Viktor Suvorov. “Võidu vari.”
Viktor Suvorovi tuntusele pani aastakümne eest aluse teooria Nõukogude Liidu planeeritud kallaletungist Saksamaale 1941. aasta suvel. Tema raamatud meie idanaabrite patutegudest (“M-päev”, “Jäälõhkuja”) on Eestiski populaarsed. Suvorov Seekordses teoses võtab Suvorov luubi alla marssal Georgi Žukovi, keda on peetud paarimaks nõukogude väejuhiks Suures Isamaasõjas. Autor ründab teda tigedalt, kasutades muuhulgas Žukovi kohta väljendeid häda-strateeg, marssal-kiidukukk, piripillist neiuke jne. Selline tänitamine tekitab kerge ebamugavustunde ja vähendab oluliselt raamatu usaldusväärsust.
Peaaegu kõik Punaarmee strteegilised vead veeretab autor Žukovi õlule. Ta loetleb kaksteist armeed (lk 242), “mis hukkusid Žukovi lolluse tõttu ja täiesti asjatult” ning palub andestust, kui on mõne arvestamata jätnud. Kõiki Žukovi võite Suvorov eitab, pidades samas Talvesõda Punaarmee hiilgavaks võiduks. Et marssali memuaarid, mida Suvorov tihti tsiteerib, lähemal vaatlusel kriitikat ei kannata, saab küll selgeks. Selle põhjuseks leob ta üksnes Žukovi edevust.
Kõigele vaatamata teos saavutab oma eesmärgi – isegi Žukovi veendunud austajad võivad tema geniaalsuses ja kangelaslikkuses mingil määral kahtlema hakata. Suvorovi teooriad on sedakorda keerukalt ja mõneti kunstlikult konstrueeritud, kuid huvitavad. Raamat tervikuna on nõrgem sama autori varasematetest – ju on ennast raske kokku võtta, kui müügiedu tänu nimele niigi garanteeritud.
Ivo Juurvee
