Riia jäi võtmata
Juuni lõpul 1919 lähenesid Eesti väed pidurdamatu hooga Riiale, andes sakslastele ja baltisaksa Landeswehrile ühe hoobi teise järel. 1. juulil murti läbi sakslaste peakaitseliin ja sellega oli Läti pealinna saatus otsustatud. Riia langemine eestlaste kätte oli lähitundide küsimus. Seda ja sakslaste täielikku purustamist aga ei tahtnud liitlasriigid sündida lasta. Sakslased pidid Inglise ohvitseride juhtimisel minema idarindele enamlaste vastu.
Liitlaste Balti sõjalise missiooni juht, Briti kindralleitnant Hubert Gough sekkus kiiresti olukorda. Ta saatis 1. juulil Saksa vägede juhataja kindralmajor Rüdiger von der Goltzi juurde vaherahu sobitama oma kaastöötaja, Prantsuse koloneli du Parquet. Pärast pikka kauplemist lepiti kokku, et sakslased lahkuvad Riiast. Üks selle tingimusi oli aga, et Eesti väed peavad jääma oma positsioonidele. Ehk Riiast tuli neil suu puhtaks pühkida.
Nüüd tuli kolonel du Parquet'l selle teatega eestlaste juurde minna. Kui ta jõudis Eesti eelpositsioonideni ning oma missioonist teatas, algas tõeline torm. "Meie ei taha vaherahu! Meie võtame Riia! Käigu ta minema! Meie ei taha teda näha!" karjuti kolonelile.
Kell pool kümme õhtul jõudis du Parquet Eesti vägede juhi kindralmajor Ernst Põdderi jutule. "Minu vägesid tundes ja teie ülesannet arvesse võttes pean ma imestuma, et te võisite minuni jõuda," olid Võnnu lahingus sakslased puruks löönud kindrali esimesed sõnad. Sellega oli kõik öeldud. Põdder ütles, et Eesti nõustub vaherahuga siis, kui sakslased taanduvad Riiast ja Landeswehr demobiliseeritakse. Ta lisas, et võib 36 tunni jooksul Riia ära võtta.
Päev hiljem algasid Riia lähedal Strazdumuižas rahuläbirääkimised, kus osalesid ka liitlaste esindajad. "Üksi lõvide karja vastu," kommenteeris Eesti läbirääkija kolonel Nikolai Reek. Samal ajal kõlasid ümberringi plahvatused. Eesti soomusrongid tulistasid maja kõrval asuvat sakslaste vaatluspunkti. Kui kindral Põdder andis käsu tulistamine läbirääkimiste ajaks katkestada, jäid soomusrongide ülemad Karl Parts ja Johannes Poopuu järgemööda haigeks, et käsku mitte täita.
Vaidlused olid pikad ja rasked, sest ei eestlased ega ka sakslased ei tahtnud järele anda. Kaks korda läbirääkimised isegi katkesid, kuid liitlased suutsid vaenupooled taas laua taha tuua. Lõpuks esitati vaherahu tingimused eestlastele kindral Goughi nimel ultimatiivselt. Keeldumise puhul ähvardasid britid oma laevastikuga Eesti sadamad blokeerida. Reegil ei jäänud enam midagi üle, ta pidi alistuma. 3. juulil kell kolm hommikul kirjutati vaherahule alla. Eesti vägedel jäi Riiga marssimata.
Kolonel Reek sõitis Strazdumuižast masendunult minema. Soomusrongide ülem Parts võttis teda vastu etteheidetega. "Härra kolonel, Eesti vabariik on ära antud!" Kindral Gough püüdis küll Laidonerile mett mokale määrida, kiites mõni päev hiljem eestlasi taevani. "Loobudes Riiga marssimast, säästsite teie sõbraliku riigi pealinna pommitamise tagajärgedest, võimalikust julmast tänavavõitlusest, rüüstamisest sakslaste läbi ja hävitamisest." Kuid sel meel oli tõrva maik man.
