ELU ÜHES PÄEVAS: Melissa Wells
"Kell 6.30 hommikul äratab mind taimeriga kohvimasina ragin ja hea lõhn. Meie vanuses – mina olen 72 ja minu abikaasa Alfred 89 – naudime me elu täielikult! Mulle meeldib, et pensionil olles pole vaja minna kindlaks ajaks kontorisse. Ärkan küll vara, aga saan otsustada, kas tõusen kohe üles või tahan veel natuke voodis olla.
Tavaliselt joon kaks suurt tassi kohvi ja samal ajal mediteerin, mõeldes oma elule ja tulevikule ja lähedastele.
Seejärel teen trenni, vähemalt viiel päeval nädalas. Meil on cross-trainer trenažöör, kus jalad ja käed liiguvad korraga. Mees treenib sellel tavaliselt 20 minutit, mina teen ikka 40 minutit järjest. Pulsimõõtjaga jälgin südame tööd: minu vanuses on 125 lööki minutis piisavalt hea.
Seejärel tuleb dušš, ja siis hommikusöök. Külmkapis on alati heeringas sinepikastmes, mille leidsin meie küla pisikesest supermarketist. Heeringas ja šokolaad on kaks maitset, mida ma lapsepõlvest mäletan.
Sündisin Eestis, aga kui olin nelja-aastane, kolis meie pere Ameerikasse. Minu nimi oli algul Miliza nagu emal (kuulus laulja ning näitleja Miliza Korjus, kes suri 1980. aastal – toim), aga et Ameerikas ei osanud keegi seda hääldada, siis vahetasin paarikümneaastasena nime Melissaks.
Teist korda elus tulin Eestisse 1998. aastal, kui sain siinseks USA suursaadikuks.
Pensionile jäädes kolisime mehega majja, mille ostsime ühele Kanaari saarele üle 30 aasta tagasi. Vahepeal oli maja kohalikele välja üüritud.
Meie La Gomera nimeline saar on pisike. Siin on ainult üks valgusfoor. Elame väikeses külas, kus on umbes 1100 inimest. Kogu küla tunneb meid ja meie tunneme umbes kolmandikku külaelanikest. Nad kutsuvad meid donja Melissa ja don Alfredo. Külas on üks politseinik, kelle peamine töö on parkimisküsimused. Meie aknast on suurepärane vaade merele ja naabersaarele Tenerifele. Muidugi Tenerifel, kus on palju turiste, on hoopis teistmoodi elu.
Praegu täidan ma päevi põhiliselt kahe asjaga: mulle on olulised ema hääle säilitamine ja puuetega inimesed. Sel aastal lõin plaadistusfirma Korjus Recordings ja andsin välja kogumiku, mis koosneb neljast CD-plaadist ema lauludega. Kokku tuhat kogumikku, mida on praegu müüdud Eestis ja Soomes. Aga ma tahan plaate juurde teha ja neid üle maailma levitada. Kasum läheb Miliza Korjuse nimelise stipendiumi loomiseks, millega toetatakse noori Eesti lauljaid.
Vahepeal polnud mul muude tööde kõrvalt puuetega inimeste fondide jaoks aega, aga pensionile jäädes olen neid aidanud, oma ajast ja oma rahaga. Mu teine tegevusala ongi puuetega inimesed. Nende aitamiseks algatasin kunagi kolm erakapitalil põhinevat fondi, nüüdseks on neid juba kümme. Näiteks üks erafond varustab arstide ja ravimitega meditsiinirongi, mis sõidab läbi India.
Ma ei ole veel asju lõplikult lahti pakkinud, kuigi lahkusin Eestist neli aastat tagasi. Osa riideid seisab siiamaani kohvrites. Ja paberikastid – aga ma ei taha olla oma paberite ori! Mu ema hääl ja puuetega inimesed on esikohal ja v a h e l ma korrastan oma pabereid.
Paar-kolm korda nädalas käime mehega väljas söömas, aga tavaliselt sööme kodus. Ma kokkan ise ja teen ka muid kodutöid. Ainult suuremad koristamised teeb naine, kes käib meil abiks kaks korda nädalas. Köögiviljadega varustab mind fantastiline mees, kes kasvatab mahetoitu, ilma väetisteta. Tema tomatid – ah! -, need maitsevad nagu p ä r i s tomatid, mitte nagu supermarketi omad. Tavaliselt valmistan lõunasöögiks näiteks suure salati lihaga ning õhtuks midagi kerget.
Mu mehel on vähi tõttu olnud kolm operatsiooni, aga tema ellusuhtumine on fantastiline! Otsustasime, et teeme igal aastal ühe ümbermaailmareisi, kuni meie tervis on piisavalt hea. Kui on aega – ja seda pensionäril on –, saab lennata ümber maailma sama raha eest, mis muidu maksab Kanaaridelt küllasõit emmale-kummale meie pojale - üks elab USAs ja teine Brasiilias. Muidugi on see ainult lennupiletite hind, lisaks tuleb maksta hotellid ja kohapealne elamine. Ma ei ole enam seljakotiga reisimise eas, mulle meeldib mugavus.
Oktoobris alustame mehega kolmandat ümbermaailmareisi. Eelmine reis oli liiga pikk - kuus kuud. Seekordne tuleb neljakuine. Alustame Keeniast, pikemalt oleme Austraalias, enne jõule tahame minna Ameerikasse noorema poja juurde. Pojanaine ootab praegu kaksikuid! Loodame kohale jõuda enne sünnitust ja veeta poja juures kaks kuud.
Siis läheme Brasiiliasse, külla vanemale pojale. Sel ajal peaks olema kümneaastase pojapoja koolivaheaeg.
Kui me nelja kuu pärast jõuame reisilt koju tagasi, siis loodetavasti on ehitajad lõpetanud meie köögi laiendamise. Oo, kõik on planeeritud! Köögi remondi ajal ei saaks me ju kodus süüa teha.
Koju jõudmine on alati väga mõnus. Meil on siin hea elu, tõepoolest. Tuttavad on imestanud, et kuidas ma saan elada Kanaari saarel, kus pole isegi teatrit. Vastan ikka, et kui ma tahan, siis võin kas või igal õhtul lennata Londonisse teatrisse ja pärast tagasi koju, ma ei pea sellepärast linnas elama!"
