Ballaadid mulla- ja verekastmes
"Eesti ballaadid". Kes on viimase nädala jooksul jõudnud hõisata, et tegu on sajandi kultuurisündmusega, kes nimetanud kümne aasta jooksul nähtust oluliseimaks. Mõni porises aga Soorinna heinaküünist välja koperdades omaette või sõpradele - niiii kole, kas need vanad eestlased olid tõesti nii haiged?
Intensiivsus. Enneolematu (või siis vähemalt Eesti teatris pikalt puudunud) ekspressiivsus. Üllatuslike väljendusvahendite (jaapani butoh-tantsu jäljendav suurepärane koreograafia, Eesti regilaul, tehnilised lavastusvõtted) ootamatult valutu kokkusulamine - ja suureks haaravaks tervikuks saamine.
See oli kõik vaieldamatult olemas. Ja pärast "Luikede järve" ja "Ballaade" tuleb tunnistada, et Peeter Jalaka mõtlemises on hakanud välja lööma geniaalsuse elemendid. Võrdlusest ainult niipalju, et kui "Luiki" vaataks veel ja veel, kolm-neli korda kindlasti, et kõik lahedad detailid ära tabada, siis "Ballaade" ma teist korda näha ei tahaks. Sest mullases-verises ugrienergia voos, mis lavalt tuli, oli tõepoolest peamine tundetoon sünge ja karm. Paras painaja. Mis ei tähenda aga mingil juhul hoiatust. Vastupidi -minge laske end läbi raputada, sellist võimalust tänapäeval kuigi tihti ei antagi!
"Ballaadid" on kokku üks suurejooneline vaatemäng - eriti algusosas tekkis enim paralleele Prahas nähtud laterna magica etendusega, kuigi sisuliselt neis kahes suurt midagi ühist ei olnud. Ühendab lihtsalt eriti tugev visuaalne väljenduslaad, mis profi teostuse puhul vaataja kõik vastuvõtukanalid enda külge imeb.
Kui "Ballaadidele" kunagi auhindu andma hakatakse, siis peaks kindlasti märgi rinda saama tehniliste lahenduste nuputajad. Paari mehega on nipitatud nii, et mõju on võimas. Mis teeb lavastusest sellise imetlus-ohkimise objekti, ongi ehk peamiselt ideegeneraatori absoluutne hirmupuudus. Hulludel mõtetel on lastud kompleksivabalt möllata: lavastaja on öelnud, et saagu valgus (või meri või vikerkaar või hauast tõusvad laibad või mis iganes) ja valgus saab.
Usun, et mitmed lavastajad Eestis suudaks tormiliselt mõelda, aga neil ei ole piisavalt ülbust lasta iga mõttepoega, kohati ka triviaalset, nutikalt realiseerida. Nii et tekiks vaatajale otse alateadvusesse laksav kujundisadu.
Tühja koha peale millegi loomise, heas mõttes mania grandiosa võtab kokku ka mängukoht ise - poole suvega heinaküünist tipptasemel tehnikaga šõusaal ehitada ei ole nali. Pluss veel see igavam pool: korraldamine, rahade hankimine jne: pisukese alternatiivteatri egiidi all tehti ära suve mastaapseim vaatemäng. Et juhtiva riigiteatri kunstiline juht Priit Pedajas laulab väiketeatri lavastaja käe all regilaulu (ja laulab võimsalt!) on ju kohutavalt armas.
Muusikalisest lahendusest rääkigu spetsialistid. Parim väljend vist ongi muusikajuht Tõnu Kaljuste enda kasutatud pillidemets, mille ta eelmise, 1980 tehtud lavastuse klassikalise orkestri kõla vastu vahetas.
Kui Kaljuste paljuräägitud suunamuutus tähendab sellistes projektides osalemist, siis võib edaspidigi Nargen Opera nime alt lahedaid üllatusi oodata. Ja kahtlased katsed nagu Jaan Tätte "Laterna" lavastamine jäägu teistele, kes muusikas midagi nii võimast ei suuda.
Peale esietendust märkasin väga säravate silmadega Tõnis Mägit, kes veel mitu päeva lavastuse mõju all püsis. Uurisin talt veidi muljeid.
Ma usun, et ikka viimase kümne aasta kultuurisündmus mu jaoks. Võtan mütsi maha kõigi ees, kes tänases siiruviiru maailmas midagigi tõsist julgeb teha. See on täielik vastand praegusele mainstream'le.
Mulle selline muusikaline postmodernism õudsalt meeldib. Muidugi oli peamine Eesti rahvamuusika, aga seal oli nii palju muid vihjeid - julmuse teater Prantsusmaal, kasvõi Akira Kurosawa filmid.
Et soomeugrisus ei olnudki muusikas ainus ja peamine?
See on ikkagi muusika, mille puhul on kohutavalt tähtis, kust see pärit on. Kui vaataksin seda kusagilt telekast, tahaksin kohe teada, kust see on.
Samas: pikapeale hakkas tunduma, et see ei pruugi olla üldse põhjamaine muusika, rohkem nagu kusagilt ida poolt.
"Eesti ballaadid" tulid tegelikult väga õigel ajal - tundub, et rahva eneseteadvus on praegu jälle viimase kümne aasta kõrgeimale tasemele tõusnud. Paistab, et oleme hoopis vägevam rahvas, kui arvame end olevat.
Tegelikult on see ime, et meie mitme tuhande aastane kultuur on üldse jäädvustunud. Oli ju aeg kui kõik pillid ise ja pillimehedki lõpuks ahju sattusid.
Esietendusel oli palju eri rahvustest inimesi otse soome-ugri kongressilt, nemad olid vast juba ette programmeeritud lavastust kui folki vaatama. Ja said ilmselt hoopis teistmoodi elamuse kui eestlane, kes oma tegemiste-toimetuste juurest teatrisse tuli.
Jah, usun, et tavaline Eesti inimene ei pruugi kõike üldse vastu võtta suuta, mis sealt tuli.
Transilaadne seisund, mille Kaljuste ja Jalakas seal saavutasid, oli ikka võimas.
"Eesti ballaadid"
Autor VELJO TORMIS
Lavastaja ja koreograaf PEETER JALAKAS
Koreograaf ja tantsuõpetaja AKI SUZUKI / Jaapan
Muusikajuht TÕNU KALJUSTE
Mängivad LIINA VAHTRIK, MARI ABEL, TAAVI EELMAA, ERKI LAUR, JUHAN ULFSAK, AKI SUZUKI, KRISTINA PASHKEVICHIUS, TRIIN LILLEORG, KÄRT TÕNISSON, HELEN REITSNIK, KRISTEL ELLING, JANEK JOOST
Laulavad CELIA ROOSE, KADRI HUNT, MEELIKA HAINSOO, LIINA VAHTRIK, TUULE KANN, IRIS OJA, PRIIT PEDAJAS, TOOMAS TOHERT, EVE HÄRMA, KADRI RATT, MART, JAAK, ANTS ja KÄRT JOHANSON
Esietendus 18.augustil 2004 Kuusalu vallas Soorinna külas heinaküünis
