elu@ekspress.ee

Valgetoonekurg on Eestis väga tavaline lind. Lääne-Euroopas on aga riike, kus toonekure pesi võib lugeda ühe käe sõrmedel. Ka soomlased, kes Eestis käivad, imetlevad, kui uhked kured meil elavad. Sellepärast otsustasid Linnueurovisiooni korraldajad viia Eestis läbi täiesti ainulaadne ettevõtmine ning kinnitada ühe toonekure pesa kohale kaamera, mis jälgiks pidevalt lindude askeldamist ja kannaks pildi interneti kaudu maailma.

Kui me Eestimaa Looduse Fondi projektijuhi Urmo Lehtveerega 16. aprillil Penijõele Matsalu looduskaitseala keskusesse jõudsime, oli Saturni varjutus kohe-kohe algamas. Kiiresti viisime kotid ning lindistus-, filmi- ja fototehnika rõske ööjaheduse eest autost varjule. Mõne minutiga leidsin binokli ja läksin öösse vaatama, kuidas kuu ere ketas Saturni enda taha peidab. Aga võta näpust, Saturn oli juba kadunud. Kuulatasin veel, kuidas hüüp eemal Kasari roostikus uumpab ja kobisin magama.

Kohutav külm!

Järgmisel hommikul ärkasime kell viis ja läksime Penijõe vaatetorni. Õues ootas ees karm ilm – külm ja niiske. Isegi nahkkinnastes muutusid käed kangeks. Penijõe vaatetorn asub jõe kaldal suure Kasari roostikumassivi servaalal. Veepiirile oli öö jooksul kerge jääkirmest rant tekkinud. Mikrofoni tuulekaitsekorvile kogunes härmatis.

Looduski oli sel kellaajal tardunud. Laulsid vaid üksikud rootsiitsitajad, roostiku poolt kostus harvu laugunaksatusi ja hüübihuikeid. Alles pooleteise tunni pärast tundus maastik elusamaks muutuvat.

Üritasin saada enam-vähem korraliku lindistust rootsiitsitajast. Hiilisin võsas laulvale isaslinnule järjest lähemale, käsi suundmikrofoniga linnu suunas. Mõne aja pärast tundus, et selja taga jõe pool sünnib midagi imelikku. Jõekaldal seisis Urmo, tardunud poosis, kaamera silma ees ja mobiiltelefon taskus helisemas. Ta ei mõelnudki telefoni vastu võtta. Astusin lähemale, et pärida, milles asi, kui Urmo viipekeele ja sosistamisega mõista andis, et ta filmib vastaskaldal tegutsevat loomakest. See oli ameerika naarits, mink. Hiljem kuulsime, et Matsalus olla naaritsad päris julged. Sadama juures käis isegi selline mink, kes võttis käest toitu vastu.

Kuidas kaamera üles panna?

Meie välja valitud kurepesa asub Matsalu looduskaitseala keskuse külalistemaja ja sauna kõrval elektriposti otsas. See on meile teadaolevalt interneti püsiühendusele kõige lähemal elav toonekurepaar. Looduskaitseala töötajad rääkisid, et tegemist on mitmendat korda Matsalus pesitsevate kurgedega. Vähemalt isalind on siin juba vana olija ning tänavu kevadel saabus kurepaar Eestisse ebatavaliselt vara.

Võtsime kurepesast mõõtu. Pesast kuni Penijõe mõisahooneni oli 120 meetrit. Just nii pikka kaablit oli vaja, et pilt kaamerast internetti jookseks. Kuigi vahemaa kippus vägisi osutuma pikemaks kui tehniliselt lubatav, polnud midagi parata. Kurepesa ju lähemale too.

Nüüd tuli välja mõelda, kuidas tõsta kaamera pesa kõrgusele. Kured elasid viie-kuue meetri kõrgusel ja pesa lähedal seisis kasepuu. Kuid see oli üsna õbluke ja kõikus kõvasti. Elektroonilise seadme kinnitamiseks ei olnud kask kõige parem tugipunkt. Lisaks võib kõikuva puu otsast võetud videopilt vaatajas merehaigust tekitada.

Looduskaitseala direktor Taivo Kastepõld pakkus välja lahenduse: kinnitame kaamera sobiva pikkusega toru külge ning toru omakorda kase külge. Nii ka tegime ja post sai koos kaameraga kähku püsti.

Üks kurg vaatas meie askeldamist alguses üsna ärevalt pealt. Ta jäi küll pesale, kuid linnu kael muutus hästi peenikeseks. Sellest saime aru, et lind on hirmul – ta tõmbab siis suled kaela ligi.

Kui kaamera püstitamiseks läks, lendas kurg siiski pooleks tunniks eemale. Tuli aga tagasi ja pole pärast seda imeliku riistapuu vastu võõristust üles näidanud.

Vaatlejate ränne Matsalus kesine

Kasari jõe luhtadel ja Matsalu rannakarjamaadel keeb kevadeti tavaliselt rikkalik linnuelu. Räägitakse 10 000 pealistest valgepõsklagle parvedest, mis siin peatuvad. Aprilli keskel aga oli luht peaaegu kuiv ja sellepärast polnud siin ka linde. Vaid mõned tikutajad lendasid mökitades luha kohal ja roostiku poole kulgesid üksikud haneparved.

Kuigi Matsalu kaitsealal käib linde vaatlemas rohkelt “ponkareid” Soomest, valitses kurepesa püstitamise päeva õhtul Keemu sadamas vaatlejate osas tühjus. Vaatlustornist nägime sadamast vasakul paarikümmet laululuike, kes oma meloodise kluugutamise vahepeal sukeldumispause tegid. Sel puhul paistis luigest vaid taguots, mis hulpis veepinnal justkui valge õngekork.

Soome linnuvaatlejate asemel saabus Keemu hoopis Nelose telekanali reporter Imbi Paju koos kaameramehega. Hiljem lisandusid Eesti hülgeuurijad ja neid saatvad telemehed Riho Västriku eestvedamisel.

Hästi varustatud fotograafide liigist peatus siin veel üks läbirändaja – Ingmar Muusikus, kes kohe asus varitsustelki püstitama, et järgmisel päeval lindudele teleobjektiiviga jahti pidada. Ingmaril oli kaasas ka meie kurepesakaamera ilmastikukindel metallkorpus ja kaablipundar selle võrku ühendamiseks.

Rändajate teed ristusid Lihula bensiinijaama kohvikus, kus Eesti ja Soome teleinimeste vahel puhkes tuline vaidlus ühe Saaremaa sigala ümber. Ühed arvasid, et see reostab loodust, teised jälle, et annab kohalikele tööd ja põldudele väetist. Kõik lõppes siiski rahumeelselt.

Järgmisel päeval üritasin teisel pool Matsalu lahte Haeskas lindistada kivi varjus paari ärritatud meriski (Linnueruovisioonile esitasid selle linnu Fääri saared) häält, teised linnud asusid mikrofonile kättesaamatus kauguses. Meriskid on nagu merepolitsei – niipea kui mõni rahurikkuja rannaniidule ilmus, asusid nad valju kisaga teda piirama. Ka värvus on neil korrakaitsjale kohaselt silmatorkav – mustavalgekirju, nokk punane.

Oodatakse kolme kurepoega

Paari päeva eest sai kurepesa ka internetiühenduse. Esialgu jõuab telepilt vaid kohalikku Penijõe võrku, kuid mõne aja pärast saavad kõik vaadelda kurepaari tegemisi Linnueurovisiooni veebilehelt (www.birdeurovision.org).

Matsalu looduskaitsealalt saabusid viimased sõnumid: valgetoonekurgedel on pesas vähemalt kolm muna. Keskuse töötajatel on kurepaari pilt pidevalt arvutiekraanidel. Kui keegi juhtub märkama, kuidas kureema pesal mune keerab, antakse sellest kiiresti ka teistele teada.

Kui kaamerapilt ka teistele internetikülastajatele kättesaadavaks muutub, korraldatakse nimekonkurss, kus saab pakkuda nimesid nii kurevanematele kui hiljem kurepoegadele.


Artikli autor on üks Linnueurovisiooni korraldajatest, lindistab loodushääli ja teeb Kuku raadios saadet “Helisev loodus”.

Fotod Ingmar Muusikus
TÜÜTUD KORMORANID: Mõnikümmend aastat tagasi olid kormoranid Eestis tundmatud. Nüüd pesitsevad nad meie laidudel massiliselt ja võivad oma koloonia asupaiga taimestiku täielikult hävitada.
LINNUPOLITSEI: Merisk tavatseb kajakate, vareste ja teiste tülitajate ümber kisades lennata, eksponeerides oma mustavalgekirjut sulestikku.
VAIKUST, KAAMERA! Kurepesa kõrvale ajavad kaamerat püsti (vasakult) Urmo Lehtveer, hülgeuurija Mart Jüssi ja artikli autor Veljo Runnel.