Prantslase hiilgav väitekiri Balti kodakondsusest

Andres Küng (Malmö) tutvustab noore prantsuse uurija Olivier Danjoux’ vaateid Balti riikide kodakondsusseadustele.

Noor prantslane Olivier Danjoux helistas mulle 1999. aasta kevadel. Ta oli õppinud politoloogiat Parisis, Nancys ja Vancouveris ning õpetas parajasti prantsuse keelt ja riigiteadust Lundi ülikooli juures. Sinna oli ta sattunud, kuna armus Vancouveris rootsi õpetajannasse, kes täiendas end prantsuse ja inglise keele alal.
Selgus, et Olivier oli teel Tartusse, kus ta pidi õppima eesti keelt samal kursusel kui minu vanemad lapsed. Juba varem oli ta elanud pool aastat Vilniuses, õpetanud politoloogiat ja õppinud leedu keelt.
Järgmine kord helistas Olivier mulle tänavu kevadel ja teatas, et aprilli lõpul kaitseb ta Lundi ülikooli juures oma doktoriväitekirja. Pealkiri on teadlik väärtsitaat (“riik, see pole mina”) prantsuse “päikesekuninga” Louis XIV väljendusest oma Jumala armuga antud kuningavõimule, “L´Etat, c’est pas moi. Reframing Citizenship/s/ in the Baltic Republics” (Lund Political Studies nr 122, 2002).
Väitekirja eesmärk on uurida, kui kasulikud on lääne kodakondsusteooriad postkommunistliku Baltikumi demokratiserimisel, ning suurendada lääne teadlaste teadmisi ja arusaamist Eesti, Läti ja Leedu arengust.
Kui läänes on kõneldud Balti kodakondsusseadustest, on tavaliselt vaieldud selle üle, kellele peaks andma kodakondsuse, aga vaadatud mööda sellest, mis tähendab olla kodanik. Danjoux ei aruta, kas 1991. aasta taasiseseisvumisele järgnenud kodakondsusseadused on õiglased, vaid pigem, mis on nende ühiskondlikud ja poliitilised tulemused. Ta ei kritiseeri Baltimaade kodakondsusseadusi ega -poliitikat, aga ta hävitav kriitika nende seaduste kriitikute suhtes on kaudne seisukohavõtt.

Oma väitekirja alguses nendib Danjoux, et enamik lääne ühiskonnauurijaid ja ajakirjanikke vaatlesid Eesti, Läti ja Leedu arengut Moskva perspektiivist ning vähendasid seega Baltikumi mingiks “sovetoloogia alljuhtumiks”. Ise on tal tänu oma eesti, läti  ja leedu keele lugemisoskusele, oma informeeritusele ning korduvatele külaskäikudele Baltikumi olnud haruldased eeldused Balti rahvaste ja ühiskondade arengu mõistmiseks ja kirjeldamiseks. Ta väitekiri on ainus mitte-balti autori teos, kus ma pole suutnud leida ühtegi faktiviga. Ja ta kirjandusloetelus leidsin rea huvitavaid teoseid, millest mul polnud aimugi, kuigi olen ise aastakümneid kirjutanud ja lugenud raamatuid Baltikumi kohta.
Prantslasele omase loogilise koolitusega meeldib Danjoux’le osutada seikadele, mis tema meelest näitavad loogilisi vastuolusid teadlaste, ajakirjanike ja poliitikute seisukohavõttudes. Näiteks nõudsid mõned Venemaa juhid, et kõik venelased saaksid kohe Balti riikide kodakondsuse, samal ajal kui nad polnud valmis selgesõnaliselt toetama nende riikide iseseisvust ja täielikku enesemääramisõigust. Ta tuletab meelde, et Venemaa tolleaegne välisminister Andrei Kozõrev nimetas venelaste kohtlemist 1993. Baltikumis “etniliseks puhastuseks”, kuigi mingit etnilist vägivalda laulva revolutsiooni ajal ega pärast seda Baltikumis polnud.
Danjoux ei hinda neid välismaa ajakirjanikke ega ühiskonnauurijaid, kes on ebakriitiliselt kajastanud nõukogude ja hiljem vene propagandat ja sellele lisanud veel omaenda etnotsentrilisi hinnanguid. Danjoux’ arvates on kindlam ja rahulikum elada “venelasena Riias kui mustanahalise aafriklasena mõnedes lääne-euroopa linnades või ei tea kellena Korsikal või Põhja-Iirimaal”.

Danjoux eristab kodakondsuse horisontaalset ja vertikaalset dimensiooni, st ühelt poolt kodanikevahelised suhted ja teiselt poolt suhted kodanike ja riigi vahel. Kodanikevahelised ning kodanike ja mitte-kodanikevahelised probleemid on tema arvates väikesed. Ta näeb küll keelelõhet Eestis, mida tema arvates süvendab näiteks nõukogudeaegse paralleelse koolisüsteemi jätkamine. Aga, lisab ta, eestlaste ja mitte-eestlaste eraldielamine on vaid erandjuhtudel tekitanud agressiivsust kahe keelegrupi liikmete vahel. Ja paremäärmuslus on tema arvates väga nõrk – nõrgem kui Lätis ja Leedus, ja nüüd võiks lisada, et ka nõrgem kui Prantsusmaal.
Danjoux järeldab, et kodakondsusprobleemid Baltikumis – erinevalt paljudest muudest maadest – ei seisne rahvuslikes eripärades. Küll aga näeb ta nõrkusi kodanike ja riigivõimu suhetes. Demokraatlikud institutsioonid toimivad küll, aga näiteks poliitilised parteid on nõrgad ja suhteliselt juhikesksed.
Eriti huvitav on Danjoux’ käsitlus nõukogude ajast Baltikumis. Ta on erakordselt hästi suutnud mõista ja kirjeldada, kuidas nõukogude teooriad, propaganda ja praktika mõjutasid balti rahvaid ja üksikisikuid. Vaclav Haveli vaimus leiab ta, et piir rõhujate ja rõhutute vahel ei läinud mitte ainult gruppide vahel – nagu komparteilased ja teised –, vaid ka inimeste sees. Sellised Nõukogude elu nähtused nagu nn dedovštšina sõjaväes demoraliseerisid noori mehi. Pidevat defitsiiti ja sabasseismisi näeb ta kui peamiselt naisteenindajate võimalust suvaliseks võimukasutuseks. Mõlemal juhul aitasid need nähtused kaasa rõhumise taastootmisele ja sisendamisele nõukogude kodanikes. Lõpuks ei seisnud head inimesed halbade vastu, vaid kõik tegid suuremaid või väiksemaid järeleandmisi nõukogude amoraalsusele. See muidugi ei tähenda, et Danjoux samastaks poemüüjat küüditajaga.
Danjoux kirjeldab üksikasjaliselt balti kodakondsusseadusi ja nende muudatusi läbi aastate. Tähelepanelik lugeja leiab rea huvitavaid üksikasju. Vähemteadlikud välismaalased on tavaliselt vaadelnud Leedut eeskujuna, aga teatavasti oli Leedu olukord lihtsam, kuna leedulaste osakaal elanikkonnas oli 80% ringis. Tänu sellele julgesid Leedu juhid valida enam-vähem “null-lahenduse”, aga samas kehtestasid nad uutele sisserändajatele 10aastase ooteaja, enne kui nad tohtisid/tohivad taotleda kodakondsust. Vastav ooteaeg oli Lätis 5 ja Eestis algselt 2 aastat (pärast 1995. a seadusemuutust 5 aastat), mida võib võrrelda 7 aastaga Rootsis, 10 aastaga Saksamaal ja 12 aastaga Šveitsis.
Lääne vaatlejate, eriti väheinformeeritud ajakirjanike hulgas on erilist arusaamatust tekitanud Balti kodakondsusseaduste keelenõuded. Danjoux nimetab, et Eesti seaduse rakendusotsuses määrati keelenõudena 1500 eestikeelse sõna tundmist. Uurisin üht rootsi kakskeelsuse spetsialisti, Kenneth Hyltenstami raamatut ja leidsin, et keskmise rootsi põhikooliõpilase sõnavara olevat 5000 – 10 000 sõna vahel. Kas siis on tõesti 1500 sõna nõue nii karm, kui välisajakirjanikud on seda kirjeldanud?
Isiklikult ei näe ma sellistes nõuetes midagi taunitavat – ka mitte lojaalsusnõudes demokraatliku riigikorra suhtes. Kui minu vanemad põgenesid Rootsi Teise maailmasõja lõpul, pidid nad ootama 7 aastat, enne kui nad võisid taotleda rootsi kodakondsust (lisaks EV kodakondsusele, mis meil lubati säilitada, ja N Liidu omale, mis meile peale suruti vastu meie tahtmist). Kui nad ei oleks nende aastatega õppinud selgeks rootsi keelt tänutäheks selle ühiskonna ja rahva vastu, kes neile varjupaiga võimaldas, oleksin ma arvatavasti olnud esimene hüüdma “kui teile siin maal (s.t Rootsis) ei sobi, minge siis tagasi”. Kirde-Eesti tegelikkus on muidugi pisut teistsugune, kuna seal on eesti keelega olnud vähe peale hakata, aga põhimõtteliselt on keelenõue kodakondsuse loomulik eeldus.

Väitekirja oponent Anders Uhlin Södertörni kõrgkoolist, kes ise uurib demokraatia arengut Eestis, leidis oma kokkuvõttes, et Danjoux’ väitekirja iseloomustab analüütiline teravmeelsus, suur originaalsus, stilistiline elegantsus ning sümpaatne sisseelamisvõime Balti oludesse. Tema arvates peaks väitekiri huvitama kõiki, kes uurivad Baltimaade poliitikat ja ühsikondlikku arengut. Ta arvas ka, et väitekiri võetakse Baltikumis soojalt vastu.
Seda võib loota. Igal juhul väärib Olivier Danjoux austust selle eest, et viitsis ära õppida nii eesti, läti kui ka leedu keele sedavõrd, et lugeda erialast kirjandust. Kord ütles Olivier mulle, et kui kohtas esimest korda Lundis Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma, siis oli see talle selline elamus, nagu oleks Bruce Springsteen uksele koputanud. Tulevikus võin ehk oma lastelaste ees hoobelda, et kohtasin Olivier Danjoux’d, kui ta oli alles politoloogia õpetaja Lundis ja eesti keele õppija Tartus. Põnev saab olema jälgida ta edaspidist tegevust – praegu on ta EÜ ametnik, aga kavatseb jätkata ka oma akadeemilisi uuringuid Baltikumi arengust.