Oleme Ukrainast pärit põliseurooplased
------------------
Kalevi Wiik. "Eurooplaste juured". Ilmamaa.Tartu, 2005. 494 lk.
-----------------
Eesti inimesele, kes tutvub äsja Eestis ilmunud 494-leheküljelise eestikeelse tõlkega “Eurooplaste juured” soome keeleteadlase professor Kalevi Wiiki raamatust, võib ehk tunduda, et eestlaste ja eesti keele päritolu seletus on muutunud keerulisemaks, raskesti mõistetavaks. Seni oli nagu lihtne ja selge, et meie mongoliidisegused esivanemad tulid koos oma soome-ugri keelega alles 5000–7000 aasta eest Eestisse kuskilt ida poolt – Volgamailt või Uurali mägede kandist või koguni Lääne-Siberist. Paraku on ilmnenud, et sellist tulekut ei kinnita ühegi teise teaduse andmed – seda väidavad ainult keeleteadlased. Eesti arheoloogia ehk muinasteaduse esindajad, kellele selle seletuse korral justkui toetutakse, on ammu ja sõnaselgelt sellisest seletusest lahti öelnud ning nimetanud seda soome-ugri keeleteadlaste fantaasiaks, millesse need on püüdnud kaasa tõmmata ka arheolooge. Wiiki raamatus leiduv uus seletus tugineb mitmete teaduste andmetele ning selle esitamine ühte kohta koondatult tekitab keerukuse mulje.
Mulle on pikema aja jooksul fennougristikaga tegeldes piisavalt selgeks saanud, milles on asi (kuigi mõned mu kolleegid mind selle eest voodoo-teadlaseks, teaduslikuks fantastiks ja muuks selliseks nimetavad nagu ka mu mõttekaaslast Kalevi Wiiki). Soome-ugri keeleteadlased on loonud endale enam kui 150 aasta jooksul soome-ugri keelte päritolu ja arengukäigu selgitamiseks teatud kindlad mängureeglid, milles on rohkesti küsitavusi, kuid millest mingi hinna eest ei taheta loobuda. Praegu ja Kalevi Wiiki raamatu valguses eriti oleme tõsiasja ees, et arheoloogia, geneetika ehk pärilikkusteadus ning mitmed muud teadused räägivad midagi muud kui soome-ugri keeleteaduse traditsioon. Paljud traditsioonilise soome-ugri keeleteaduse esindajad ei taha aga sellest midagi teada. Viimane asjaolu pole minu arust mitte ainult normaalsele mõistusele vastuvõetamatu, vaid teadusmaailmas kahtlemata ka häbiväärne.
Wiiki raamatu näol on tegemist keeleteaduse uusima innovatiivse suuna omamoodi käsiraamatuga (võiks öelda et isegi õpikuga). Suuna, mis käsitleb Euroopa ajalugu mitte ainult keeleteaduslikust aspektist, vaid arvesse on võetud ka arheoloogia ja geneetika, lisaks füüsilise antropoloogia, geoloogia, klimatoloogia ja mitmete teiste teadusalade uusimad andmed. Raamat koondab endasse paljuski ka 1997. aastal loodud mitteformaalse üleeuroopalise multidistsiplinaarse töörühma “Põhja-Euraasia rahvaste ja keelte juured” uurimistulemusi. Wiik ise möönab, et tema raamat sisaldab asju, mille tõepärasust pole tänase päeva seisuga võimalik sajaprotsendilise kindlusega tõestada, kuid ta usub, et kasu on ka selliste oletuste esitamisest, mille õigsust võib kontrollida alles tulevikus.
Mis on Kalevi Wiiki põhiline sõnum meile, eestlastele? See on umbes sama kui soomlastele, kes on loomulikult tema esimene huviobjekt. Oleme Wiiki raamatu järgi koos soomlastega igipõlised eurooplased, kes, seejärel kui mannerjäälaam hakkas sulama ja taganema, saabusid Eestisse umbes 12 000 aastat tagasi ja Soome umbes 10 000 aastat tagasi. Geneetikaandmed osutavad, et olime europiidid, mingi mongoliidse seguta (ärgu tõlgendatagu seda, taeva päralt, rassismina, ent rassitunnuseid uurimata ei saa me ju jälgida oma päritoluallikaid ja ajalugu). Tulekusuund oli usutavasti eelkõige lõunast – seal, Lõuna-Ukrainas, Musta mere põhjakaldal oli jääaja maksimumi ajal Euroopa idapoolne refuugium ehk pelgupaik, kus säilis tollastes karmides tingimustes taimestik, loomastik ja inimasustus. Geneetika osutab, et tulijaid oli ka Lääne-Euroopast Ibeeria refuugiumist – Lõuna-Prantsusmaa ja Põhja-Hispaania kandist.
Vaadeldava eestikeelse tõlke soomekeelne originaal “Eurooppalaisten juuret” ilmus Soomes juba 2002. aasta sügisel. Tekib küsimus, kas teaduses pole vahepeal tehtud avastusi, mille tulemusel Wiiki raamat oleks vananenud, kasvõi kohatigi. Mina pole selliseid avastusi täheldanud peale ühe. Nimelt on mõneti muutunud saamide ehk laplaste päritolu seletus. Geneetik Richard Villemsi poolt juhitud 46 teadlasest koosneva töörühma 2004. aastal saadud uusimate populatsioonigeneetiliste uurimistulemuste põhjal on selgunud, et tänapäeva saamide geeniliinidest pärineb summaarselt kaks kolmandikku Lääne-Euroopast ning üks kolmandik Ida-Euroopast. Nende uute andmetega on Wiik ka juba arvestanud oma uusimas raamatus – 2004. aastal ilmunud teoses “Suomalaisten juuret”. Muude geneetikaandmete kohta tõlkeraamatus ütles Richard Villems Wiiki raamatu esitlusel 4. augustil Tartus, et raamatu geneetikaandmed peavad praegu igati paika ning suurem muutus vastavas andmestikus võib esile tulla alles kolme aasta pärast.
Wiiki raamatu soomekeelne originaal on olnud eesti teadlastele rohkem või vähem tuntud niisiis juba paar aastat. Kuid ma pole märganud, et Eestis oleks ilmunud Wiiki raamatuga seoses mingeid sisuliselt olulisi arvamusi. Peale ühe. Nimelt lähtub Wiik Põhja-Euroopa jääajajärgse taasasustamise seletamisel nn. kahe refuugiumi ehk jääaegse pelgupaiga hüpoteesist. Ta oletab, et idapoolse ehk Ukraina refuugiumi elanikkonnal oli seejuures tunduvalt suurem roll kui läänepoolse ehk Ibeeria refuugiumi elanikkonnal. Kõnealust probleemistikku ja seejuures otseselt viidetega Wiiki seletusele on käsitlenud Eesti kiviaja tuntud uuenduslik uurija doktor Aivar Kriiska oma 2004. aastal ilmunud raamatus “Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust”. Kriiska on seisukohal, et Ukraina arheoloogiliste asulapaikade vähesus ja hilisus ei luba oletada, et sealt oleks tulnud kuigivõrd elanikkonda jääst vabanenud Põhja-Euroopasse. Loodetavasti toob edasine arheoloogiline uurimistöö probleemi rohkem selgust. Ka juhtis Richard Villems juba kõneksolnud esitlusel tähelepanu Inglise arheoloogi doktor Pavel Dolukhanovi põhjendustele Ukraina refuugiumi kasuks.
Meile on kindlasti huvitav ka see, Wiiki järgi on terve hulk Euroopas praegu germaani, balti ja slaavi keeli rääkivaid rahvaid kõnelnud varem soome-ugri keeli ning oma praegused keeled on nad saanud keelevahetuse tulemusena. Eriti kindel on see lätlaste ja ilmselt ka leedulaste puhul: meil on nendega valdavalt ühine geenipärand ehk teisisõnu eriti lähedane veresugulus, kuigi keeled on hoopis erinevad. Lisaks on just läti keeles ka hulgaliselt eesti-liivi tüüpi jäänuknähtusi (näiteks sõnarõhk esimesel silbil) ja kogu Lätimaa üleni tipitud meiepäraste kohanimedega.
Raamatus on 203 kaarti, enamikus värvilised, lisaks jooniseid ning tabeleid. Wiiki esitusviis ja keelekasutus on sellised, et raamatut võib raskusteta kasutada kestahes eesti keelt valdav asjahuviline. Eesti lugeja tähelepanu juhiksin ka ühele Wiiki detailseisukohale raamatus: eesti keele kolm väldet on saksa keele mõju tulemus. (Kolme välte esinemist saksa murretes tutvustas meil Eestis ajakirjas “Keel ja Kirjandus” mõne aasta eest doktor Urmas Sutrop.)
Ütleksin lõpetuseks, et on väga hea, et see Kalevi Wiiki raamat on nüüd olemas ka eesti keeles. Kahtlemata pakub raamat huvi lisaks erialateadlastele ka laiemale lugejaskonnale ning aitab meil hoopis uutmoodi mõista meie endi ja naaberrahvaste ning vastavate keelte päritolu. Isiklikult arvan, et uute andmete valguses pole eestlastel põhjust nina varasemast rohkem püsti ajada, kuid kasulik ja kohati mõnuski on meil kõike seda teada.
Rass ja algkodu
Kalev Kesküla esitas professor Künnapile kolm täpsustavat küsimust.
Kui soomeugrilased olid esimesed jää kannul tulnud inimesed, siis kuidas seletada meie keelesugulaste paiknemist nii laial asualal. Handid-mansid on ju Lääne-Siberis ja samojeedid Põhja-Jäämere rannalt Sajaanideni? Ungarlased jäid ka kaugele lõunasse...
On teada, et handid ja mansid olid algul Euroopas ja kolisid Siberisse alles hiljem. Samojeedid on ilmselt vahetanud keele: paleosiberi keelte asemel kõnelevad nad nüüd soomeugri ehk koguni läänemeresoome keeli. See on minu enda teooria, millega Wiik nõustub. Ungarlaste liikumises läände on tegelikult palju segast, asi pole sugugi nii nagu seda tavaliselt esitatakse.
Kui uurali algkodu ja algkeelt pole kunagi eksisteerinud, siis kuidas seletada soomeugrilaste keelesugulust?
Uurali keelte moodustumisel võis postuleeritud algkeelse algkodu asemel etendada väga olulist rolli küll osa põhjapoolse Euroopa elanikkonna koondumine viimase jääaja viimase maksimumi valitsedes 23 000 - 19 500 aasta eest Ukraina refuugiumi põhja pool Musta merd. Ukraina refuugiumis toimus sinna koondunud rohkem või vähem erinevate keelte omavaheline sarnastumine. Kui mannerjääkilbi sulades liikus Ukraina refuugiumi elanikkond lehvikukujuliselt põhjapoolse Euroopa jääjätumaale Inglismaast Uuraliteni, levisid sinna ka refuugiumis omavahel sarnastunud keeled, tänapäeva soome-ugri keelte eelkäijad.
Kinnitate, et eestlased on puhtad europiidid. Ometi väidab näiteks Eesti Entsüklopeediagi (vt inimrassid), et Eesti (ja Soome) territooriumil on kaks inimrassi:atlandi-balti (esindajad Lennart Meri, Andres Tarand, Ago Künnap) ja valgemere-balti (Edgar Savisaar, Mart Laar, Kalev Kesküla. Muide Juhan Aul on 1930-ndail neid rasse uurinud ja leidnud, et läänebalti rassi esindajad on hoopis intelligentsemad kui idabalti tüübid. Millest selline rassiline eristumine?
Need on iganenud rassikäsitlused. Muidugi on selline erinevus mingil määral olemas,kuid moodnepopulatsioonigeneetika ei arvesta sellega. Varem uuriti rahvaste põlvnemist ainult füüsilise antropoloogia meetodite abil (ka Juhan Aul oli füüsiline antropoloog), mis seisnesid inimese keha ja eriti pea välisel vaatlusel ja mõõdistamisel. Kui eestlastel (ja paljudel teistel soome-ugri rahvastel) täheldati sagedast näo lamedust ja esileulatuvaid põsesarnu, tehti sellest järeldus, et tegemist on vastava rahva mongoliidisegatusega. Kui geneetika asus uurima inimest nö. seest ehk uurima tema geene, selgus, et see ei tarvitse sugugi nii olla. Aja jooksul selgus, et lame nägu ja esileulatuvad põsesarnad olid kiviajal ulatuslikult levinud Euroopa elanikkonna seas.
Euroopa soomeugrilased põlvnevad, seda nii mitokondri DNA ehk emaliinide kui ka Y-kromosoomi ehk isaliinide osas, ülejäänud eurooplastega ühistest europiidsetest geeniliinidest. Nende emaliinides on eesti populatsioonigeneetiku Richard Villemsi järgi mongoliidsus esindatud vaid järgmises ulatuses: eestlased 0,2 %, soomlased, ungarlased ja mordvalased 2 %, saamid ja sürjakomid 5 %, karjalased ja marid 7 %, permikomid 17 %, udmurdid 31 %. Lahtiseletatult tähendab see eestlaste korral, et 200 katseisikust leiti mongoliidsust ainult ühel inimesel. Seevastu Aasia poolel Lääne-Siberis esineb uuralikeelsel (soome-ugri ja samojeedi) elanikkonnal mongoliidseid emaliine järgmises ulatuses: soomeugrikeelsed sürjakomid 12 %, handid ja mansid 31 % ning samojeedikeelsed neenetsid 53 %, nganassaanid 82 %, selkupid 36 %. Esitatud arvudest nähtub, et uuralikeelsetest rahvastest on kõige mongoliidsemad samojeedid ja handid-mansid.
Mongoliidsete emaliinide nö. klassikaline komplekt, mis esineb näiteks hiinlastel, mongolitel ja kirgiisidel, koosneb emaliinidest A, B, F ja M. Seevastu soomlaste, saamide, karjalaste ja neenetsite hulgas on neist neljast levinud praktiliselt ainult M. Seega pole läänemeresoomlaste ja neenetsite korral tegemist Euraasia stepivööndist immigreerunud altaikeelsetelt asukatelt saadud mongoliidsusega, vaid pigem nende M-liinidega, mis võisid domineerida hoopis Siberi põlisasukate seas (jukagiirid, ketid, tšuktšid, itelmeenid ja teised).
Ukraina refuugiumis (ja refuugiumi suunast asustataval inimtühjal jääjätumaal) ei saanud loomulikult olla mingeid mongoliidseid elanikke. Ka on vähe tõenäoline, et neid oleks tulnud Ida-Euroopasse Lääne-Siberist, sest seal laiusid tollal tohutud soomassiivid, mis ulatusid Põhja Jäämerest Kasahstani steppideni. Uuralitest lääne pool, praeguse Komi kandis moodustus aga viimase jääaja maksimumi taandudes teinegi takistus inimrände teel – väga ulatuslik Komi meri.
Seda, et tugevasti mongoliidsed samojeedid ja ka küllalt mongoliidsed handid-mansid kõnelevad soome-ugri tüüpi keeli, võib kõigil eelnimetatud asjaoludel seletada ainult soome-ugri keelte levikuga Euroopast Lääne-Siberisse.
Atlandi-Balti (põhja) rassi kuuluvad heledate juuste ja silmadega, suhteliselt pikapealised,kitsa ja kõrge näoga suurekasvulised inimesed. Rass jaguneb skandinaavia ning läänebalti tüübiks. Läänebalti tüübi esindajail on pisut lühem pea kui skandinaavia tüüpi kuuluvail. Läänebalti tüübi ala on Lätis suurem kui Eestis: Eestis hõlmab põhiliselt lääneosa, Lätis ka keskosa. Levinud ka Lääne-Soomes.
Valgemere-balti rassile on nagu eelmiselegi iselomulikud heledad juuksed ja silmad,kuid enamik on lühipealised, kasv keskmine, nägu laiem ja madalam, nina paljudel lühike ja nõgusa seljaga. Jaguneb Eesti Soome ja Läti idaosas levinud idabalti ning valgemere tüübiks. Paiguti on idabalti tüüpi inimestel nõrku mongoliidsususe tunnuseid.
Allikas: Eesti Entsüklopeedia 2. väljaanne, vt märksõnad "inimrassid", "läänebalti tüüp", "idabalti tüüp".
Siiani on idabalti tüübi laias näos ja "nõrkades mongoliidsuse tunnustes" nähtud Uurali algkodu pärandust. Nagu professor Künnap eespool kinnitab on tegu siiski pseudomongoliidsusega, mis viitab hoopiski kiviaegsele eurooplusele. Seega võiks protoeuroopalike laiade nägudega eestlasi kutsuda vanaeurooplasteks ja pikkade moodsamate skandinaavia tüüpi koljudega eestlasi kutsuda uuseurooplasteks. Tuleks uurida, kas esimesed on poliitiliselt orienteerunud pigem Prantsusmaale ja Saksamaale ning teised pigem Ameerika Ühendriikidele. Vanaeurooplaste õigusjärglus euroopalikele väärtustele on mõistagi suurem.
