Al Capone teenrite elust Eestis
Maailma tuntuim kasiino-miljardär Donald Trump on öelnud, et kui tahate kasiinos rikastuda, siis omage seda. Aga kas mängurid võtavad tema hoiatust kuulda? Ei, nemad sööstavad mängupõrgu sädelevasse kõhtu ja topivad Donald Trumpi lõugade vahele ühedollarilisi, nii et see jõuab vaevu neid vastu võtta. Eesti on selles osas Ameerikast kõvasti ette rebinud. Ilma igasuguse avaliku debatita kattus väike süütu Eesti iseseisvusaastate alguses kasiinode võrgustikuga tihedamalt kui suurem osa teisi riike maailmas.
…Oli aasta 1974. Ameerika Ühendriikides saadi illegaalsest hasartmänguärist aastatulu 23 miljardit dollarit. Kuidas see summa ära mõõdeti, jäägu majandusajaloolaste seletada, aga senaatorid arutlesid umbes nõnda: kui me ei suuda huntidega võidelda, siis tuleb nendega koos uluda: if you can´t beat them, join them. Sel aastal tellis USA valitsus uurimuse teemal "Hasartmängude majanduslikud ja psühholoogilised tagajärjed”. Senatit huvitas, kuidas mõjub hasartmängude kättesaadavus ühiskonna moraalile. Psühholoogid leidsid, et õnnemängud võimaldavad eemaldumist frustreerivast argipäevast ja pakuvad ajutist lootust paremale elule neile massidele, kel on reaalelus vähe väljavaateid oma nadist sotsiaalmajanduslikust keskkonnast välja rabeleda. Gambling rahuldab sotsiaalseid vajadusi, leidsid teadlased. Valitsus jõudis samale järeldusele, mis Al Caponele oli selge juba pool sajandit varem: keelatud või mitte, aga gamblig is big business!
Selleks, et avada USA-s kasiinot, on vaja läbida keeruline bürokraatia labürint, kus vaidlustamatu ülemvõim kuulub kasiinokontrolli komisjonile (CCC - Casino Control Commission). Seda organisatsiooni nimetavad kasiinode omanikud kibedalt bürokraatide terrorismi tippsaavutuseks, öeldes, et CCC kannatab maffia-paranoia all. Eestis seda muret hasartmängude korraldajatel ei ole. Erinevalt Ameerikast, kus iga mängusaal kubiseb munitsipaal- ja föderaalinspektoritest, saavad Eesti donaldtrumpid oma rahavoogusid pingevabalt disainida. Lõppeks on ju riigile ka kasulik, et depressioonis, kriisis või muudmoodi hädas olevatel inimestel on mängupõrgute näol olemas koht, kuhu oma murega mattuda.
Kas pahe küüsis vaevlev inimene on ühiskonna probleem või on see tema isiklik tragöödia? Suhtumine hasartmängusõltuvusse on sotsiaalse tundlikuse proovikivi.
Mängiv inimene
Inimene õpib enne mängima kui lugema-kirjutama või telekat vaatama. Mängimine on eluliselt vajalik nii lapsena kui ka täiskasvanuna, muutub vaid mängude sisu ja raskusaste. Mängimisest on kirjutatud nii filosoofilisi traktaate kui ka Nobeli preemiaid pälvinud matemaatilisi teooriaid. Ja siis on üks mängimise erivorm – hasartmängud – kus märkamatult võib mängulustist saada piinav haigus ja tragöödia. Õigupoolest on hasartmängud üldnimetus, mille alla käivad nii kihlveod, totalisaator kui ka kasiinodes viljeldavad õnnemängud.
Kas kasiinomängud on lõõgastav meelelahutus, halb harjumus, pahe või piinav haigus?
Sellele leiame vastuse Eesti tuntuima õnnemänguri Aavo Viioli raamatust “Liiga pikk elu”.
Viioli raamat jaguneb kaheks: esimesed paarkümmend lehekülge mänguri eneseanüüsi ja ülejäänud on vanglareportaazh.
Raamatu teine pool, vanglapäevik, mõjub teraapiliselt neile kodanikele, kes elasid kaasa paar suve tagasi paljastunud Kultuurkapitali-skandaalile, mil selgus, et kultuuriinimeste pangaarve süstemaatiliseks riisujaks oli ainus inimene, kellele selle raha hoidmine usaldatud oli. Mind huvitas enam raamatu esimene pool, hasartmänguri eneseanalüüs, detailne ja halastamatu allakäigutrepi astmete kirjeldus. Viiol jälgib oma allakäiku samm-sammult ja see tekst on võrreldav vanglakirjanik Jean Genet´ ja mängur Fjodor Dostojevski tekstidega.
Igas mängurlust puudutavas hoiatustekstis tuuakse välja kolm taset: võitmise periood -kaotamise faas ja meeleheite faas. Viiol analüüsib neid.
…Ühel päeval tekkis tunne, et töö on muutunud rutiinseks, ühe struktuuri ülesehitamine on lõppenud, jäänud on küll palju tööd, ent selles puudub loomingulisus. Ta avastab end mängusaalidest. Peagi muutub ta seal omainimeseks, tunneb nägupidi kõiki kundesid, aega surnuks löövaid taksojuhte, diilereid. Ta ei saa enam mängupõrgust välja, teda ei huvita, kas on öö või päev, sajab lund või paistab päike. Süütunded, tühjusetunne. Ta teeb perekonnaeluga lõpparve. Enesetapumõtted. Vargused jätkuvad. Tagasiteed ei ole…
Saatuse irooniana on Eesti ühiskonnal Aavo Viioli kuritegelikust mängukirest palju kasu olnud. Tänu sellele juhtumile üldse hakati avalikult arutlema, mis nendes hästivalgustatud sissepääsude, kuid pimendatud akendega hoonetes toimub. Sositati lugusid end püksatuks mänginud ärimeestest ja enesetapu sooritanud pereisadest, aga ühiskonna valupunkti selles ei nähtud. Ja kas peakski nägema ühiskondlikult ohtlikuna tegevusala, mis toob riigikassasse paarsada miljonit krooni aastas, ehitab üles kunstimuuseumi ja toetab sportlasi, lasterikkaid peresid jne? Alkohoolikuid on palju rohkem kui hasartmängusõltlasi, aga keegi ei keela seepärast veel viinapoode, ütlevad sõnaosavad hasartmängukorraldajad.
Ainult mänguhulludele
Mängusõltuvus on kantud psühhiaatria käsiraamatutes ja Rahvusvahelises Haiguste Klassifikatsioonis (RHK-10) käitumis- ja impulsikontrolli häirete alla, asudes samas reas koos kleptomaania ja püromaaniaga. Samasse ritta panevad psühhoterapeudid ka seksisõltlased ning inimesed, kes ei suuda kontrollida oma raevuhoogusid. See pole sama, mis sõltuvus ainetest – alkoholist ja narkootikumidest.
RHK-10 ütleb mängukire kohta, et see on “patoloogiline hasartmängimine, kus õnnemänguperioodid inimese elus domineerivad, kahjustades tema sotsiaalseid, tööalaseid, majanduslikke ja perekonnaga seotud väärtusi ning kohustusi.”
Maailmas arvestatakse patoloogilise mängukire (ludomaania) all kannatajaid 1-2% täiskasvanud elanikkonnast, umbes samas suurusjärgus arvatakse olevat ka skisofreenikuid. Vahe on selles, et kui skisofreenia puhul usutakse, et tegemist on haigusega, mis vajab ravi ja arstide tähelepanu, siis patoloogilisi mängureid ei aita keegi.
Siin ongi koht, kus Eesti saaks treenida kängunud sotsiaalset tundlikkust.
Meelelahutusest meelehaigus
Sotsiaal-kultuurilise teooria pooldajad ütlevad, et kamraadid ja subkultuuri normid on need, mis hoiavad mängurit kasiinos kinni: hea on tunda, et ma kuulun kuhugi, et olen sinna alati teretulnud ning ma tunnen siinseid käitumisnorme. Psühhoanalüütikud näevad mängurluses lahendust oidipaalsele süütundele: mängimises on justkui alateadlik lootus kaotada, et taaskogeda lapsepõlve tühjuse- ja süütunnet, mis tuleneb sümbiootilise suhte lõppemisest emaga. Kasiino kujustab nii kõikeandvat emarüppe kui ka karistavat ja puuduvat ema... Käitumispsühholoogid näevad mängimises õpitud tunnete (mõnutunne vaheldumisi kaotusvaluga) kordamist. Mänguteoreetikud ütlevad aga, et kasiinos kaotatakse sellepärast, et mängija ei viitsi õppida. Maailmas on välja antud tuhandeid hasartmängude õpikuid. Eestikeelsetelt raamatulettidelt, tõsi küll, me neid ei leia. Eesti mainekaim mängude-spetsialist, matemaatikaprofessor Leo Võhandu on avaldanud arvamust, et hasartmängude-alase kirjanduse puudus võib olla kasiinoärimeeste teadlik blokeering: mõistagi ei ole neil vaja oskajaid mängijaid, kes tunnevad mänguautomaatide siseelu, oskavad nõuda diileritelt rahvusvaheliste kasiinoeeskirjade täitmist ja suudavad kontrollida oma sisemisi impulsse. Leo Võhandu ütleb, et tehes kasiinosse mängima minnes samamoodi äriplaani nagu mistahes muud ettevõtlust arendades, ei saa seal ennastunustavalt kaotada.
Aga mängurid ei taha õppida! Seda möönab ka Võhandu. Kursusi korraldada ju võib, aga paadunud mängijad sinna ligi ei tule! Arusaadav ka – mis mängulusti sest enam, kui tulemused oleksid ratsionaalselt välja arvestatavad ning kasiinosse mindaks nagu palgatööle ilma igasuguse elevuseta. Fortuuna rinna otsas rippumiseks ei ole ajusid vaja. Rinnast võõrutamiseks aga napib ajusid.
