Puhkusereis koos beebiga
Mõnetunniseid väljasõite vanavanemate juurde olime teinud varemgi, aga esimene pikem reis sai teoks, kui Jasper oli kaheksakuune. Sihtkohaks Egiptus, täpsemalt Sharm el Sheikh.
Esialgu tekkis küsimus, kas minna puhkusereisile koos beebiga või mitte. Kuid päevapealt tissitamise lõpetamine koos emme nädalaks silmapiirilt kadumisega tundus beebi suhtes ebaõiglasena. Lisaks kartsin jääda rinnapõletikku, mis mind tõenäoliselt sealses kuumas tabanuks, ja veeta nädal otsa hotellitoas jääkülmade kapsalehtede seltsis ei olnud kuigi huvitav väljavaade.
Peamine küsimus oli seljatatud, aga miljon väiksemat keerles veel peas. Alates sellest, kuidas talub beebi viietunnist lennureisi koos õhkutõusmise ja maandumisega, ja lõpetades sellega, kuidas talle mõjub kliimavahetus.
Lisaks tuli mõelda, mida kaasa võtta – kas vanker või turvatool; kas mähkud kaasa või osta kohapealt, kas kogu beebi nädala toidutagavara või saab loota ka kohalikule toidule (õnneks on kaasas tiss, mis sobib sõltumata ajast, kohast, olukorrast). Lõppude lõpuks ei ole see ju mingi paaritunnine reis Eesti teise otsa, vaid seitsmepäevane reis tundmatusse! See on pagemine pikaleveninud talve eest, mis Eestis ka kevade saabudes taanduda ei taha.
Õnneks on olemas internet ja kõiksugu perefoorumid. Ka reisifoorum www.trip.ee, kus lastega reisimisele on lausa eraldi teema pühendet. Lisaks adekvaatsetele vastustele võib sealt muidugi lugeda, kui halb ema sa oled, et viid lapse sellisesse baktereid täis infektsioonikoldesse, ning ka seda, et beebiga reisimine on nii enda kui lapse piinamine. Meie leidsime foorumist siiski pigem tubli annuse julgustavat optimismi. Julgust lisas ka teadmine, et meil on suhteliselt rahulik ja rõõmus laps.
Kuna tegu oli viimase hetke reisipakkumisega ja issil ei õnnestunud eksprompt puhkust saada, siis võtsin julgestuseks kaasa oma õe.
Salam aleikum, Egiptus!
Viietunnine lennusõit, mis meid Egiptusest lahutas, möödus rahulikult. Turvavöö, millega beebi algul minu turvavöö külge kinnitati, tegime lennu ajal lahti, et Jasper saaks vabamalt liigutada. Valdava osa ajast seisis poiss lennukiistmel püsti ja "suhtles" taga istuva beebiga või kõndis emme abiga mööda lennukit ringi. Tunnikese-poolteist ta magas.
Kõige rohkem pabistasime selle pärast, et lennuki õhkutõusmisel ja laskumisel lähevad lapsel kõrvad lukku või paneb rõhu muutumine kõrvad valutama. Niisiis ajastasime tissitamise just nendele aegadele. Tundub, et mõjus. Igal juhul ei kuulnud ma poja suust viie tunni jooksul ühtki nutunooti.
Egiptuses võttis meid vastu just see suvi, mida me otsima tulime, ja enamgi veel! Jasper tundis end algusest peale kui kala vees ning võitis oma rõõmsameelse olekuga hotellitöötajate südameid. Päevad veetsimegi suuremalt jaolt hotelli territooriumil. Kui Jasper magas, tegelesime aktiivse päevitamisega, tema ärkveloleku aja sisustasime ümbruskonnaga tutvudes. Pikki ekskursioone me oma kavva ei võtnud, sest eesmärk oli kõige pesuehtsam "praadimise-laadimise" puhkus.
Jasper oli pideva 30 SPF päikesekaitsefaktori korra all, valdava osa ajast oli tal ka särgike seljas. Kui päike hakkas väsitama, siis peitsime end beduiinide telgi kaitsva vaipkattest katuse alla ja nautisime mitte millegi tegemist ning mina oma lapse olemasolu.
Meil oli tellitud hommiku- ja õhtusöögiga pakett Rootsi lauas. Hommikul sõi Jasper üldjuhul võileiba ja miskit pudrutaolist – isu puudumisel ajas asja ära emme tiss. Lõunaks tegime Eestist kaasavõetud kiirputrusid. Kaasas oli meil ka keedupulk, mis rahuldas ideaalselt meie keedetud vee vajadused. Et Rootsi laud oli piisavalt laia valikuga, siis midagi Jasperi tarbeks ikka leidsime. Pastaroad meeldisid talle eriti.
Kuigivõrd foorumite infektsiooniteemad meid siiski mõjutasid: võtsime kaasa terve hunniku ravimeid. Vaja meil neid ei läinud, aga ikkagi oli hea teada, et nad on kaasas. Samuti jälgisime hoolsalt, et käed saaks pestud enne iga söögikorda.
Puhkuse lõpuks ei olnud kahtlusekübetki – ka beebiga koos on võimalik puhata. Tegelikult ei kujuta enam teistmoodi ettegi. Seitsmepäevaselt reisilt saadud D-vitamiini kogus andis energiat tükiks ajaks. Võrdluseks olgu öeldud, et Eestis oli tol suvel täpselt kümme korralikku päikesepaistelist ilma.
Lisaks sellele, et puhkus igati korda läks, hakkas Jasper pärast reisi kiiresti arenema. Neli päeva pärast Egiptusest naasmist hakkas ta iseseisvalt toe najal kõndima, veel nädal aega hiljem tõstis end kõhuli olekust toe najale seisma. Roomamisega oli päevapealt lõpp! Lisaks loobus ta ka lutist. Ma ei tea, kas kõik see oleks ka muidu sel ajal teoks saanud, aga kindlasti mõjus soe kliima meie lapsele hästi.
Sharm el Sheikh – üks aasta hiljem
Seekord planeerisime Egiptuse-reisi pisut pikemalt ette, et ikka issi ka saaks kaasa tulla. Kui me aasta hiljem taas koos lapsega Sharm el Sheikhi reisisime, oli imetavast emmest saanud 29. nädalat rase emme ning Jasper polnud enam roomav beebi, vaid vägagi kõndiv mudilane, kel vanust aasta ja kaheksa kuud.
Aastataguse lennureisiga võrreldes oli lendamine seekord natuke ebamugavam, kuivõrd lennukis on suhteliselt kitsas. Kuni kaheaastased lapsed loetakse aga sülelasteks, mistõttu tuleb kolmekesi ära mahtuda kahele istmele. Meie puhul siis neljakesi, arvestades sellega, et üks beebi ka kõhus. Meil läks siiski õnneks, sest tänu vabale kohale sai Jasper omaette tooli emme-issi kõrval.
Kuna Jasper ei ole enam rinnalaps, oli kõrvade lukkuminemise teema seekord veelgi aktuaalsem. Hädast aitas välja nokaga tass, millesse panime magusat mahla ja andsime õhkutõusmisel ning laskumisel Jasperile juua. Seegi kord ei kuulnud me poja suust jonnipiuksugi. Ka oli selle võrra lihtsam, et Jasper oskas nüüdseks piisavalt palju rääkida, et öelda, kui kuskilt valutab. Aga ei valutanud!
Reis oli planeeritud natuke põhjalikumalt kui eelmine. Sellises vanuses lapsega juba naljalt basseini ääres ei istu – rannas olemine tundus olevat ainuke võimalik puhkamiseviis. Kuni lõunani olimegi valdavalt mere ääres, ujusime ja snorgeldasime, ehitasime koos pojaga liivalosse. Päeva teise poole sisustasime lapsesõbralike ekskursioonidega – sõit klaaspõhjaga laevas, delfiinide šõu jne.
Jasperi päevakava oli peaaegu nagu kodus: äratus, lõunauinak ja magamaminek toimusid kõik samadel kellaaegadel. Võib-olla oli seegi puhkuse õnnestumise valem. Olukord, milles olime, oli küll uus, aga ajakava jäi laias laastus harjumuspäraseks.
Plussiks oli ehk seegi, et ajavahe oli vaid üks tund, mis tegi sisseelamise lihtsaks. Ka oli meil Jasperile mõeldes kaasa võetud kodumaist toitu (jogurtid, kohupiim, juust, leib), mida sai väga hästi hotellitoa külmkapis säilitada.
Ainsaks miinuseks oli ehk lapse reisijärgne väsimus, mis väljendus virilas olekus ja isupuuduses. Aga see võis tuleneda ka sellest, et meie kojulend lükati kuue tunni võrra edasi ja see aeg tuli veeta lennujaamas.
Rasedana reisil
Raseda emme jaoks oli reisi suurim katsumus istuda lennukis mitu tundi ühe koha peal. Õnneks ei ole lennu ajal keelatud ringi liikuda, mida ma ka igal võimalusel tegin.
Kõhu eest hoolitsemine oli prioriteetne – rannas käisin iga tunni jooksul end vähemalt korra merre kastmas ja snorgeldamaski. Eks ta kaladele parasjagu koomiline vaatepilt oli, kõigepealt tuli kõht ja siis kõhukandja järele. Aga kõhubeebi nautis soojas vees hõljumist väga, andes endast aeg-ajalt põksimisega märku. Endalgi oli mõnus kerge olemine. Iga ujumiskorra järel määrisin kõhtu ilusasti päikesekaitsefaktoriga kreemiga. Kui beebi hakkas eriti aktiivselt trallitama, siis katsin kõhu õhukese rätikuga. Enesetunne oli suurepärane! Energia juurdevool oli tunda lausa füüsiliselt.
Igaks juhuks võtsin reisile kaasa ka rasedakaardi, aga seda rohkem kindluse mõttes kui kartuses, et võiksin arstiabi vajada.
* * *
Järgmisel kevadel kavatseme puhkusereisile minna juba koos kahe väikelapsega. Juba praegu on igatsus hinges. Jaspergi igatseb. Raske öelda, kas ta reisist midagi mäletab. Jututeemaks on see aga meil pidevalt. Alles hiljuti kuulutas poiss: "Ma tahan ka GIPTUSESSE." Kui küsisin, mida ta seal teeks, sain vastuse: "Ujun meres." Vot nii!
Hea teada
* Välismaale reisides peab ka lapsel olema pass, viisa ja reisikindlustus.
* Lennukis ei ole kuni kaheaastastele lastele eraldi istekohta, õhkutõusmisel ja maandumisel kinnitatakse ta lisaturvavööga vanema turvavöö külge.
* Pagasi suurus pere peale on 30–40 kilo. Vanker või käru loetakse pagasi hulka kuuluvaks ja seda ei lubata lennukisalongi kaasa võtta.
* Lastega reisides võiks hotellitoa konditsioneeri välja lülitada või lasta sel töötada ajal, kui ise viibite väljas. Muidu on oht beebi ära külmetada.
* Autoga reisides on olulisim sobiv turvatool, mis on kindlalt istme külge kinnitatud.
* Palavate ilmadega ei tohi last autosse kauaks omapäi jätta (näiteks magama), sest auto kuumeneb väga ruttu üle.
* Reisi õnnestumiseks ei tasu ettekavatsetust rangelt kinni hoida. Kui laps väsib või on tujutu, siis on mõttekam mõni ettevõtmine pigem ära jätta.
Beebiga reisides läheb vaja
* Vanker või käru, kui plaanis on pikemad jalutuskäigud. Kärus saab tita ka magada.
* Niisked salvrätid on eriti teretulnud, kui on vaja beebit puhastada, aga vett pole käepärast.
* Päikesekaitsefaktoriga kreem, kui tegu on soojamaa reisiga. Kaitsefaktor vähemalt 25 SPF, veelgi parem on 30 SPF.
* Reisiapteek – paratsetamooliküünlad (palaviku alandaja), Smecta (kõhulahtisuse vastu), Gefiluse kapslid (hoiavad kõhu korras), salv putukahammustuste leevendamiseks, digitaalne kraadiklaas, plaastrid, haavapuhastusvahendid.
* Riided – igaks päevaks paar komplekti. Kindlasti ka midagi soojemat, sest õhtud kipuvad olema jahedad. (Egiptusesse – õhem kõrvadega mütsike, sest kuigi on palav, puhuvad tihti tugevad kõrbetuuled.)
* Söök-jook – kaasas võiksid olla mõned kiirpudruhelbed ja lastetoidu purgid. Lisaks midagi, mida laps kindlasti sööb – ei maksa lootma jääda lennukis, restoranis jm pakutavale.
* Mähkmevaru võiks olla veidi suurem kui tavaolukorras, sest reis võib venida plaanitust pikemaks või võib tekkida ootamatu kõhulahtisus.
* Pissipott, kui tegu on natuke suurema lapsega.
* Mänguasjad, millega last lõbustada.
