Kakskümmend aastat hiljem

Ajaloolane Ivo Juurvee annab ülevaate tänaste vene neonatside eelkäijatest 1980ndatel.

Vene neonatsluse hiljutine tõus meedia huviorbiiti tõi meelde selle liikumise eelkäija 1980ndatel. Siis piirduti kahjutute tegevustega. Näiteks mängisid Leningradi koolilapsed pooleldi põrandaaluseid rollimänge, kus üksteisele omistati SSi auastmeid ja kirjutati Julian Semjonovi stiilis “salajasi” iseloomustusi. Viimased olid paberile pandud kirillitsas ja konarliku käekirjaga ning nägid seetõttu üpris koomilised välja. Lapsevanemaid tegi murelikuks ka võsukeste omaalgatuslik saksa keele õppimine, mis tänapäeval ilmselt paljusid rõõmustaks. Vägivallani või sellega ähvardamiseni läks noorte tegevus haruharva ja sedagi kentsakates vormides. Näiteks tungis keegi 17aastane purjus noormees omaealiste tüdrukute ühiselamutuppa, teatas ülbelt, et on fašist, ning nõudis agressiivselt seinalekleebitud postri mahavõtmist ja sellel tallumist. Plakatil olid valge tuvi ja tekst “Rahu!”, noormees võeti miilitsas arvele…
Tollased sotsiaalsed olud ja ka eeskujud olid hoopis teised ning ilma igasuguse rassilise või ideoloogilise sisuta lapsemänguks asi jäigi. Kuid natsisümpaatial olid omad põhjused ka siis. Tore oleks neiks pidada trotsi kehtiva riigikorra vastu või muud sarnast, kuid teemasse süüvimata võib veidi mõtiskleda näiteks Nõukogude filmikunsti ja selle loodud stereotüüpide mõju üle noorele auditooriumile.
Ohvitserkonnal on tähtis osa igas sõjas ja veel võrreldamatult olulisem on see osa sõdu puudutavates filmides. Veidi mälu pingutades meenuvad filmidest nii tüüpiline vene kui ka saksa ohvitser. Erinevad ei olnud mitte ainult nende isikuomadused ja välimus, vaid ka kogu tegevus. Nõukogude ohvitseri eraelu paistis piirduvat mõne armsa sanitaripiigaga väikse mesijutu ajamisega kusagil rindetaguse külakolka räpasel tänaval või siis parimal juhul lühikeseks puhkuseks kodukohta sõitmisega. Viimasel juhul kulus pool aega sõdureid ja haavatuid täis raudteedel jantimisele.

Lõõgastuda sooviv saksa ohvitser seevastu laskis end autojuhil musta Mercedesega peole sõidutada. Pidu toimus mõne okupeeritud linna hubases hotellis või kenasti renoveeritud linnalähedases mõisas. Naised liikusid siin hästiõmmeldud elegantsetes kostüümides ja mehed mitte halvemini õmmeldud ega vähem elegantsetes mundrites. Mahorka asemel tõmmati filtriga sigarette, mis võeti graatsilise liigutusega hõbeportsigarist. Alkohol voolas ojadena ja kõike saatis mõni šlaager, tavaliselt “Lili Marleen”.

Lisaks olmetingimustele erinesid diametraalselt ka töökohad. Nõukogude ohvitseri staap kujutas endast tavaliselt kitsast blindaaži, kus tähtsaimaks rekvisiidiks oli alatasa streikiv välitelefon. Väjast kostvast kanonaadist tormas aeg-ajalt sisse räsitud käskjalg ning raporteeris kiiresti ja veidi närviliselt. Sõltuvalt aastaajast oli ta kas porist nõretav või külmast kange. Sakslaste staap oli piinlikult puhas, kõrgemate aukandjate puhul oli selleks mingi suurem või väiksem loss. Vaikust rikkus peamiselt kirjutusmasinate ja rautatud saapakontsade klõbin. Aeg-ajalt astus sisse sekretärineiu või pedantne adjutant, kes koera haukumist meenutavalt raporteeris.
Veelgi erinevamad olid ohvitseride töökohustused. Vene ohvitser juhtis tavaliselt kriisiolukorras rünnakut või kaitset ülekaaluka vaenlase vastu. Kuigi õhtuks oli võit enamasti käes ja võis kergendatult hingata, leemendas vaene mees higist ja oli oma mundri korralikult ära mäkerdanud. Saksa ohvitser sellist stressi taluma ei pidanud. (Kui mõni neist närvitseski, järgnes sellele peagi mahalaskmine või enesetapp.) Vägesid juhtis ta harva ning seegi kujutas endast hiiglasliku nooli ja numbreid täissirgeldatud Euroopa seinakaardi juures mõtlikku lõuasügamist. Tema töö seisnes peamiselt teiste omasugustega suhtlemises, mis toimus kuskil rindest eemal.

Vahel viskas ta frentši varna, päästis valgel särgil kraenööbi lahti, võttis sigareti hambu ja laskus lubjatud seintega keldrisse kedagi piinama. Mõnikord läks sakslane oma sõdurite eesotsas kellegi korterisse ja laskis selle hirmunud omaniku silme all pahupidi pöörata või tõmbas selga pika nahkmantli ning vestles kusagil pargis mõne kahtlase tüübiga. Halvimal juhul pidi ta päikeselõõsas, must munder seljas, teesulu juures passima ja üleoleva pilguga möödujaid jälgima. Kindlasti ei kaotanud ta kunagi stiilitunnet.
Tema idüllilises elus oli ainukeseks segavaks faktoriks ülemus, kes tihtipeale oli loll ja hüsteeriline. Viimast probleemi nõukogude ohvitseril polnud, ja kui oligi, lahenes see kohe ülemuse hukkumisega lahingus.
Sõja lõpul käis saksa ohvitseri elustandard järsult alla, mis kõigepealt väljendus harvemaks jäävas raseerimises. Ka Mercedest pesti ja vahatati ebaregulaarselt, halvemal juhul värviti see koguni moondamislaiguliseks. Pahatihti osutus sakslane ise argpükslikuks jätiseks. Kuigi too etapp oli filmis obligatoorne, võttis see enda alla tühise osa linateose kogumahust. (Tõtt-öelda ei erine ka lääne sõjafilmide tüüpiline saksa ohvitser eriti eespool kirjeldatust.) Kahtlemata loogiline järeldus, mille noor nõukogude filmihuviline nendest tegelikkusest eemal asuvatest stereotüüpdest teha võis, oli, et saksa ohvitseri elu oli igati cool ja tema puhul polnud tegu mingi pioneerijuhi tüüpi memmepojaga.

Kuigi sakslast näidati pahelise ja kõlblusetuna, tekitas loodud kuju ka aukartust ja kadedust. Teda mängida oli mõneski mõttes huvitavam kui punakomandöri. Sellised mängud polnud ka otseselt keelatud, nende vastu midagi ette võtta oli keeruline. Pedagoogid küll kurvastasid, et lapsed on unustanud Lenini sünnikuupäeva, ehkki mäletavad suurepäraselt kaks päeva varasemat Hitleri oma. Viimast on tänapäeva eurooplasel, kes veidigi uudiseid jälgib, raske mitte tähele panna, rääkimata kümnetest tuhandetest eri riikide politseinikest, kes peavad sel päeval ületunde tegema. Ja kuigi sel aastal ei juhtunud midagi jubedat isegi Venemaal, seisab ebameeldiv ületundidekohustus miilitsatel ees ka järgmisel kevadel.