Mägi keset lossihoovi
Oma seekordse tuuri viimase, arvult kümnenda kontserdi andis vanameister Mäx Haapsalu lossi hoovil, pühapäeval 20. juuli õhtupoolikul. Mäx tundis end vabalt ja sundimatult, tuuri viimane kontsert ikkagi, ja ütles, et oma käriseva hääle võlgneb ta Venemaa kontsertreiside tihedale esinemisgraafikule, tihtilugu kuus esinemist päevas ja nii kolm päeva järjest või enamgi veel.
Haapsalu lossihoov on esinemiseks tänulik koht – vanade müüride vahel tekib müstiliselt hea kõlamull, mille sees publik lummatuna viibib kui lauljad ja moosekandid vähegi oma meisterlikkusest aimu annavad. Nii selgi korral, kontserdi lõpuks olid kõik otsekui ära tehtud, maruline aplaus ei tahtnud lõppeda ja lisalugusid lasti küllalt heldesti, kuigi kell juba keskööle lähenes (algus ca kell 21), kahtpuhku puhkes ka feier-värk.
Mäletan, et 80ndate lõpu paiku paiku ütles Mäx, et tema Venemaal üheks nimekaimaks hitiks lauldud “Spasite't” enam kunagi laulma ei hakka, et temal on sellest “Spasite I>'st” (“Päästke'st”) juba mõnda aega tähega “s” algava auguni. Haapsalu kontserdi alguses prahvatas s-lugu aga üsna alguses välja ja kummalisel kombel mõjus hoopis teisiti kui omal ajal. Vanameister oskas oma esinemisse pikkida nii kerget nostalgiat kui autoparoodiatki ja veel midagi seletamatut, milleta Mäx poleks Mäx.
Olen tihti mõelnud, et miks Mäxile mõnd hellitusnime pole välja mõeldud? Zmeij Gorõnõtš sobinuks ju oivaliselt. Jaak sai, kui vaevu oli vene keeles laulma hakanud kohe Kremli Ööbiku (Kremljovski Solovei) aunimetuse. Nõnda avaldas staari jumaldanud seltskond oma solvumust.
Meenus üks Mäxi jutustatud anekdoot. Mäx helistab:”Tere. Ott! Kas sa tead, kuidas kutsutakse inimest, kellel pole enam ei käsi ega jalgu?”
Ott: ”Mäletan, et II ilmasõja ajal oli selliseid õige palju, ja neist oli palju tüli kah. Nõnda räägivad kurjad keeled, et neid täiemõistuslikke inimtompe kutsuti “kohvriteks”. Hulk “kohvreid” koondatud ühte sõjaväehospidali ja hukatud seal. Enne hukkamist antud kõigile veel NL kangelase kuldtähe vasest koopia.”
Mäx: “Siis võib-olla kutsuti kohvriteks jah, aga nüüd kutsutakse “all right”. Kõne lõpp.
Pikad reisid ja meeletu aplausitorm, autogrammikütid ja kümnete kaupa hotellituppa tikkuvad austajannad kipuvad staari küüniliseks muutma. Ega see kuigi teretulnud ole. Tuleb tuuridega pausi pidada ja argise perekonnaeluga üritada toime saada. Artisti elu on raske, ropp ja närvisööv. Tasuks kiiresti kustuda ähvardav kuulsusesära ja tavainimesest tublisti suurem sissetulek. Staare kadestada pole vähimatki põhjust. Imetleda küll ja nautida loometegevuse vilju.
Et lauluhääl pisut puhata saaks, rääkis Tõnis kontserdil lugusid oma rännuteest. Ei suuda jätta toomata üht lugu, mis annab aimu atmosfäärist, mis ülipikkade kontsertreiside ajal bändis valitseb. Tõnisel on teatud lugusid esitades kombeks mikker koos jalaga suule tõsta. Arvata võib, et see oli trummar Jaak Aheliku initsiatiiv, et mikrofonijalg kindlalt põranda külge kinni naelutati. Kogu punt lustis, kuidas Mäx seda tulutult lahti sikutada püüdis, enne kui taipas teise mikrofoni juurde söösta. Seljataga oli tont teab mitu linna, mitusada esinemist, etc. Kus sa pulli ikka saad, kui ise ei tee!
Mäxi seekordse kontserdi finaali juhatas sisse igihaljas “Venus”, võimas ja hullutav nagu ikka. Väga hea nipp kava kokkuseadjate poolt oli Koit Toome kaasamine. Temal ju oma, Mäxil oma publik. Nüüd oli rahvast kohal kõige väiksemaist kuni halli- & kiilaspäisteni. Nii meeste- kui naisterahvad olid enam kui rahuloleva moega. Miks küll ma Toome oma lugu “Allikas” kordagi raadiost kuulma pole juhtunud, aga neid juramaid lastakse alatihti? Mäxi ja Koidu duett oli kõigiti tasemel, samuti bänd, mille koosseis oleks olnud läbinisti noorepoolne, aga vanameister Vaigla lõi ühtsusse meeldiva mõra. Mulle kui kunagi Benny Goodmaniks pürginule jättis eriti hea mulje klarnet. Pillgi oli eripärane, pikk, kõvera otsaga ja kullakarva, et seda esiotsa nagu klarnetiks pidada ei osanudki.
“Kui pidu läbi oli, kustutati tuled,
selg valutas ja
väljas sadas lund.
Ja ma ei valeta, sest vastikud on valed –
Kõik oli natukene liiga hästi õnnestund”
Jüri Üdi
Sellel kontserdil esitatavaist uusima laulu oli Tõnis kirjutanud Üdi-Viidingu tekstile, kahjuks ei mäleta loo pealkirja, kuna olin kontserdile ennastunustavalt, ihu ja hingega kaasa elamas ega teinud mingeid ülestähendusi. Kavaleht oleks võinud olla, seda enam, et nagu ütles Mäx, ei muutnud nad midagi – kõigil kümnel kontserdil sama kava!
Turvamees, kes mu kõigest nime ütlemise eest hoovile lasi (hea, ammune sõber kandis hoolt, et paadialusest poeet ilma sabas seismata ja priilt tema kontserdile pääseks, kus tuli ettekandmisele vist küll kõigest üks laul seekord, millel O.A. tekst). Sain istumagi, aga enamik rahvast seisis või lebaskles, õige mitutuhat hinge. See turvamees pidas tarvilikuks öelda, et temale läks Mäx paremini peale kui Klaveripoeg Rannapi “Roostevabad”, aga selle kohta ei tihka mina midagi öelda, kuna koos lisalugudega esitati seal üle 20 loo minu tekstidele. Kuigi Mäxi & Toome värk oli feeling´uldasa ehk ühtlasem küll.
Lõpetagem Jussiga (Juhan Viiding – toim.): “kõik oli natukene liiga hästi õnnestund.”
Nooruslik vanameister
Tõnis Mägi hämmastas kontserdil nii oma võlu kui ka löögijõuga. Olin arvanud, et Mägi ei kuulu just mu kõige lemmikumate kohalike artistide hulka. Et ta on nähtus, mis on alati olnud, kuulub raudnaelana Eesti kultuuri ja on oma enesestmõistetavuse tõttu hea ja elusa muusika austajatele vähemoluliseks muutunud.
Aga võta näpust! Oli hea “vana kooli” kontsert küll, kus lugusid vasakult ja paremalt, pigem vanu kui uuemaid ja rahvastikust läbilõige kohal. Ometi veenis ta täiesti ära, oli elus, mängis kuulajaga, tegi staari. Lõpu poole oli vaiksemate lugude ajal publiku seas haudvaikus ja pühalikki meeleolu, kiiremad ja energilisemad lood olid puhas rock-kontsert. Ja kuigi kavas oli isegi “Vana jõgi” – tolmulõhna ei olnud.
Veidi kahtlast pateetikat tajusin ainult ühel hetkel – kõlasid vana hea “Koidu” avataktid, Meister tõstis käed ja taevasse kerkisid tulelõõmad. Aga Mägi paistis tõsiselt siiras ja naeruväärsusesse libisemine jäi ära. Natuke tüütuks kiskus vaid külalisesineja – kas Koit Toomet tasus tõesti sobiva eesnime ja hea turunduse (igaühele midagi) pärast kohale kutsuda? Ja siis veel lubada tal enda aastatetaguseid pophitte laulda?
Popartisti vahepala aga ei suutnud Mägi suurepärast kontserti rikkuda. Usaldust ürituse vastu tõstis ka suurepärane taustabänd: kui juba Vaigla, Vind ja Sooäär on korraga laval, siis midagi läbini halba, igavat või fantaasiavaest sealt tulla lihtsalt ei saa.
Mele Pesti
