Nouvelle Vague –
aeglaselt keerdub meie ees lahti lugu mehest ja naisest, kes on jäänud üksi miljonilinna Tokyo värvilises neoonöös.

Scarlett Johansseni Charlotte on noor haritud naine, kelle on hotellituppa unustanud tema professionaalsest fotograafist tööhull mees (Giovanni Ribisi) ning Bill Murray poolt kehastatav Ben Harris on Hollywoodi endine A-näitleja, kelle elus jätkub parasjagu ruumi nii puruneva abielu kui põhjamineva karjääri jaoks. Neil kummalgi pole und ja mõlemal on tunne, et isiklik elu on jõudnud ummikseisu.

Mõneti on seda filmi võimatu kirjeldada. “Tõlkes kaduma läinud” mõjub samamoodi nagu päev koos mõne lähedase inimesega, mida jääb meenutama vaid eriline tunne ilma ühegi konkreetse mälupildita räägitud jutust või tehtud asjadest. Film on nii visuaalsetes kui sõnalistes detailides erakordselt täpne. Isegi nii täpne, et lihtne on teatud asju üldse mitte märgata. Ei lausuta ühtki liigset sõna ning kõrvaltegelased liuglevad sündmustest sisse välja just parasjagu nii pikaks hetkeks, et jätta endast võbelus, kuid mitte juhtida tähelepanu kõrvale hapralt põhiliinilt.

Nii filmi aeglane tempo, keelebarjäärist tekkivad absurdsed olukorrad kui Godard’i stiilis katkendlik, lõpetamata montaaž rõhutavad filmi unenäolisust - vaataja viiakse samasugusesse insomniaseisundisse, millega maadlevad ka peategelased ning kogu Tokyo tundub ka meile healoomulise luupainajana; veidra paralleeluniversumina, mille elanikud kõnnivad küll kahel jalal, kuid mis on igas teises mõttes ebareaalne. On võimatu öelda, kuidas genereerida seda maagilist kooskõla, mille tulemusena sünnib hea film. “Tõlkes kaduma läinud” suudab endas ühendada suurepärase heliriba, väljapeetud rezhissööritöö ja kaks geniaalset rolli. Bill Murray tuletab oma tagasihoidlikul moel meile meelde, et tema koerasilmadega koomikukujus on alati olnud just see paras annus Pierrot’d - Ben Harrise naljad ajavad küll naerma, kuid silmad jäävad sealjuures tihti tõsiseks. Akadeemia jaoks jääb Murray aga ilmselt elu lõpuni koomikuks ja nii tõsise asjaga nagu Oscari-gala kahjuks nalja ei tehta. Scarlett Johanssen kasvab vaataja külge samamoodi nagu film ise, vaikselt ja läbi detailide – põselohu ja rulluva “r”-i - ning Sofia Coppola on end nüüd põhjalikult lahti rebinud Francis Ford Coppola hellitatud tütre mainest, kes oma kohmaka osatäitmisega kriitikute arvates “Ristiisa” kolmanda osa põhja lasi. Esimese režii-Oscarile kandideerinud ameeriklannana tõestas ta antud filmiga, et tähelepanu saavutamiseks ei pea tingimata karjuma; vahel aitab sellest kui tasaselt õlale koputatakse. 

Jim Jarmusch on kunagi ühes oma intervjuus üritanud defineerida erinevust enda ja teiste filmide vahel. Ta väitis, et kui tavalise taksosõidu puhul huvitab klassikalisi režissööre sündmuste jätkuvus – mis juhtus enne taksosõitu ja mis hakkab sihtpunktis toimuma pärast seda – siis Jarmuschi enda fookus on pigem sellel taksosõidul endal, vaikuse- ja tühjusehetkel kahe sündmuse vahel. Samasugustest vahehetkedest koosneb ka “Tõlkes kaduma läinud”. Reast mitte-sündmustest, mille kõnekeeleks on vaikus ning mis tunnevad rõõmu lihtsalt olemisest ilma konkreetsete motiivide või eesmärkideta. Tegelikult meenutavad Jarmuschi ka kultuurilistest erinevustest ja keelebarjäärist tekkivad koomilised arusaamatused – Ben Harris Jaapani kuumimas telesaates või veider seksfantaasia “Premium Fantasy Womaniga” mõjuvad oma inimlikus jaburuses sama koomilisena kui Haiiti jäätisemüüja ja Ghost Dog’i mööda-pihta-rääkimine “Ghost Dog’is” või Helmuti ja Yo Yo vestlus “Night on Earthis”. Nende kommentaaride mõte pole mitte plagiaadisüüdistus Sofia Coppolale, vaid pigem katse umbkaudugi kaardistada seda tunnetust, mis filmi iseloomustaks. Sest mõneti on ebaaus pikalt rääkida filmist, mis valib oma suhtlusviisiks mitterääkimise.

Parem minge seda lihtsalt vaatama ja te näete, et ka Tallinna öised tuled paistavad pärast seda hoopis teistsugused kui tavaliselt.