Taanlane päästab Eestis haruldast konna
Mees on pidevalt unine ja magamata - see on esimene asi, mis Rannapil Taani konnauurija Lars Briggsi kohta meelde tuleb. Konni on tihtipeale võimalik jälgida ainult öösel, nende elupaikade taastamisega tegeletakse aga päeval – sellest ka taanlase üleväsimus.
Kahepaiksed on selle südamliku habemiku elus väga tähtsal kohal. Režissöör Riho Västrik näitab mulle ühte filmilõiku, kus Briggs kahlab eelmisel aastal pikkades traksidega kalamehekummikutes ühes Värska lähedases tiigis ja kuulab tähelepanelikult konnade peibutushüüdusid. Västrik küsib taanlaselt, kui tihti ta looduses konni jälgib.
“Kevadel iga päev,” vastab Briggs vaikselt, et loomi mitte segada.
Aerofotod lahendasid mõistatuse
Taanlane Briggs tuleb paaril viimasel aastal Eestisse peaaegu iga kuu. Selles on suuresti süüdi üks öise eluviisiga haruldane kahejalgne, juttselg-kärnkonn ehk kõre.
Briggsi Eesti kolleeg Riinu Rannap hakkas kõre vastu huvi tundma Tartu Ülikoolis õppides. Aastal 1997 esitas ta endale küsimuse: miks eelmise sajandi alguses Eestimaa rannikul nii tavalise looma arvukus praegu nii kiiresti väheneb?
“Sõpradega arutasime ükskord, missugused kõre elupaigad varem olla võisid,” meenutab Rannap. Ta kuulis, et kusagil peaksid olema säilinud 50ndatel tehtud aerofotod. Rannap hankis neist endale koopiad ning võrdles 1996. aasta fotodega. Selgus, et sajandi alguse rannakarjamaad on täiesti roogu kasvanud. Rannap teadis, et kõre ei jää sellisel maastikul ellu.
Samuti konnadele spetsialiseerunud Matsalu looduskaitseala seirespetsialist Ilona Lepik saatis seepeale tuntud Taani konnauurijale Lars Briggsile meili. Kuidas kõret aidata?
Briggs saabus peagi Eestisse. Rannapi arvates intrigeeris teda ilmselt asjaolu, et tavaliselt soojemates-liivasemates piirkondades pesitsev kõre on Eestis oma levila põhjapiiril.
Siia saagu lomp!
Aastal 2000 kirjutas Rannap esimese taotluse Taani abiprogrammile DANCEE “Kahepaiksete kaitse Eestis”. Umbes kolme miljoni krooni eest on selle raames Eesti konni (ja mitte ainult kõret) tundma õpitud ja taastatud nende kudemispaiku.
Kõre kasutab kudemiseks madala veega tiike, võiks isegi öelda lompe. Suvel kuivavad need tavaliselt ära – see on tõhus viis vaenlastest vabanemiseks, kes muidu võiksid kullesed hävitada.
Mitmendat aastat niidetakse Matsalus ja teistes kõre elupaikades roogu ja kaevatakse niisuguseid lompe. Suure osa tööst teevad vabatahtlikud. Enamasti näitab sobivad kohad eestlastele kätte Briggs, kes on Taanis ja mujal Euroopas rajanud tuhandeid kudemispaiku.
Hiljem koostasid Eesti konnauurijad veel ühe abitaotluse. Suur osa 11 miljonist kroonist on Euroopa Liidu raha. Viieks aastaks antakse rannaäärsete külade elanikele kasvatada lihaveiseid, kes rannaniitudel rohtu sööksid. Lepingu lõppedes annavad talupidajad loomad tagasi, järglased võivad aga endale jätta.
Lisaks sai Matsalu looduskaitseala endale traktori, millega rannaääri niita sealt, kust loomad rohtu ei söö. Ning kolmel viimasel aastal kogunevad Eestisse konverentsile konnauurijad üle maailma. Selle aasta juuni alguses solistas Matsalu ja Karula kaitsealadel konna-asjatundjaid koguni kümnest riigist.
Nad pidasid vastu!
Kõre saab suguküpseks kolme aastaselt. Sel aastal kuulsid Riinu Rannap ja teised konnaasjatundjad laulmas esimesi kolmeaastasi isaseid, kes kunagi kullestena Kablis ja Matsalus kõre kunagistesse elupaikadesse asustati. “Nad on selle aja vastu pidanud,” ütleb Rannap uhkelt.
Lisaks sellele, et see väike konn muudab nii paljude teadlaste, keskkonnakaitsjate ja tavaliste inimeste elusid, mõjutab ta ka teisi liike. Näiteks panevad ornitoloogid tähele, et rannaniitudele lendavad tagasi kurvitsalised. Tiikides, mida kõrele kudemiseks rajatakse, peaksid loodetavasti hakkama elama apteegikaanid.
Juuli alguses tulevad tiikidest välja selle aasta kullesed. Nad on siis umbes sentimeetripikkused.
Kes on kõre?
Üks kolmest kärnkonnast Eestis. Kõre on neist väikseim, kasvab siin ainult 8 cm pikkuseks. Emased on isastest suuremad.
Päeval kaevab end maasse ja magab, toitub pimedas. Armastab madalat taimestikku. Kõre peab nägema toitu, mida ta sööb. Ainus konn Eestis, kes ei hüppa, vaid jookseb ja ronib. Kõige paremini sobivad talle elamiseks karjatatavad rannaniidud.
Paaritumise ajal peibutab isane emast kõriseva häälitsusega (sellest ka nimi), mis meenutab mopeedihäält. See võib kosta kuni kahe kilomeetri kaugusele – nii kaugele ei kanna ühegi teise Eesti konna hääl.
Kõre on septembrist aprillini talveunes. Tavaliselt kaevab omale uru. Kuid näiteks Manilaiul poevad kõred talvituma salve kartulite vahele.
Arvatavasti elab kõresid Eestis praegu tuhatkond.
