Kranaadi küsitlus: MIDA TEETE, KUI NÄETE PÄKAPIKKE?

Vastavad tegijad, vastavad spetsialistid.

Peep Aru, Viljandi linnapea

„Kui mina hakkan päkapikke nägema, siis ma jätan tavaliselt järele, aga sõber Teini-poiss jätkab koos nendega. Siis võib ka Antropovit vaja minna...“

Aleksander Pulver, ajalehe-psühholoog

„Päkapikkude nägemine võib tähendada skisofreeniat, kusjuures lisaks kuulmishallutsinatsioonidele tulevad mängu ka nägemishallutsinatsioonid. Tegemist võib olla ka jõululuulu ühe komponendiga: sel juhul päkapikku tegelikult ei nähta (luul on mõtetes, hallutsinatsioon tajus), vaid ainult usutakse, et ta on kusagil olemas. Ja lõpuks on võimalik muidugi orgaanilisest ajukahjustusest tingitud sensoorne häire, mille tunnuseks hallutsinatsioonid, teadvusehäired ning deliirium. Kindlasti tuleks päkapikkude nägemise korral pöörduda psühhiaatri poole. Äärmisel juhul võib vajalikuks osutuda patsiendi paigutamine psühhiaatriahaigla pehmete seintega ruumi, kus igasugused aknalauad puuduvad.”

Fuksi&Puksi, privaatpidude kuningannad

Fuksi: “Nad on nii nunnud!”

Puksi: “Pistaks või kinni!”

Fuksi: “Kõigepealt paneme nad vanni ligunema, vahu sisse!”

Puksi: “Pool tunnikest hoiame solaariumis!”

Fuksi: “Kinnitame naba-, kulmu- ja ninarõngad!”

Puksi: “Ja keeleneedid!”

Fuksi: “Siis teeme soengu ja meigi, värvime habeme!”

Puksi: “Ja kähardame!”

Fuksi: “Paneme riidesse!”

Puksi: “Pitsi ja satsi!”

Fuksi: “Ja ongi valmis!”

Puksi: “Viuhh lavale!”

Efraim Zuroff, natsikütt

„Päkapikku nähes on peamine püüda kindlaks teha, kas ja kui palju ta natsidega koostööd on teinud. Kas ta kandis Teise maailmasõja ajal SS-laste säärikuisse padrunipidemeid ja granaate, konjakist-kuivikutest rääkimata? Kui selgub, et ta seda tegi, on tegemist sõjakurjategijaga, kes peab oma tegude eest vastust andma. Eestis elab ja töötab ikka veel mitu sõjakurjategijast päkapikku, kelle väljaandmist olen aastaid asjatult taotlenud. See ei lähe kokku demokraatliku õigusriigi kuvandiga, mida te maailmale näitate!“

Paris Hilton, lihtsa elu prohvet

„Päkapikud? No kuulge, see koeratõug on ju ajast ja arust! Te pole viimast „Vouge´i lugenud vä? Nüüd ruulib chihuahua või jack russell'i terjer, need on tegijad! Kui ma päkapikku näen, siis tahaksin lihtsalt sülitada: nii nõme, inetu ja moest väljas!”

Märt Vooglaid, suurärimees

„Päkapikud minu 90 miljonit krooni maksnud majas? Ärge tehke nalja! Mul on seal nii kõvad turvasüsteemid, et kääbikki ei lipsa sisse, päkapikust rääkimata. Ma teile näitan päkapikke..!“

Kapten Sergei Guselnikov, Iraaki okupeeriva Eesti kergejalaväerühma ESTPLA-11 komandör

„Et päkapikud on väikesed, on neid väga raske tabada. Tavaliselt ronivad nad kuskile kõrgemale kohale, näiteks aknalauale, lõhkeainevöö ümber, ja lasevad end siis õhku. Või panevad sussi sisse pisikese lõhkekeha, mis sussi jalga pannes plahvatab ja võib jalast ilma jätta. Kasutame nende vastu liikumisandureid ja püünismiine, aga noh, kui me päkapikku juba näeme, siis on jutt lühike – üks korralik valang tõmbab ta siruli, olgu nii kõva kutt kui tahes. Ameeriklased maksavad praegu päkapiku skalbi eest 300 dollarit, elusalt püütu eest aga veel kolm korda rohkem. Teate, neile meeldib päkapikke piinata, eriti habemetega pidi palju nalja saama, kui põlema panna või siis jälle...“

Priit Pullerits, meesõiguslane

“Päkapikke nähes mõtlen ma kõigepealt nende raskele elule. Sellele kohutavale stressile, mis valdab neid 11 kuud aastas, mil neil õieti midagi teha ei ole, ja sellele kohutavale pingele, millega nad detsembris töötama peavad. Ja see närvesööv töö aknalaudadel, seda võib ju vabalt võrrelda kõrgehitaja omaga! Üksainus vääratus, ja päkapikk murrab alla lennates kaela või jääb elu lõpuni invaliidiks. Miks peavad kingitusi jagama ainult meespäkapikud, miks ei võiks osa koormust enda peale võtta nende naissoost liigikaaslased? Olete te kunagi mõnda näinud? Ei, nemad istuvad soojadel kohtadel ja jahvatavad naiste diskrimineerimisest! Muide, jõuluvana on kah mees! Tahate, ma räägin teile jõuluvana raskest elust?”

Vladimir Belõi, Tallinna linnavolinik

„Ei kommentaari!“

Kranaadi jõulutoimetus

Imre Kose grillitud päkapikk pošeeritud kartulitega serveerituna sinepi-chutney, värskete ürtide julienne’i ja gratineeritud maldon-soolaga à la Vertigo

„Päkapikku nähes lajatan talle tavaliselt panniga otse lagipähe. Võib lüüa ka lihakirvega. Või mistahes muu käepärast oleva raske esemega. Kuigi päkapikuliha peetakse üldiselt vintskeks, on see tõeline delikatess, kui teil on aega ja tahtmist veidike vaeva näha. Ja siit minu retsept jõululauale:

• Võtad roogitud päkapikurümba, 
• asetad selle pärgamendil ahjuplaadile,
• pigistad peale sidrunimahla ja palsamiäädikat,
• võtad suhteliselt mahedamaitselist sinepit,
• kannad selle õhukese kihi päkapiku peale,
• lisad hakitud värsket tilli või sidrunimelissi, (kes soovib, asendab selle estragoniga)
• puistad selle päkapikule.
• Siis jahvatad veskist värsket musta pipart päkapikule peale
• ja puistad päkapikule ka natuke riivsaia.
• Paned väikesed kvaliteetse hea koorevõi tükid ühtlaste vahedega päkapiku peale.
• Lisad maldon-soola õhukesi kristalle.
• Paned päkapiku eelkuumutatud 180-kraadisesse ahju.
• Olenevalt päkapikufilee suurusest küpsetad 20-30 minutit.
• Kes soovib, teeb päkapikuliha sisse lõiked, et tekiksid parajad tükid.

Nämma!”

* * *

Lisaks Kalev Kesküla veinisoovitus:

Noortel päkapikkudel on õrn liha, mis võrreldav konnakoibade omaga. See eeldab kerget valget veini. Et päkapikke on meile tarninud eeskätt saksa muinasjutuvestjad, soovitaksin hinnalist Moseli (Berncasteler Doctor) või Reini (Baron Knyphausen) Rieslingit. Vanema ja vintskema päkapiku puhul (nagu pildil) sobib pigem ulukivein, näiteks paavstide lemmikjook, piprane Chateauneuf-du-Pape.