Teise Lääne-Euroopa musternäide
Maalilise keskaegse keskusega kodanlikus ülikoolilinnas Monsis - Belgia juba suviselt lopsaka rohelusega Hennegau provintsis - ei reeda miski linnatagust traagikat. Monsi silmapiiril kerkivad kolmnurksed metsased künkad. See on tehismaastik, loodusele tagasi võidetud ja haljastatud aherainemäed, mälestusmärgid kunagistest maa-alustest hiigelkaevandustest, kunagistest Euroopa suurimatest.
Koonikute vahele on pressitud Hornu, Cuesmes, Seraing, Wasmes, Thieu, Quaregnon – need Belgia prantsuskeelse Valloonia kaevurikülade ja väikelinnade nimed ei ütle eestlasele ilmselt midagi. Tõenäoliselt ei ütle midagi ka Borinage – piirkonna nimi, kus ülaltoodud kohad asuvad.
Borinage’st aga ei taha ka belglased ise midagi teada ega kuulda. Mitmel põhjusel on see ka arusaadav – Belgia ajakirjaniku Caroline de Gruyteri järgi on Borinage nimelt Euroopa Ühenduse kõige vaesemaid (kui mitte kõige vaesem) ja mahajäänumaid piirkondi. Sotsiaalse kriisi ulatust demonstreerib ametlikult kohati üle 50 protsendi ulatuv tööpuudus.
Borinage’s elavad töölised, siin pole kodanlusest haisugi. Ühe teise iroonilise Belgia kolleegi sõnul pole seal isegi prostituutidel tööd, ja see juba näitavat olukorra tõsidust!
Punane ja tabuteema
Teine Lääne-Euroopa on vanale Euroopale, kes peab ennast Rooma impeeriumi ja Karl Suure kuulsusrikkaks järeltulijaks, tabuteema. Ajalooline kaevanduspiirkond Borinage peaks aga olema Eestile hoiatav näide: Borinage’i analoog meil oleks Kohtla-Järve piirkond oma kaevandusasulatega. Vaid selle vahega, et Borinage’s kaevandati pruunsütt, meil põlevkivi. Teiseks, meil pole olukord õnneks nii hull.
Kunagi kuulus juba 13. sajandist sütt kaevandav ning hiljem lisaks terase tootmisele spetsialiseerunud Borinage Euroopa arenenuimate tööstuspiirkondade hulka.
Kuid mäetööliste elutingimused jäid jubedaks läbi aegade. Kaevuriperesse sündimine meenutas sajandeid ettemääratud saatust, sest stsenaarium jäi alati samaks: sünniti kaevuriks ja surdi kaevurina kodukülas. Pojad jätkasid isa tööd, tütred käisid emadega ahju kütmiseks aherainemägedelt söejäänuseid korjamas. Iga kunstiajaloolane teab, et Vincent van Gogh proovis 1879-1880 Cuesmes’s ennast teostada jutlustajana, kuid Borinage’is kogetud vaesus, räpasus ja jumalast mahajäetuse tunne viisid ta peaaegu et arukaotuseni ja eneses selgusele jõudmisele hoopis kunstnikuna.
Vaesed kaevurid ei inspireerinud ainult tulevast kunstiuuendajat. Ka 19. sajandi lõpu radikaalne töölisliikumine langes Borinage’is nagu vesi kuivanud pinnasele ning 1894. aastal võeti Quaregnonis vastu hilisema Belgia Sotsialistliku Partei üks põhiprogamme.
Raudse parteidistsipliiniga sotsid omasid ja omavad Borinage’is siiani absoluutset võimu, seetõttu peetakse regiooni Belgias “punaseks”, mõne kriitiku sõnul isegi viimaseks stalinistlikuks maaks Euroopas. Ülemaailmse majanduskriisi ajal 1932. aastal, kui vähendati palku ja suleti ebarentaableid kaevandusi, pidi meeleheitele viidud Borinage’i kaevurite streik viima Belgias peaaegu revolutsiooni puhkemiseni. Kapitalistid pididki tegema järeleandmisi, töötingimused ja palgad paranesid.
Pärast Teist maailmasõda, kui valitses töökäte puudus, võeti Borinage’is kahel käel vastu arvukas Gastarbeiterite armee flaamikeelsest Flandriast, Itaaliast ja Poolast. 1923. aastal oli 243 kaevandust, pärast Teist maailmasõda veel 180. Õitseng kestis 1950. aastate lõpuni, siis hakati kaevandusi järk-järgult sulgema. Töölised vastasid kaevanduste sulgemisele streikidega. 1959 vallandati 6000 kaevurit, kellest pooled olid itaallased. Samal aastal streikis 10 000 töölist ja kantseleiametnikku. 1976 pandi kinni viimane kaevandus.
Aga Borinage ei kadunud kuhugi, vastupidi, sotsiaalsed probleemid teravdusid uue hooga ja vaesuse masendav paine jäi ning vaid eskaleerus. Kuigi keegi enam mahajäetud kaevandustes või muldpõrandaga pimedas barakis ei ela, pärandub vaesus ja töötus põlvkonnalt põlvkonnale, nii nagu 19., nii ka 21. sajandil. Tänaseks on riik jõudnud nii kaugele, et on asutanud Borinage’i juba nn sotsiaalsed supermarketid. Samuti avati üks selline pood EÜ pealinnas Brüsselis, värvilistega asustatud kriminaalse kuulsusega Marolle’i linnaosas.
Argipäeviti avatud sotsiaalsed supermarketid on elementaarse valikuga tarbekauba- ja toidupoed väga vaestele inimestele. Mina ega ükski teine välismaalane sealt kaupa osta ei saa. Belgia sotsiaalamet selekteerib ostjateks elatusmiinimumist allpool olevad ühiskonna liikmed ja varustab neid aastase kestvusajaga liikmepiletiga, mida tuleb poes sisseoste tehes alati kassiirile näidata.
Kaupade allahindlus sotsiaalses supermarketis on umbes 80 protsenti, täiskasvanud kundele võimaldatakse nädalas maksimaalselt osta kaupa nelja euro eest. Kohvipakk maksab näiteks 25 eurosenti, šampoon 30 senti. Minu jaoks eksootilisena kuulub sortimenti ka hobuseliha. Alkoholi ja sigarette sotsiaalses supermarketis ei müüda. Poeketil on isegi oma juurviljaaiad, et kasvatada kurke ja tomateid võimalikult madala omahinnaga!
Belgia sürrealism
Sõites läbi Borinage’i, saab enesestmõistetavaks, miks Belgiat (Hispaania kõrval) kutsutakse sürrealistlikuks maaks (Kataloonia ja Valloonia sürrealism moodustavad kunstiajaloos omaette peatüki niikuinii).
Külade näotud ja odava sisustusega õllesaalid kannavad pealkirju nagu “Paradise Beach” ja “Grand Café” ning 19. sajandi pikkade tööliskasarmutega ääristatud, klaustrofoobiat tekitavad külatänavad sotsialistlike tegelaste nimesid. Külaväljakuil seisavad võõrasemasid ja nartsisse täis istutatud roostes söevagonetid ning revolutsionääride maitsetud ausambad. Madalaid tillukesi elumaju varjutavad lahmakad mööblipaviljonid ja McDonaldsi restoranihooned, kvartalitäie varemetes elumajade järel ilmub äkki välja paar värskelt värvitud fassaadiga 19. sajandi lõpu kaevurite ridamaja. Peaaegu inimtühjad tänavad päikselisel aprillipäeval suurendavad mahajäetuse efekti omakorda. Üksikud vanainimesed istuvad oma majade ees.
“Kuidas praegune elu tundub?” pärin ühelt eakalt kaevurilt Grand-Hornus. “Ärge parem küsige,” tuleb aeglane vastus.
“Kõiges on süüdi võimud,” vastab mu samasugusele küsimusele baarman Cuesmes’s. “Vanasti olid siin vabrikud, poed, kohvikud, oli töö. Nüüd pole midagi.”
Kohvikut ei leia sellest külast tõesti, nägin ainult tagasihoidlikke kondiitriärisid (kus kohvi juua ei saa) ning baare. Baarmani populaarses baaris käivad õlut joomas ja piljardit mängivad need, kes leidnud töö lähedal Monsis.
Millega kohalikud siis tegelevad? “Istuvad kodus, vaatavad jalgpalli. Joovad. Käivad külas.” Statistika järgi on alates 1993. aastast Borinage’is lisandunud ainult 144 töökohta. Samal aastal tunnistati kogu Hennegau provints Belgias mahajäänud regiooniks ning hakati EU sotsiaalfondilt taotlema abiraha provintsi majanduslikuks taasülesehituseks (nagu kõlab ametlik raport). Hennegau prioriteet on kava kohaselt Borinage.
1980. aastate algul tehti Borinage’is katseid parema maailma loomiseks ekstravagantsete ehitusprojektidega, et pälvida laiemat tähelepanu moodsa arhitektuuriga. Edu ei saatnud ühtegi kava. Näiteks Grand-Hornusse projekteeris arhitekt Henri Guchez kolossaalse kolmveerandringi kujulise ning korrustena amfiteatrina üles aheneva postmodernistliku elamukompleksi Cite fantome, mis osutus valmides nii kalliks, et kinnisvarafirmat tabas pankrot. Osa kortereid seisab siiani tühjana ja maja seintes pesitseb vamm.
Tänaseks sümboliseerib Borinage lõhet vaese Valloonia ja rikka Flandria eksisteerimise vahel kõige otsesemalt, andes flaamikeelsetele poliitikutele, eriti Flandria iseseisvuse eest võitlevale paremäärmuslikule Flaami Blokile (äsja otsustas Belgia keskvõim defineerida seda rahvuslikku parteid muuseas kui fašistlikku) alust süüdistada Vallooniat Flandria arvel elamises. Õli tulle on valanud ka valloonist pedofiili Marc Dutroux’ juhtum, kes pärit samuti Hennegaust ja esindavat flaami oponentide meelest “tüüpilist vallooni elustiili”.
Kunsti inspireerija
Cuesmes’s asuva Van Goghi muuseumi töötaja Dessilly Pascale on aga rõõmus, et mõned hiljuti realiseerunud kunstiprojektid aktiviseerivad Borinage’is kultuuriturismi. Poolenisti sohu vajunud ja varemeis majja, kus van Gogh kunagi küünla valgel kaevureid joonistas, tehti pärast täielikku restaureerimist 1975. aastal väike muuseum. Kui küsisin kohalikult kondiitrilt küla kõige tuntumale isikule rajatud muuseumisse teed, ei osanud ta midagi kosta. Aga tema saiad olid seevastu väga maitsvad. Ja hästi odavad …
Kaevandusi on kohandatud tööstusajaloo muuseumideks, kuid minu jaoks jättis muidugi erilise mulje kahe aasta eest Grand-Hornus lahti tehtud Kaasaegse Kunsti Muuseum ehk MAC. 19. sajandi algul ehitatud ja muuseumiks rekonstrueeritud imposantses klassitsistlikus kaevandusehoonete ansamblis korraldatakse ajutisi näitusi.
Mulle tundub küll, et eelkõige on tegemist ühe rahvuskogukonna prestiižiprojektiga. Belgia jaotub teatavasti prantsuse-, flaami- ja saksakeelseteks kogukondadeks. Saksa kogukonna osalus riigis on minimaalne, ent seda raevukam on võistlus valloonide ja flaamide vahel. Paralleelsed struktuurid avalduvad kõikjal, sealhulgas kultuuuris. Nii et kui flaamidel on oma Kaasaegse Kunsti Muuseum (SMAK) Gentis, siis olgu ka valloonidel! Ent Gent on Grand-Hornu kõrval suurlinn, elav, kärarikas, muinasjutulise vanalinna ja kunstivaradega. Kes aga tulevad Grand-Hornusse, kultuurilises mõistes mingisse pärapõrgusse? Ainult kunstifriigid? Võibolla ma eksin, tahaks loota.
Maailma jaoks on armetu Borinage olnud aga rohkem kui sajandi jagu sotsiaalse kunsti, fotograafia, filmikunsti ja teatri ning proletaarse kirjanduse taganttõukaja ning kasvupinnas. Kaevurid inspireerisid peale van Goghi ka Belgia realistliku skulptuuri alusepanijat Constantin Meunier’d, Hollandi 20. sajandi olulist vabaõhumaalijat Isaac Israelsi, prantslast Henri Barbusse’i, sakslast Egon Erwin Kischi. Märtsis 1934 esilinastunud Belgia dokumentaalfilm “Borinage” vapustas oma ilustamata jõhkra ja ausa realismiga kogu progressiivset inimkonda.
Hoiatav näide on Borinage tänapäevani. Progressi idee on aga ammu ajalugu.
