Aga Olev Hannula kaasusega seoses meenub mulle hoopis kunagine Enno Tammeri “rongaema” protsess, kus ajakirjanik süüdi jäi. Vestlesin sel teemal ühe protsessiga võrdlemisi hästi kursis olnud inimesega. Umbkaudu väitis ta, et Tammeri kaitse tegutses valesti, rõhudes sellele, et termin “rongaema” pole sugugi nii halvustav, kui Vilja Savisaarele tundub. Paraku tõestas keeleekspertiis vastupidist. Õige olnuks hoopis teine taktika: Tammer oleks pidanud väitma, et ta ei teagi, mida see sõna tähendab, lihtsalt kusagilt kuulis ja arvas, et see on umbes sama ilus nagu “kitseema” või “kassiema”.

Seda loogikat edasi arendades saab suurepäraselt tõestada, et must on valge. Näiteks minul isiklikult ei seostu sõnaga “ahi” sugugi gaasikambrid. Fašismi inimsusevastased teod on liiga rängad, et ma neid mõistusega analüüsida suudaksin.

Interneti kommentaarikeskusest ei saa lolle eemal hoida. Või nagu Mart Pukk AK intervjuus võrdles: see on nagu tuletikuvabrik, pole võimalik garanteerida, et keegi ei muretse tikke maja põlema panemiseks. Arvestades kõiki teisi meedias esitatud Hannula idiootlikke väljendeid, tekitab hoopis imestust karistuse (3000 kr!) naeruväärsus. Sama jutu eest pandi teisele tallinlasele Alfred Rosenbergile Nürnbergis köis kaela.

Ajaleht on netikommijatega võrreldes kutseliste ilutulestikutegijate trust ja poolemeelseid herostratoseid ei tohiks nende hulka sattuda. Sõnavabaduse piiride täpsustamine ongi tähtis eelkõige ajakirjanikele. Aga igati paistab välja nende letargilisus või saamatus oma piiride kaitsel. Kostab vaid hädist virisemist, et töö on raske, ähvardusi palju. Neid ähvardusi põhjustab suuremalt jaolt kirjutaja rumalus või hajameelsus, mitte tema kange soov vaenujõududega rinda pista.

Sõnavabaduse piiridest on Eesti praegune ajakirjandus väga kaugel. Ja seda mitte vähese agressiivsuse (seda ikka jätkub), vaid napi intelligentsi tõttu. Mitte juhuslikult ei ilmu huvitavamad ja vaimukamad lood arvamuskülgedel, s.t peamiselt mitte ajakirjanike sulest.

Eestlase enesehävitamistung ei avaldu riskantse ajaleheartikli kirjutamises. Oleme veel sedavõrd metsarahvas. Rohkem verd, härrased!

Isegi kui ajakirjanik kirjutab “Arnold Rüütel on siga”, peab ta suutma end kaitsta igasuguse kohtu või omakohtu eest.

Kui ta seda ei oska, hakaku parem prükkariks või pressiesindajaks.