Fergana: poliitilise vulkaani teke
Kesk-Aasia südames asuvat Fergana orgu ennustati 90. aastatel üheks maailma plahvatusohtlikumaks piirkonnaks. Kuna kurva kuulsuse saanud Uzbeki linn Andižan, kus valitusväed korraldasid möödunud nädalal veresauna, asub just nimelt seal, siis on põhjust kunagisi süngeid ennustusi meenutada.
Orus elab umbes 10 miljonit inimest, ning arvestades oru pindala – kõigest 22 000 ruutkilomeetrit - annab see ühe maailma tihedaima asustuse. Fergana piirkond on jagatud kolme iseseiva riigi vahel: Uzbekistani käes on enamik kaussi meenutava oru põhjast, Kõrgõstani valdusesse jäävad mäed, mis orgu hoburauakujuliselt ümbritsevad, Tadžikistani ülemvõimule allub aga sissepääs. Piirid on tõmmatud nii, et isegi põlisasukad ei tea pahatihti, milline maalapp kellele kuulub.
Kui Uzbekistani võimud otsustasid pärast N Liidu lagunemist oma Fergana oru piiri osaliselt mineerida, langesid selle ohvriks täiesti tavalised talupojad, kellel polnud aimugi, et kusagil nende põldude ja aedade keskel võiks joosta ühest riigist teiseks ülemineku joon.
Jaga ja valitse
Fergana oru piiridesegadik on tekitatud kunstlikult ei kellegi teise kui Nõukogude rahvaste “suure isa” Jossif Stalini tahtel. Pärast seda, kui enamlased olid Vene impeeriumi üle võtnud, moodustasid nad Kesk-Aasia avarustesse ühe suure vabariigi – Turkestani NSV. Nõukogude võimu kehtestamine ei läinud seal vastupanuta, kohalike “metsavendade” nimetus oli basmatšid ning nende vastupanu keskus asus just nimelt Fergana orus.
Kohalikel on võimsad ajaloolised traditsioonid – Hiina allikate kohaselt oli Fergana kogu Kesk-Aasia tsivilisatsiooni keskus juba kaks ja pool tuhat aastat tagasi. Siit läks läbi Suur Hiina Siiditee; oru viljakas pinnas, mida niisutab Sõrdarja jõgi, sobib ideaalselt põllunduseks. Ümbritsevates mägedes leidub kaevandatavaid metalle. Fergana on olnud vallutajate lemmik aegade hämarusest alates – araablased, pärslased, türklased-seldžjukid, mongolid, usbekid ja lõpuks tsaaririigi venelased, kõigile on see org ihaldusväärne tundunud, ning kõik nad on tunnistanud selle terviklikkust majanduslikult ja geograafiliselt.
Basmatšide vastupanule põrganud Stalin haaras vanade roomlaste valitsemistehnilise nipi järele – jaga ning valitse. Turkestani vabariigist võinuks saada Moskvale raskesti alluv moodustis ja nii killustati see viieks iseseivaks nõukogude vabariigiks; õnnetu Fergana org jagati aga mõistusevastaste piiridega kolme NSV vahel.
Aasia “kaadrite sepikoda”
Rahvusriiklikud traditsioonid Kesk-Aasias puuduvad – kõik need impeeriumid ja khanaadid, mis siin aastatuhandete jooksul moodustusid, klopsiti väljaspoolt tulnute tahtel kokku erinevatest hõimudest ja klannidest. Sissetungijad vajasid pealinnasid või siis võimukeskusi, ja Fergana org sobis selleks hästi. India 16. sajandi alguses vallutanud khaan Babur tungis Indiasse küll Afganistanist, kuid omakorda Kabuli vallutama läks ta Fergana orust. Mogulite dünastia asutaja Babur oli Ferganas kasvanud timuriidide siguvõsast pärit maailmavallutaja. Niisugune traditsioon jätkus isegi nõukogude ajal: nimelt olid nii Uzbeki, Kirgiisi kui ka Tadžiki NSVde eliidiks inimesed, kes pärinesid Fergana klannidest. Nad toetusid vabariikides võimu teostades oma hõimudele, jagades nendega vastutasuks riigipirukat ning muidugi ka Moskvast saadud nänni, raha ja Kuldtähe ordenid.
N Liidu lagunemise järel ja uute sõltumatute riikide tekkides olukord mingil põhjusel muutus; kõigis kolmes nimetatud riigis on võimule tulnud Ferganaga mitteseotud klannid, ehk otse öeldes – senist traditsiooni arvestades ääremaade tegelased. Kesk-Aasias, kus poliitiline võim tähendab ennekõike võimalust oma klannile rikkust jagada (sama lugu Aafrikas), tähendab selline nihe Fergana oru elanikkonnale ilmajäämist kõigest. Kui Uzbeki presidendi Islam Karimovi väed tulistasid Adižani ülestõusnuid, olevat ohvrite hulgast kostnud hüüatusi, et kuidas küll võivad usbekkidest sõdurid “omasid” tulistada. Aga kes on “oma”? Karimov toetub klannidele, kes tundsid end nõukogude ajal tõrjutuina. Õiglus on nende jaoks taastunud, ja ahistada nüüd omakorda kunagisi saatuse soosikuid… miks ka mitte?
Karimovi tõehetk
Pärast N Liidu kokkulangemist, kui kommunistlik ideoloogia, nii väheusutav kui see Kesk-Aasia elanikele tunduski, minetas lõplikult oma “õigsuse”, sai uute rahvuste taassünd (või õieti esmasünd?) toimuda ainult islamiusu vaimses väljas. Vana kultuuri häll Fergana, kuhu araablased olid islami toonud juba 8. sajandil, tõusis kiiresti juhtivaks usukeskuseks. Uzbeki president Karimov soosis alul seda suundumust – ka tema oli 1990. aastal presidendivannet andes hoidnud käes Koraani.
Kahe aasta möödudes pööras Karimov tagasi ateistiks. Põhjus oli Fergana linnas Namanganis tekkinud liikumine Adolat (usbeki k "õiglus”), mis võttis eeskuju Iraani islamirevolutsiooni valvuritest. Namangani elu pidi käima islamiseaduste järgi; Adolati aktivistid jälgisid karmilt kaaskodanike tegevust, karistades neid – siin andmed lahknevad – kas siis pigem näitlik-pedagoogiliselt, pannes nad tagurpidi eesli selga istuma, et talutada neid sellisel häbistaval moel linnas ringi, või siis ikkagi ihuliselt, kohkumata tagasi vigastuste tekitamisest ning hukkamisestki. Kui Karimov külastas 1992. aastal Namagani, sai talle kiiresti selgeks, et tema, Uzbeki president, pole kohalike silmis keegi. Linnas kuulus kogu võim Adolati usuvendadele.
Karimov tegi järelduse, et tema riigist võib saada teine teokraatlik Afganistan. Ta tegi kannapöörde: praeguses Uzbekistanis on keelatud igasugune usutunnete avaldamine kuni selleni välja, et noored mehed ei tohi kanda habet.
Halb ja veel halvem
Karimovi režiimiga on lood umbes nagu Alžeeria sõjaväediktatuuriga – ühelt poolt on tegemist jõledusega, teisest küljest aga tähendaks sellest jõledusest loobumine ja demokraatlike valimiste lubamine vältimatult islamistide võitu. Islamimaailmast sõltuv demokraatlik lääs on olukorras, kus valida tuleb justkui halva ja veel halvema vahel. Uzbekistanis on valitud halb, seda eriti pärast 11. septembrit, kui USA vajas Afganistani tungimiseks kindlat liitlast ja seljatagust selles piirkonnas. Karimov mõistagi laseb ülemaailmse moe lainel liugu, võideldes omal tagasihoidlikul moel Fergana oru islamistide ja võibolla isegi islamiterroristidega.
Kus on tõde, ei tea keegi. Naaberriigis (n.ö riigis) Afganistanis on usbekkidest ja tadžikkidest islamiste, kellel on nüüd juba aastakümnete pikkune võitluskogemus prohveti lippude all. Väidetavasti tahavad need võitlejad end sisse seada ka Fergana orus. Kui Karimovile see pärale jõudis, reageeris ta sõnadega: “Sellistele inimestele tuleb kuul pähe lasta; kui vaja, teen seda omaenda käega.” Fergana islamistid saavad finantstoetust Kuveidist, Pakistanist, Saudi Araabiast; pole välistatud, et samadest allikatest, kust ka Al-Qaida. Nagu pole ka välistatud, et seal on mingeid muidki sidemed. Ekstremismi on Ferganas küll ja küll; juba nõukogude aja lõpus toimusid sealsamas Adižani linnas juudipogrommid, mis põhjustas juutide massilise lahkumise orust.
Suur Heroiinitee
Aga seegi pole kõik. Nagu eelnevalt märgitud, asuvad Ferganad ümbritsevad mäed Kõrgõstani võimualas. Niipea kui all orus Uzbeki võimud mingi hirmuteo korda saadavad, üritavad ahistatud putkata üles mägedesse. Seda enam, et üleval elab ka usbekke. Iseäranis suur keskus on Ferganast kagus asuv Oši linn. Põgenike üle naaberrikides rõõmu ei tunta. Oš on olnud kirgiiside ja usbekkide vaheliste löömingute tallermaa alates N Liidu lagunemisest.
Põhjused võivad olla nagu sel juhul ikka (“mis nad tulevad meie õuele laiama!”), kuid tasub kindlasti märkida, et nii Kõrgõstani kui ka Tadžikistani võimud kipuvad tegema patuoinaid usbekkidest (kõik usbekid olla puha islamiekstremistid, umbes sarnaselt Eesti tavaarusaamale, et “venelane” ja “kommunist” on sünonüümid). Ja seegi pole veel kõik – konkreetselt usbekkidega asustatud Oš on suur narkootikumide transiidilinn. Kuna Ferganad läbinud Suur Hiina Siiditee on asendunud Suure Afganistani Heroiiniteega, käib klannide ja jõukude vahel võitlus ka selle “rikkuse” valdamise pärast.
Viljakas ja rikas Fergana oli kunagi tuntud kui maine paradiis. Praegu on see rängalt üleasustatud, töötusest vaevatud, etnilistest pingetest närvutatud piirkond, mille klannid vihkavad oma riikide keskvõimu, kus levib islamiäärmuslus ning liiguvad narkootikumid ja räpane raha.
Fergana läheduses on suured Ameerika Ühendriikide ja Vene Föderatsiooni sõjaväebaasid.
Huvitav piirkond. Ferganast saame veel palju kuulda.
