Mulle mõjub intrigeerivalt asjaolu, et olete hariduselt füüsik. Mina õppisin Tartus ajalugu…

Füüsikud ja lüürikud…

Äratrööbatud vastandamine. Ent siiski – kui füüsik läheb poliitikasse, siis on see minu arvates mõneti erinev sellest, kui poliitikasse läheb ajaloolane. Täppisteaduses on ju võimalik asju ette ennustada, sest lähtutakse loodusseadustest. Ent kui mängu tuleb nn inimfaktor, siis muutub kõik ennustamatuks. Kui te tulite füüsikateadusest poliitikasse, siis kas teil oli kalduvusi ühiskonda puutuvate otsuste langetamisel lähtuda füüsikaseadustest?

Miks oli meil 90ndate alguses palju füüsikuid poliitikas? Sest
füüsikud on inimesed, keda ei sunnitud astuma komparteisse, neilt ei
nõutud teatud ideoloogia järgimist. Mina olin esmalt
sõjalises instituudis, siis avatud instituudis. Seal nõuti
tulemust füüsikateaduste raames. Füüsikaseadused on
universaalsed nii Ameerikas kui ka Venemaal. Füüsikud olid sisemiselt
vabad inimesed ka nõukogude ajal.

Kas ma lähtusin kunagi füüsikaseadustest poliitiliste otsuste
langetamisel? Võin tuua näiteid. On selline Newtoni seadus:
sisemised jõud ei saa muuta süsteemi impulssi. Äraseletatult
tähendab see seda, et ei saa iseend juukseidpidi soost välja
sikutada. See on füüsikaseadus. Tuletame siit
ühiskondlikpoliitilise seaduse. Eesti ei suuda end üles tõsta
välisosaluseta. Sellepärast peate aktiivselt kauplema, tõmbama
ligi väliskapitali, olema piisavalt avatud
välistööjõule. Sama kehtib Venemaa suhtes. Teine
näide. Termodünaamikas on seadus: kinnises süsteemis kasvab
entroopia. Kui tahame korda, siis tuleb süsteem avada. Miks on
Põhja-Korea või Valgevene režiim õudne? Sest see on
suletud. Miks on Venemaa märksa demokraatlikum Hiinast? Sest Venemaa on
avatud. Siit poliitiline järeldus – meie partei Paremjõudude Liit
ajab Euroopaga integreerumise liini. Mitte ainult sellepärast, et meile
meeldib Euroopa heakord, sotsiaalsus ning komfort, vaid sellepärast, et
avatud koostööta puudub Venemaal endal perspektiiv. Pole seda
värsket voogu, mis innustaks loomisele. Seega võib öelda, et
füüsikaseadused on minu poliitilistele otsustele mõju
avaldanud.

Kui te palusite end vabastada asepeaministri ametist, siis järgnes teie elus periood, kus esinesite välismaa ülikoolides loengutega. Millistega?

Majandus ja sisepoliitika. Loenguid välissuhtlusest oli vähem.

Mina ajaloolasena võrdlen Putinit Preisi kuninga Friedrich IIga. Mäletate kindlasti, et kui Putin võimule tuli, küsiti kõikjal – ka Venemaal – who is Mr Putin? Ühed leidsid, et ta
tahaks olla Peeter I, teised avaldasid kartust, kas ta pole mitte uus Paul I (Nemtsov muheleb). Mina näen, et ta tahaks olla uus Friedrich II, tuntud Preisi kuningas. 18. sajandi Preisimaa toetus kolmele põhimõttele: kõikide võrdsus seaduse ees, usuline vabadus kõigile, ametnikkonna pädevus ja äraostmatus. Kui Putin saavutab selle, siis on see just see, mida Venemaa vajab. Kui Putini valitsemisel on autokraatsed jooned, siis võibolla on see otstarbekas. Esmalt luua Preisi süteem ja siis ehitada selle peale kodanikuühiskond...

Ma ei kahtle, et Putin armastab Saksamaad. Tema luureteenistus seal tuli
kasuks nii talle endale kui ka Venemaale tervikuna. Peamine, et seal
töötades sai ta aru, kui suur paremus on Euroopal võrreldes
Venemaaga.

Mis aga puutub Friedrichi põhimõtetesse... Kõik on
seaduse ees võrdsed. Seda ta (Putin – toim)
räägib. Kuid seda ta ei tee. Võtame juhtumi Pavel Borodiniga,
kes oli segatud korruptsiooniskandaalidesse, töötades Venemaa ja
Valgevene liidu sekretärina. Teiseks, usuline sallivus.
Põhimõtteliselt ta räägib nii, ent tegelikult
püüab jõuga sisse viia õigeusul põhinevat
haridust koolidesse. Ei suudeta reguleerida suhteid katoliku kirikuga. Rooma
paavst ei olegi jõudnud Venemaale. Ka protestantidel pole, muuseas,
Venemaal nii kerge töötada.

Ja mis see kolmas nüüd oligi…?

Bürokraatia.

Noh, see on lihtsalt häving. Kokkuvõttes – Putin
räägib nagu Friedrich, aga teeb nagu Venemaa president. Seaduste
asemel hoiakud, võrdsuse asemele nii, et ühed tohivad, teised
mitte; sallivuse asemel sallimatus. Kellega teda võrrelda? Ma arvan, et
ta on midagi Aleksander II ja Aleksander III vahepealset. Aleksander II-le
lähendab teda maareform. Kui Aleksander vabastas vene talupoja
pärisorjusest, siis Putin võttis vastu maaseaduse (maa lubamine
eraomandusse)
.

Seadus töötab?

Jah. Võeti hiljuti vastu ja on tööle hakanud. Teiseks
kohtureform. Aleksander II viis sisse vandekohtu, lubas advokaadid istungitele.
Ja Putin tegi täpselt sama. Kolmandaks sõjaväereform.
Aleksander II muutis ära nekrutite süsteemi, Putin tahab samuti
reformi (Vene armee muutmine elukutseliseks). Mis aga lähendab
Putinit Aleksander III-le? Katse viia sisse tsensuur (teisipäeval pani
Putin siiski veto nendele seadusparandustele
). Oli ju nii, et Aleksander II
kaotas tsensuuri, aga tema poeg viis jälle sisse. Ja siin peitubki
presidendi vastuolulisus. Ühed tema sammud on suunatud
demokratiseerumisele ja liberaliseerumisele – eriti majanduses, aga teised
jälle viitavad autokraatlikele suundumustele. Summeerides –
küsimusele who is Mr Putin vastaksin nii, ta on kapitalismi,
eraalgatuse ning liberaalse majanduse poolt ning ta on vabaduse vastu.

Tuleb välja Hiina mudel?

Ei. Venemaal on ikkagi mitmeparteilisus. Me pole kommunistlik maa.
(Nemtsov ajab kingad jalast, et ülejäänud vestluse
käigus energiliselt varbaid liigutada.
) Ilmselgelt oleme Euroopale
lähemal. Kristlik maa, mitte konfutsiaanlik või budistlik. Aga
nüüd väga oluline küsimus – võibolla meile ongi nii
vaja? Tõmmata mutrid koomale, et siis minna helgesse tulevikku?
Demokraatiasse. See on Venemaale võtmeküsimus: milleks juhitav
demokraatia. Kas selleks, et saaksime diktatuuri või et oleks hiljem
demokraatia? Vastus järgmine: autoritaarsete reeglite kehtestamine nagu
võimu koondumine ühtedesse kätesse, tsensuuri sisseviimine,
ühiskondlikest organisatsioonidest mittehoolimine, eriteenistuste rolli
suurendamine ja muu taoline – see on Venemaale väga ohtlik. Venemaa
on äärmuste maa, Venemaa ei peatu. Alustati sellest, et kehtestati
teatud kontroll riikliku televisiooni üle. Nüüd on nii, et
ajakirjanikud kardavad juba tõtt rääkida ka erakanalitel.
Infoagentuurides on täheldatav sisemine enesetsensuur.

Venemaal liigub pendel alati äärmustesse.

Jah, erinevalt Eestist, teistest Balti riikidest, on meie pendlil hiiglaslik
amplituud. Ainult naiivne inimene võib arvata, et tõukame natuke
autokraatsuse suunas ja küll siis pärast jälle saab kohendada
vastassuunda. Ei saa. Masinavärk läheb äärmusesse. Asi on
selles, et Venemaal puudub immuniteet orjuse suhtes. Aleksander II vabastas maa
orjusest. Ta tapeti. Teine, kes andis talupoegadele maa – Stolõpin –,
tapeti samuti. Venemaa ei andesta oma vabastajatele. Gorbatšov (Venemaal
peetakse teda reeturiks
) näiteks samuti vabastas meid – ka teid –
kommunistidest. Vaba Venemaa ajalugu on väga lühike. 20.
sajandil algas see Kõrgeimast manifestist, Riigiduuma loomisega,
lõppes 1917. aastal. Kokku teeb mingid kaksteist aastat; ja siis
ütleme, et 1985. aastal Gorbatšovist alates – möödunud on
seitseteist aastat. Ja ongi kogu vabaduse ajalugu. Maa, mis ei hinda vabadust,
maa, mis oli tuhande aasta kestel orjalik, kas selline maa saab peatuda nn
pehmel autoritaarsusel? Kahtlen. Ma arvan, et sellised eksperimendid on
äärmisel ohtlikud ja need, kes midagi niisugust kavatsevad,
võivad lõpuks langeda ise nende eksperimentide ohvriteks.
Sealhulgas ka Putin ise. 

Mitte ainult revolutsioon ei õgi oma lapsi, vaid ka kontrrevolutsioon.

Jah. Sellepärast on meie Paremjõudude Liidu seisukoht selles
küsimuses… ütleme, filosoofiline. Autoritaarsetele suundumustele
tuleb vastu hakata. Venemaale on korruptsioon tõeline nuhtlus. Kui sisse
viia tsensuur, siis mis on tagajärg? Korruptsiooni suurenemine. Ametnikud
kardavad avalikustamist. Tsensuur, mille kehtestavad samad ametnikud,
võtab selle kartuse. Korra loomise sildi all hakkavad toimuma omavoli
ning vägivald.

Räägime ühisest probleemist, mis on omane nii Eestile kui ka Venemaale. See on rahvastiku vananemine. Eestlased on Euroopas üks kiiremini vananev rahvus. Venemaal on samuti sellega kehvasti. Kümnekonna aasta pärast koosneb valijaskond puha pensionäridest.  Paremjõudude Liit Venemaal ja teie koostööpartner Eestis Res Publica on aga erakonnad, mis toetuvad nooremale põlvkonnale. Kuidas suurendada teie valijaskonda?

Ma ei paigutaks kõiki pensionäre vanameelsete leeri. Minu ema
näiteks on paremjõudude veendunud pooldaja. Ja kõik need
sõbrannad, nüüd pensionärid, kellega ta kunagi koos
töötas – ema on mul lastearst –, on samuti meie tulised pooldajad.
Arvan, et Eestiski on piisavalt haritud vanemaid inimesi, kes mõistavad,
et tagasiteed pole.

Iibeküsimus on meie riikidele võtmeküsimus. Venemaa
elanikkond kahaneb kiirusega 700 000 inimest aastas. 21. sajandi keskpaigaks on
venemaalasi ehk 80 miljonit. Omades sellist suurt pindala, ei suuda me oma
alasid hoida. See tähendab fundamentaalseid ja katastroofilisi muutusi
Venemaa piirides. Eestis tähendab elanikkonna vananemine seda, et
majanduslikud protsessid aeglustuvad. Majandus langeb maksusurve alla, sest on
ju vaja kõiki ülal pidada. Tulemusena kaotab riik igasugused
väljavaated tulevikule. Mida teha? Hoolimata Venemaa ja Eesti väga
erinevast suurusest, teistsugustest probleemidest, religioossest
tagapõhjast, erinevast ajaloost, on retsept siin ikkagi universaalne. On
vaja vastu võtta liberaalne immigratsiooniseadus. Paremjõudude
Liit on sellise seaduse Venemaa jaoks juba ette valmistanud.
Põhimõtted järgmised. Esiteks inimesed, kes panustavad
Venemaa majandusse teatud summa – meie panime alumise piiri 50 000 USD peale –
saavad otsemaid kodakondsuse. Sest nad loovad töökohti, aitavad
tõsta heaolu, maksavad maksusid. Peaasi, et see raha ei tuleks
varimajandusest, narkokaubandusest. See peab olema seaduslik raha.
Teiseks, Venemaal ei jätku spetsialiste. Insenere, kvalifitseeritud
tööjõudu. Neile peab uksed avama. Kolmandaks, meil on
ülimalt raske olukord põllumajanduses. Hoolimata sellest, et
Venemaal on vilja ülejääk 20 miljonit tonni ja ei teata, mis
sellega teha, on paljudes kohtades ometigi maa söötis. Kaug-Idas ja
Kesk-Venemaal eriti. Nende maade kasutuselevõtt on vajalik. Ja siin
võiks leida koha Hiina. Korealased samuti. Riik peaks igaks aastaks
kehtestama kvoodid, lähtudes tööjõu vajadusest. Kui
Venemaa ei võta selliseid seadusi vastu, siis tullakse meie juurde
ikkagi, kuid juba illegaalselt. Küsimus on, kas riik peaks seda
reguleerima või vaatame pealt, kuidas Venemaale koguneb paadialuseid
kogu maailmast. Mis puutub Eestisse, siis olen veendunud, et teie
võiksite seaduse need punktid meilt lihtsalt maha kirjutada, asendades
sõna “Venemaa” sõnaga “Eesti”.

Probleemist eesti keelega ja siit tulenevalt Eesti kodakondsuse saamisega.
Teil tuleb muuta kodakondsusseadust. Teha see liberaalsemaks. Ma ei leia, et te
kaotaksite sellega suveräänsuse. Selle kaotate siis, kui astute EL-i.
Siis te annate osa prerogatiive ära. Mis puutub Eesti sündivust, siis
tuleks vastu võtta seadused, mis stimuleerivad seda.

Kas Venemaal on need vastu võetud?

Venemaal kahjuks need ei tööta. Oluline on töö ja
elukoht, mitte toetus lapse pealt. Kui sünnitad lapse, siis saad
pikaajalise krediidi elukoha soetamiseks. Ja saad subsiidiumi esimeseks
tagasimaksmiseks. Selle suurus määratakse eelarve suurusest
tulenevate võimalustega. Teine asi on propaganda. Nagu Ameerikas, et
kolm-neli last. Kolmandaks, külale omase elukorralduse tugevdamine.
Külas on ikka suurem iive. Ma arvan ka, et tuleb soodustada
segaabielusid. Ameerikas on see näiteks juurdekasvu allikas.

Tähendab, teie soovitate Ameerika eeskuju?

Ma arvan, et progressi võimsaim vedur on sisseränne. Ja Venemaa
kui suur maa võib korrata Ameerika edu.
Võib! Sisserännet tuleb vaid reguleerida. Kui seda ei tehta,
siis ähvardab Venemaad fašismioht. Isegi Euroopas esineb
äärmusparempoolsete oht. Prantsusmaal Le Pen, Austrias Haider.
Holland, Taani. Seega sisserände reguleerimine on stabiilse demokraatia
arengu garantii. Seaduste puudumine, nagu meil Venemaal, tähendab seda, et
tuleb fašiseerumine. Nii et uskuge mind, teil tuleb samuti vastu võtta
immigratsiooniseadus. Tõsta iivet. Tervitada segaabielusid. Teil on seda
ebameeldiv kuulda, aga seda tuleb nagunii teha.

Boriss Nemtsovi viimane intervjuu

Boriss Nemtsov

* Sündis 1959. aastal

* Õppis füüsikat, töötas pärast lõpetamist sõjalises instituudis, kus leiutas helilaseri. On selle leiutisega asjatundjate seas rahvusvaheliselt tuntud.

* Poliitikasse läks 1986. aastal pärast Tšernobõli katastroofi, kui korjas allkirjasid keelustamaks tuumajaama ehitamist Gorki (nüüd Nižnii Novgorod) lähistele. Lõi ühiskondliku organisatsiooni Tuumaohutuse Eest.

* 1991 nimetas Boris Jeltsin ta Nižnii Novgorodi kuberneriks (suuruselt kolmas linn Venemaal, mis on traditsiooniliselt olnud peamine äri- ning tööstuskeskus).

* 1998. aasta aprillis kutsus Jeltsin ta Moskvasse tööle Venemaa esimese asepeaministri ametis. Sama aasta augustis, pärast finantskrahhi, palus Nemtsov end ametist vabastada

* 1999. aastal loos Venemaa Paremjõudude Liidu, mille fraktsiooni praegu Riigiduumas juhib.

* Käesoleval aastal on Nemtsov tuntust kogunud kahe sündmusega: tüli Valgevene presidendi Aleksander Lukašenkoga lõppes Nemtsovi skandaalse väljasaatmisega Minskist (Nemtsov võrdles Valgevenet Põhja-Koreaga juba 1997. aastal) ning ühiskondliku komisjoni loomine, mis pidi uurima tšetšeenide korraldatud pantvangidraama tagamaid Moskvas.