Pop ja Bob päästavad maailma, osa 2
Muusikuna ei ole söör Bob Geldof (54) maailmale just palju andnud. 70ndate keskel Geldofi kokkuklopsitud ja juhitud punkbänd Boomtown Rats ning mehe hilisem soolokarjäär olid keskmiselt edukad vaid Briti saartel. Jah, tema kirjutatud muusikapala “I Don’t Like Mondays” seisab popmuusika kuldses varasalves ja nuumab igal esmaspäeval autoritasumüntidega mehe pangaarvet, kuid ega publik ja maailm Bob Geldofi uut albumit nii väga ei oota. Maailm ootab Geldofilt uut Live Aidi. Ja seda maailm saab.
Üheaegselt kümnes maailma linnas – London, Edinburgh, Pariis, Berliin, Rooma, Philadelphia, Barrie, Tokio, Johannesburg ja viimasena lisandunud Moskva – toimub laupäeval 2. juulil Bob Geldofi korraldatud gigakontsert Live 8. Sööri palvel ronivad lavale Madonna, U2, Coldplay, Destiny’s Child, Dido – kokku 100 artisti – ja taasühineb Pink Floyd. Muusika abil ei koguta seekord Aafrika nälja ning vaesuse leevendamiseks sularaha, vaid hääli. Inimeste hääli, mõjutamaks tuleval nädalal Šotimaal toimuvat G8 tippkohtumist – et need kaheksa meest otsustaksid hästi valvatud lossitoas kustutada Musta mandri riikide võlad, suurendaksid humanitaarabivooge sinna ja looksid aafriklastele soodsamad tingimused kaubanduses.
Geldof on juba tunnistanud, et ees võib oodata kolossaalne läbikukkumine – kui G8 miljoneid kontserdikülastajaid ja arvatavasti mõnd miljardit televaatajat millekski ei pea. Ent kui ta poleks Live 8-t ette võtnud – aastaid isiklikel põhjustel jäigalt uue Live Aidi vastu olnud Geldofi pardale veenmiseks läinud vaja “käte väänamist”, väitis kaasvõitlejast filmistsenarist Richard Curtis –, oleks Bob oma sõnul ajaloolise šansi minnalaskmist surmatunnini kahetsenud.