"

Jammijate võistlus Kuutsekal on ladna üritus. Alla tullakse nii laudade kui suuskadega hüpekatest vasakul ja paremal. Soojendame ennast mäe keskel lõkke ääres ja Ekke kõrvetab nina ja kombe ära.

Kohtunikud on Eesti parimad lauasõitjad Mario Visnap ja Mark Duubas ja kui ma ei eksi, sahistab võistlejate hulgas mööda heledapäine Kadri Pihla.

"Mario, kuida siis sellega jääb, sõidad Torinosse või ei?"

"Varsti otsustatakse."

"Aga mulle öeldi, et sa ise otsustad, kas su seljavigastus lubab minna või ei."

"Ei."

"Nii et Šveitsi puuduolevaid FIS punkte koguma ei lähe?"

"Ei."

Mario Visnap on pagana reserveeritud ja ma ei saa aru, kas sellepärast, et võistlus on just hakanud ja ta jälgib seda kohtunikuna või on see Torino jutt talle üks valus ja vastukarva jutt.

Aga korraldajate telgis askeldavad lätlannad Alise ja Rita, noodsamad, kes äsja mõlkisõidetud volkarist eluga pääsesid.

"Alise, Rita, volksu bussi saab sõitma?"

"Ei," vangutab Alise pead.

"Kuidas te tagasi Riiga saate?"

Alise-Rita vaatavad teineteisele otsa. Rita ohkab: "Ei tea, siin on veel mõned lätlased. Ehk saame kellegi auto peale."

Riias töötavad Rita ja Alise spordipoe müüjatena ja hooajal korraldavad samasuguseid jammimise võistlusi Lätis, Cesises näiteks. Nagu Maiu ja Maikengi, ei ole nad vististi mäe peal raha teenimas. Lumelaud on elustiil.

Olen varemgi tajunud, et on olemas lumelauaseltskond ja -kultuur. Aga milline see on? Kottpüksid ja vööle seotud valged lipendavad võistlejasärgid ja pulseeriv hip-hop üle mäe: "Do you want the drug?, do you want the drug?" On rastapatse, on metallehteid põskedes ja alahuules. Aga mis tundub mulle olulisem, on üleüldine tolerantne atmosfäär. Eriti avaldavad mulle muljet paar poissi, kes sõidavad kiivritega, valged võistlussärgid korrektselt sõiduriietuse peal, ja tundub, et juuksed kiivri all seitlisse kammitud. Ole, kes oled, sõida, kuidas sõidad, kõik on okei. (Magedam oleks ehk see, kui sõidaks nii ettevaatlikult, et ei kukukski.) Sellist tolerantsi pole igas subkultuuris.

Avastan korraga, et Maiken ja Maiu on mul kaotsi läinud. Tänada ma ei märgandki.

Tagasiteel saan aru, et olen väsinud. Tunnen, et see Kuutsemäe kurviline pinnasetee on Impreza jaoks magus, aga hoian gaasijalga jõuga tagasi. Ekke jääb tagaistmel tolksti magama ja mulle tundub, et ma näen ta näost, mida ta unes näeb.

Järgmisel päeval jalutan poodi, ostan lumelauad. Küll meie toidupoodi ja ostetud lauad on 99kroonised ja plastmassist, aga alguseks asi seegi. Ekke ootab lund, et Mustamäe Lamekale müttama minna.