Sonnenfeldi needus
Septembris 1944 saabus Soomest Rootsi hästiriietatud 24aastane noormees, kes ei näinud üldse sõjapõgeniku moodi välja. Korralikult istuvat ülikonda kandva noormehe nimi oli Harry Männil. Ta oli Eestist. Ta otsis uusi võimalusi.
Harry soovis jätkata Helsingi Kaubanduskõrgkoolis pooleli jäänud õpinguid. Selleks oli aga tarvis elamisluba Stockholmis ja stipendiumi. Ühel oktoobrikuu päeval koputas ta uksele, millel oli silt: "Rahvusvaheline üliõpilasabi riigikomitee".
"Sisse!" hõigati kabinetist. Kui Männil ukse avas, nägi ta laua taga istumas sõbraliku ilmega meest. See oli komitee sekretär Wolfgang Sonnenfeld. Ka Wolf oli põgenik – tema oli Rootsi pagenud Saksamaalt, kui natsid juute taga kiusama hakkasid.
Vestluse ajal muutus Wolf üha sõbralikumaks, lubades kõik mured lahendada. Lõpuks tegi ta ettepaneku minna koos lõunale. Harry ei lasknud seda endale kaks korda öelda. Lõunalauas aga tundis Harry järsku, kuidas kellegi käsi tema põlve silitas. Wolfi näol oli meelas naeratus. "Kurat, see mees on ju lilla!" vandus Harry endamisi. Söögiisu oli kui käega pühitud.
Ilmselt lõppes see lõuna, aga ka vastne tutvus Wolfgangiga suure riiuga. Igatahes oli just Sonnenfeld see, kes novembris 1944 läks välismaalaste komisjoni ja kaebas Männili peale, et too on nats. Nii sai alguse uurimine, mida tunneme Sandleri juurdluskomisjoni aruande all ja mida on pidevalt kasutatud Männili süüdistamises inimsusevastastes kuritegudes. Männil usub tänaseni, et kõik see oli Sonnenfeldi kättemaks.
Tallinna rauakaupmehe poeg Harry Männil on silma paistnud erilise oskusega igal ajal hästi elada. Gustav Adolfi gümnaasiumi 1938. aastal lõpetanud ja ülikooli majandust õppima läinud noormees leidis rakendust ka pärast juunipööret. 1941. aasta kevadsuvel töötas ta Tallinnas majavalitsuses, kus tegeldi muuhulgas natsionaliseeritava kinnisvaraga.
Kui suvel 1941 kuulutati välja Punaarmee mobilisatsioon, kadus Männil metsa. Rinne veeres üle Eesti. Augusti lõpul 1941 löödi venelased ka Tallinnast minema ning kohe oli Männilgi linnas tagasi. Juba septembris 1941 sai Männilist poliitilise politsei assistent. "Männil töötas politsei registratuuris. Tema ülesandeks oli töödelda ning kokku võtta andmed. Ta ei osalenud ülekuulamistel ega juurdlustel." Nii seisab kirjas Sandleri aruandes.
Miks Männil polpoli läks? "Eesti saaks kergemini tagasi oma vabaduse, kui nii paljud kui võimalik pühenduvad tööle," põhjendas ta Sandleri komisjonile. Aga Männil on eelkõige elukunstnik ja aateid ei maksa tema puhul üle tähtsustada.
Rootsi politsei kuulas üle mitu Männili tuttavat ja ühe endise töökaaslase. Roland Lannes tunnistas, et ta oli kuulnud räägitavat, et Männil osales juutide, kommunistide ja Eesti patriootide mahalaskmisel ning pärast seda riisus nende vara. Oma väiteid ta tõendada ei suutnud.
Ilmar Roots tunnistas, et 1941. aasta detsembris vabastati Männil teenistusest, sest ta oli omastanud Eesti kodanike vara. Roots lisas samas, et ta ei tea, kas see väide vastab tõele või mitte. Tegelikult vabastati Männil teenistusest hoopis 10. juunil 1942.
Männili kolleegi Uno Andrussoni sõnul olid arreteerimised noorte assistentide tavalisim tegevus. Männil olnud arreteeritutega alati korrektne ning nende tagant ei varastanud – "üks hea eesti patrioot ja aus inimene".
Männil eitas kõiki Lannese ja Rootsi süüdistusi. Ta ütles Sandleri komisjonile, et ei töötanud politsei uurimiskomisjonis, kus arreteerituid üle kuulati. Ka ei osalenud ta juutide mahalaskmisel. Küllap ta teadis, kus ja kuidas hukkamised toimusid, aga komisjonile olnuks äärmiselt rumal sellest rääkida. Tõendatud on seegi, et Männil kuulas juute üle – ta pidi koguma andmeid nende isiku ja meelsuse kohta, ei rohkemat.
Poliitilisest politseist vallandamise järel jätkas Männil õpinguid Tartu ülikoolis, kuid oktoobris 1943 pühkis Eesti tolmu jalgelt ja asus Helsingisse. Soome riigipolitsei endine teenistuja Valfrid Jaarma tunnistas Sandleri komisjonile, et Männil ajas äri kulla ja väärtasjadega, mida Eesti põgenikud olid kaasa toonud. Politsei seda ei takistanud – ei olnud piisavalt tõendeid. Jaarma arvates oli Männil "andekas, kuid külm ja kalkuleeriv inimene". Männil ise eitas äritsemist.
Eestlastele jäi Männil Soomes meelde soliidse mehena, kes peamiselt kandis ülikonda. Neid oli tal kogunisti kaks. Kord palus üks kaasmaalane Männililt laenuks ülikonda, et Rootsi saatkonda minna. Harry andiski, kuna lootis ka ise Rootsi pääseda. Laenaja aga kadus Männili Inglise kalevist ülikonnaga nelja tuule poole. Mõni aasta hiljem tuli vana tuttav Harryle Stockholmis tänaval vastu, seesama ülikond seljas. Männil ei viitnud aega, ta sundis meest otse tänaval püksid maha ajama. Männili sõnul oli laenaja ei keegi muu kui Ilmar Roots.
Septembris 1944 lahkus Männil Soomest Rootsi, kus algul oli lühikest aega põgenikelaagris. Peagi hankis ta endale vaevata nii elamis- kui ka tööloa, samuti töökoha. "Enamiku põgenike jaoks oli raske omada Stockholmis elamis- ning tööluba, aga Männilil õnnestus ilma raskusteta," vahendab Sandleri aruanne Rootsi eestlaste imestust ja kadedust. Mehe osavus vajalike paberite hankimisel äratas ka Rootsi võimude tähelepanu, kes asusid asja kontrollima. Augustis 1945 soovitas välismaalaste komisjon Männili arhiivitöölt vallandada. Septembris nii juhtuski. Kuu aega hiljem aga ei pikendatud tal elamisluba Stockholmis.
Veebruaris 1946 sõitis Männil ära Venezuelasse. Nagu ikka, oli mees seegi kord teinud õige valiku. Venezuela oli tõeline võimaluste maa. 1955. aastal abiellus Männil Mazula D’Empairega, väga rikka naisega. Kindlasti lihtsustas see Männili äriajamist ja avas ukse kohalikku kõrgseltskonda. Järgnevad aastakümned olid Männili elus edukad. Ta kogus kopsaka varanduse. Sai üle maailma kuulsaks kunstikollektsionäärina. Tema kollektsiooni peetakse nii tähtsaks, et kunstiajakiri ARTnews arvas ta maailma 200 suurima eraisikust kunstikoguja hulka. Kõik näis minevat nii, nagu Männil ise tahtis.
Ent Sonnenfeldi needus ilmutas end jälle. Novembris 1989 võtsid juudid Männili tõsiselt ette. Simon Wiesenthali Keskuse juht Efraim Zuroff saatis NSVL prokuratuurile kirja, paludes andmeid väidetava natsikurjategija Männili kohta. Aprillis 1990 teatas ENSV KGB ülem Rein Sillar Moskvale: Männili kohta pole mingeid materjale ja ka täiendavate andmete saamise võimalused on ammendatud.
Zuroff ei vandunud alla. Detsembris 1993 saatis ta president Lennart Merile protestikirja, milles nõudis, et Männil astuks tagasi Balti Strateegiliste Uuringute Instituudi juhatusest.
Männili vastu hakkasid huvi tundma ka USA võimud. Ta kuulati üle ning tema eluaegne viisa tühistati. Eesti riik võttis Männili samuti luubi alla, kuid juba 1995. aastal kinnitas Kaitsepolitsei peadirektor Jüri Pihl: Wiesenthali keskuse süüdistused on alusetud.
Zuroff jätkas Männili ründamist, väites, et USA justiitsministeeriumi eriuurimisameti valduses on tema süüd tõestavad materjalid. Kui Kaitsepolitsei küsis neid dokumente näha, selgus kurioosne tõsiasi. Ameeriklaste "pommdokumendid" olid pärit Eesti arhiividest. Zuroffi hoog aga ei raugenud: märtsis 2001 nõudis ta Eestilt uue juurdluse alustamist. Eesti vastas sellele, et uusi tõendeid pole leitud. Küll jätkas uurimist Kaitsepolitsei.
Kummalisel kombel pole Venemaa, kes pidevalt süüdistab Eestit fašismi heroiseerimises, osutanud mingit kaasabi. Vastupidi, pärast korduvaid järelepärimisi teatasid nii Venemaa peaprokuratuur kui ka FSB lõpuks nagu ühest suust: Venemaal ei ole Harry Männili kohta midagi. Väheusutav. Mees, kelle isiklik tuttav oli USA ekspresident Gerald Ford ja kes lävis lähedalt NSVL suursaadikuga Venezuelas Vaino Väljasega – sellise vastu tunti Moskvas kindlasti elavat huvi. Pealegi teadis julgeolek Männili polpoli-minevikust juba 1947. aastast peale.
Männilil oleks küllalt põhjust juute vaenata, ometi on ta just nendega alati hästi läbi saanud. Elukunstnikuna on Männil osanud elus leida õigeid inimesi, kellega asju ajada. Pole vahet, kas need on eestlased, sakslased, venelased või juudid. Männil käis 1979. aastal ametliku külalisena Iisraelis ja kohtus Ariel Sharoniga. Ta on juutidega äri ajanud ja toetanud rahaliselt juudiorganisatsioone. Kui 1994. aastal tühistati Männili USA viisa, kaitses tema huve juudist advokaat. Siiski, Sonnenfeldi ega Zuroffi ta oma sõpradeks ei pea.
Elukunstnik Harry Männil
* Sündinud 1920. aastal Tallinnas rauakaupmehe peres.
* Lõpetanud 1938 Gustav Adolfi gümnaasiumi. 1939–40 õppis majandust Tartu ülikoolis ja Tallinna tehnikaülikoolis.
* Sõjasuvel 1941 pages mobilisatsiooni eest metsa.
* Septembris 1941 asus tööle Poliitilises Politseis. Kuulas vahistatuid üle, nende seas ka juute.
* Juunis 1942 vabastati politsei teenistusest, selle täpne põhjus pole teada.
* Sügisel 1943 lahkus Soome, sealt järgmisel aastal edasi Rootsi. Rootsis hakati tema mineviku vastu huvi tundma ning ta kolis veebruaris 1946 Venezuelasse.
* 1955. aastal abiellus Mazula D’Empairega, nelja lapse isa.
* Ta on edukas ärimees, kes on lävinud nii Ariel Sharoni, Gerald Fordi kui ka Vaino Väljasega.
* Üle maailma tuntud suurepärase Kolumbuse-eelse kunsti kogu omanik.
* Natsikütt Efraim Zuroff on teda aastaid rünnanud, kuid tema süüd pole iial tõestatud.
