Kinopiletiga hääletamas
Kes on viimaste nädalate räägituim mees USAs? Mu oma tütre ristimispidu päädib vaidlusega, kus itaallastest peresõbrad kirglikult manavad: “Miks te lasete sel paksmaost populistil endaga niimoodi manipuleerida!”
See mees, kes kired pärastlõunapidudesse on toonud, vaatab vastu ka värske ajakirja “Time” kaanelt. Michael Moore, dokumentalist-filmitegija, uurimas “temperatuuri, mil demokraatia põlema läks”, tulemuseks film “Fahrenheit 9/11”.
Lähen värskteost vaatamas ava-nädalavahetusel. See on film, mille suurdistribuutor “Walt Disney Co” on lobistide survel otsustanud oma ringlusest kõrvale jätta ja mille näitamiseks on loodud eriline indie-majandusühendus. Hetkel pole kellelgi aimu, kui kauaks film jooksma jääb. Nii pole imestada, et kõigepealt on vaja maha seista järjekord, mis poole pikem, kui ma varem olen kogenud. Rahvas mu ümber on kah teistsugune kui Potteri või Matrixi puhul. Vanem kindlasti. Ning õhus on teistmoodi pinge. Kunagi varem pole ma kohanud, et võõrad omavahel kinojärjekorras pikaajaliselt kommunikeeruks. Seekord küll: keegi keskealine mees oma kahe sõbraga hakkab valjuhäälselt arutama, kas oleks vaja luua liidreid väljaõpetav asutus, ning kaasab kiirelt nende ees seisvad inimesed vestlusse. Justkui poliitikaklubi.
Selge on, et oleme koos tunnistamas midagi rohkemat kui kinematograafia sündmust. Vähemalt täna, sel esimesel nädalavahetusel, on filmi vaatamise akt võimalus oma rahakoti ja jalgadega hääletada. George Bushil on aeg minna – niimoodi otsustanud leiab täna kinodest. Või on film alatu faktide moonutamine – sedasi mõtlejaid täna siit ei leia. Niisuguse korrelatsiooni on välja toonud mitu rahvaküsitlust, ja ka mu oma kõrv kinnitab seda esimesest hetkest, kui avakaadrid jooksma hakkavad. Kui siin saalis ka istub mõni respublikaan, tunneb ta end ilmselt jõuetu vähemusena filmile kaasaelajate seas. Vihase naeru ja plaksutused teenivad mitmed George Bushi mõtteterad või tema näovigurdused hetk enne otse-eetris sõja alguse teatamist. Õõnes vaikus valitseb hetkedel, mil näidatakse Iraagis toimuvat.
Tuled lähevad põlema. Inimesed istuvad veel. Mõned pühivad näolt pisaraid – on need naerust või nutust, ja mis vahet sel väga ongi.
Õue pääsedes seisame silmitsi uue rahvakogumiga – paar noormeest seisavad ja koguvad isikuandmeid. Paljud astuvad mööda, kommentaariga: “Tänan, aga olen juba registeeritud!” Siin riigis tuleb end eelnevalt kirja panna, kui tahad valimistel osaleda. Ennustatakse, et sel aastal osaleb rekordarv, ja oma osa selles mängivad just Michael Moore’i poolt köetud kired.
Mõned päevad hiljem, popkontserdil. Lõpuovatsioonidesse hõikab Annie Lennox: “Ja kõigil teil, kallid kaaskodanikud, soovitan minna vaatama filmi “Fahrenheit 9/11”!” Publiku seast kostub seepeale kõrvulukustavalt “Buu!” ja “Jee!” Ükskõikseid jääb aina vähemaks. Nüüdseks on selge, et tegu on läbi aegade populaarseima dokumentaalfilmiga. Vaatajanumbrid kasvavad nüüd ka Bushi pooldajate arvelt. Küll räägitakse neist, kes filmi ajel on muutnud oma poliitilisi vaateid, rohkem aga kohtab vabariiklaste suust põhjendust: “Ma pean seda suppi nägema, et paremini kritiseerida.” Kuuldavasti on Michael Moore välja pannud rahalise preemia sellele, kes suudab filmis tuvastada faktivea. Ja kuuldavasti on peagi linastumas kaks uut, Moore’i paljastavat dokfilmi. Alanud on uutmoodi relvadega presidendikampaania.
