Pühendunud ärimehed
Käis siin üks mees ja pakkus selle eest tuhat krooni. “Teise mehe kass on ka kallim. Noort hobust ei taheta osta. Varss tuleb kasvatada kolme-nelja-aastaseks, aga sellised on kõik müüdud,” ütleb pikajalise staažiga treenerbrigadir Vambo Tali.
“Kui te näeksite, kuidas siin igapäevane töö käib! Laupäev ja pühapäev on tundmatud sõnad. Ja kõik ütlevad: Tori mära on jama, aga kui need oksjonile panna, on kõik kritiseerijad kohal. Kaup tuleb ikka enne ostmist maha teha,” ütleb pankrotihalduri esindaja Kalev Mitt.
Täna on hobuse saatus mattunud tüliudusse. Hobusekasvatus ehk AS Tori Hobune on pankrotis ja Tori vald segab igati pankrotiprotsessi lõpetamist.
Vallavanem Jüri Puustil on mõte nõuda hobused ja kasvanduse vara vallale ja siis juba ise erastamist oma parema äranägemise järgi korraldada, ütleb Kalev Mitt.
Kas Tori vallavanemale, mõõdukas Jüri Puustile on viirastunud kuldvasikas? Kas ta usub, et kui riigivara vallale anda, siis kukub midagi ka tema taskusse? Tegu on suhteliselt ebatraditsioonilise pankrotilahendusega – kiskuda vara ära pankrotipesast ja jätta võlausaldajad kuivale.
“Siin ametis ei teki sellist mõtetki. Kohalikud inimesed ei käi siin silmad kinni ringi,” ütleb kolmeteistkümnendat aastat vallavanema toolil istuv Puust. “Vallavolikogu tahab missioonitundest selle bardaki ära lõpetada.”
Jah, asi on lihtsam. Hobusekasvandust on mõelnud osta vähemalt kolm ärimeest: Tõnu Ostrat, Imre Sams ja Vello Saal. Vallavanemale meeldib kõige enam aga Tõnu Ostrati muuseum-kasvanduse äriplaan. Teised ärimehed ei tundu talle usaldusväärsed.
Tõnu Ostrati äriplaan
Puust ei varjagi, et 35 mära on liiga palju. 10 –20 on paras. Hobustele ei ole turgu. Ta teab täpselt, palju on vaja hobustele heina ja kaera.
"Jah, vallavanema laual oli minu kirjutatud nägemus juba 1999 sügisel," ütleb Tõnu Ostrat (53). Ainukesena räägib tema täiesti lahtiste kaartidega selgitades oma visioonist.
Ta oli AS Tori Hobune tegevdirektor ajal, kui Imre Sams oli üks selle omanikest. “Võtsin asja hingega. Olin valmis kasvandust ära ostma,” selgitab Ostrat. Vallavanem otsib eetilist investorit, annab Ostrat mõista. P>
Ostrat tahaks nagu arendada Toris sportliku hobuse kasvatamist nagu oli kuni 1930ndateni, kui Tori hobust hakati ristama bretooni raskeveohobusega, et välja töötada elavat traktorit.
“Aga Imre Sams närib lihtsalt luukeret paljaks. Ja Vello Saalil on kaelas ebaseadusliku metsaraie süüdistus.” Hiljem tahab Ostrat pehmemalt väljenduda. Ta lihtsalt ei salli Samsi ega varja seda.
Endine riigiametnik Ostrat on täna suure ravimikontserni esindaja Eestis ja Leedus ning ta oleks nõus ka hobustesse investeerima, kuigi ta seda äriks ei pea. Ta räägib pikalt Eesti hobusekasvatuse traditsioonidest ja vigadest, lätlaste edust ja ka oma kavadest.
Mida enam Tõnu Ostrat räägib, seda enam mulle tundub, et vallavanem viib ellu just tema skeemi. Ostrati idee on anda riigivara vallale ja nõnda konkureerivad ärimehed kõrvale tõrjuda.
Ta teab, et konkurent Imre Sams on omandanud Ekspordi Krediteerimise Fondi võlanõude ja üritab traditsioonilisel teel kasvandust üle võtta. Peamine võlausaldaja Eesti Ühispank vaatab asja närviliselt pealt.
“Ma ei saa aru, kuidas pank võib valla tegevust kritiseerida. Jüri Puust on õige mees,” kiidab Ostrat vallavanemat.
Samsi äriplaan
"See ei ole äri. See on kutsumus,” ütleb Pärnus sündinud, Eesti Põllumajandusülikooli lõpetanud Imre Sams (31).
“Jah, me võiksime teenida rendimetsast umbes paarsada tuhat krooni aastas ja kulutada selle kõik hobuste ülalpidamiseks, aga omanikud peavad panema teist samapalju aastas juurde."
“Vallavanem petab vallavolikogu,” arvab ta külajutte kuulates. “Vald ei võidaks midagi varade ülevõtmisest.”
See on mingi mõõdukate järjekordne aktsioon, arvab Sams. Kui 1997 arutas Riigikogu, kas arvata elektrijaamad ja Tori märad riigi strateegiliste varade hulka, siis 2001 jagatakse lihtsalt laiali. Sams on rääkinud eelmise põllumajandusministri Ivari Padariga, kes on talle kinnitanud, et parteiline surve oli tugev. Ja Padar toetas ettepanekut anda hobusekasvanduse maad vallale. Selle otsusega nõustus muidugi ka Riigikogu majanduskomisjon, mille istungist võttis osa tuntud mõõdukas, tolleaegne majandusminister Mihkel Pärnoja.
Jaanuarikuus kohtusid osapooled Pärnus Notari juures, kus oli kavas üleandmine vormistada. Kuid vallavanem tahaks, et ühtlasi kaotaksid kehtivuse pikad rendilepingud, millega vara on koormatud Samsi firma Tori Hobusekasvatuse OÜ kasuks. Selles osas aga ei saa ministeerium vastu tulla.
Vallavanema soov on täiesti absurdne, kommenteerib Sams. Riigivara seaduse §24 lõige 4 järgi võib riigivara võõrandada kui see on vajalik hariduslike, tervishoiu, sotsiaalhoolekande või muude kohaliku omavalitsuse funktsioonide täitmiseks. “Hobuste kasvatamine ei kuulu kohaliku omavalitsuse funktsioonide hulka. Lisaks tahaks Tori vallavanem saada endale Vändra valla maid,” kommenteerib Sams.
“Vallavanemal on põhimõte, et kui oled väljastpoolt Tori, siis ära tule sinna ka äri tegema,” kurdab Sams. “Me teame seda Puusti. Ta taotles vallale ka hobusekasvatuse muuseumi ja saigi,” räägib Sams. “Nüüd on muuseum mingile kohalikule ärimehele edasi müüdud. Kahtlemata oleks kogu riigivara parseldamine vallavanemale huvitav väljakutse,” hindab Sams õelalt.
Vanad hädad P>
1997. aastal likvideeriti maksuvõlgades riigimajand Tori Hobusekasvandus. Koos ligi miljonilise võla ja riigivara ning maarendi õigusega võttis Elke Grupiga seotud AS Tori Hobune Eesti aborigeenset tõugu hobused Põllumajandusministeeriumilt oma hoole alla. Kokku umbes 400 hektarit metsamaad, 600 hektarit põllumaad ja ajaloolised hooned ning kõige tähtsam –35 mära, kes pidid säilitama eesti hobuse eriti väärtuslikku genofondi.
Paari aastaga kasvas miljonist mitmemiljoniline võlg, sest riik ei maksnud oma vana võlga kinni. “Korduvad taotlused kõikvõimalike riigiinstantside poole ülevõetud riigimajandi maksuvõla kustutamiseks jäid kõik rahuldamata, põhjendusega "ei ole võimalik, tehke pankrot",” meenutab pankrotihalduri esindaja, endine tegevdirektor Kalev Mitt.
Hobusekasvanduse osa andis aastas 800 000 krooni kahjumit. Põhjaliku hoobi andis veel piima ja sealiha hindade järsk langus 1999. aastal. Ja nii esitas hobusekasvandus 2001. aasta jaanuaris Tallinna Linnakohtule avalduse iseenda pankrotimenetluseks.
Põllumajandusministeerium andis hobused kantseldada –mõistagi koos kaasaskäiva varaga – OÜle Tori Hobusekasvandus. Hobused küsivad ka pankrotiajal süüa. Firma üks omanikest on Imre Sams.
“Olime sunnitud tegema Tori Hobuse tütarfirma tema õigusjärglaseks, sest see hakkas spetsiaalselt tegelema hobuste kasvatusega,“ selgitab Helje Veer, ministeeriumi riigivara haldamise büroo juhataja.
Tööõnnetus metsaga
Tori vald näeb Samsi ja tema hobustearmastuse taga pesueht ärivaistu. “Pole minu asi, mis nad teevad,” teatab Samsi vimkasid tähelepanelikult jälginud vallavanem Jüri Puust. Terasel riigiametnikul ei lähe meelest, kuidas vahetult enne Tori Hobuse varade arestimist 1999. aastal sõlmis Tori Hobune lepingu OÜ Waltenbergiga. Leping lubas Waltenbergil null krooni eest raiuda kahe metsaeraldise jagu riigimetsa, raiutud puit jääb mõistagi vaevanägijale.
“Metsaraie ei toimunud ebaseaduslikult, lihtsalt tingimused olid Põllumajandusministeeriumiga paika panemata. Pärast arusaamatust istusime siin samas hobusekasvanduse kontoris kõik koos, riigi esindajad ja meie, ning hiljem ei ole probleeme olnud," selgitab lahkelt Kalev Mitt.
“Kõik oli õige. Ainult Waltenberg sattus metsas hoogu. Ju see on nende raiefirmade komme,” selgitab Sams.
Tõnu Ostrat teab, et metsaraie taga oli Pärnu ärimees Vello Saal, kes tahtis hobusekasvanduse metsatuludega üle võtta.
Vello Saal on tubli mees. Pani Tori kirikutele uued plekk-katused, kuid miks tal oli vaja kohe minna metsa raiuma, ei saa Ostrat aru.
Puusti äriplaan P>
Tori vallavanem Jüri Puust on soliidne mees. Kutsumusega mees. Ta on istunud oma toolil kolmteist aastat. Juba tema esiisa oli Tori vallavanem.
Juba aastakese taotleb vallavolikogu hobusekasvanduse varade munitsipaliseerimist. Kirjas Põllumajandusministeeriumile võib näha sellist argumentatsiooni: “Torilase pühad tegemised ja järglastele edasiantavad töökogemused on hävimise piirimail.”
Peamiselt räägib vallavanem hobusekasvatuse rendimetsast ja kuidas sellega ringi käidi. Siis räägib ta, kuidas Imre Sams kaaperdas hobusekasvanduse peahoone.
“Vaja on leida riigivarale sobivamad koostööpartnerid ja muuta lepingutingimusi,“ põhjendab munitsipaliseerimise soovi järjekindlalt oma rida ajav vallajuht Jüri Puust.
Ta lubab hoolitseda, et need mehed koos pealinna pääliku Imre Samsiga oma käed hobusekasvanduse varadest eemal hoiaksid. Aga seda juhul, kui õnnestub nad lepingu küljest lahti raputada. Põllumajandusministeerium on sõlminud rendilepingu uue haldajaga õnnetuseks tervelt 30 aastaks. “Head advokaati läheb vaja, aga selleks napib vallal raha.”
Edasi saab minna ainult ilma Samsita, näib ta uskuvat.
Siis näitab vallavanem kohalikku suurehitust, täpsemalt tsaariaegse vallahoone remonti. Uhke punasest telliskivist hoone. Verandalt avaneb suurepärane vaade Pärnu jõele ja Tori koobastele. Selle hoone ehitust alustas Puusti esiisa.
Lõppmäng
H3>Sams on pikalt võidelnud. Ta on kirjutanud Mart Laarile. Seisnud Tori
vallamaja ukse taga Eesti Hobusekasvatajate Seltsi liikmena.
“ Selts
tahab Tori vallalt osta hobused koos põllu, metsamaa ja hoonetega kõigest ühe
krooni eest,“ avaldab Jüri Puust hiljuti vallamajas külas käinud
hobusekasvatajate esindaja soovi. “Teeksime seda meeleldi, kui Sams nende hulka
ei kuuluks,”on ärapahandatud Puust konkreetne.
Tõnu Ostrati vaimne isa, Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi juhatuse esimees Raigo Kollom ei varjagi, et ka tema on pikalt võidelnud ja teinud kõik selleks, et Torist ei saaks riikliku toetusega suurt strateegilist hobusekasvatuskeskust. “Ma olen sellega võidelnud, sest tahan, et Eesti hobusekasvatuses säilib vabakonkurents,” kinnitab Kollom.
Tõnu Ostrat on pikalt võidelnud, et teoks teha oma unistus – isiklik hobusekasvandus. Tal on endal neli hobust, kuid nüüd tahaks ta saada ka Tori valitsejaks.
Nagu haug, luik ja vähk üritavad kõik kutsumusega ärimehed igaüks ja oma moodi Toris hobusekasvatust arendada. Aga välja ei tule mitte kui midagi.
Ja vallavanem peab oma võitlust torilaste pühade tegemiste säilimise eest. Kuid mul on tunne, et vallavanem on lootusetult rappa eksinud. Ma ei saa aru, miks ta valib pikaajaliste kohtuvaidluste tee. Ja enne kui vaidlused on läbi, ei sisene Torisse tõsiselt võetav kapital.
Ajalugu
01. 04. 1997. sõlmivad Põllumajandusministeerium ja AS Tori Hobune riigivara rendilepingu kehtivusega kuni 01. 04. 2022
24. 04. 1997 müüb likvideeritav riigimajand Tori Hobusekasvandus ASile Tori Hobune vara, mida riik ei soovi.
22. 03. 1999 sõlmivad PM ja AS Tori Hobune maarendilepingu 915,1 ha suurusele riigimaale, kehtivusega 22. 03. 2029
01. 07. 1999 sõlmitakse Pärnus leping AS Tori Hobune ja OÜ Waltenberg vahel. Lepingu objektiks olevate õiguste ja kohustuste omandamise hind on 0 EEK. Leping lubab raiuda tasuta riigimetsa ja raiutud puit kuulub raiujale – alus Vabariigi Valitsuse määrus nr 106.
1999. augusti alguses arestib Pärnu Linnakohus Pärnumaa Maksuameti ettepanekul ASi Tori Hobune vara.
30. 08 1999 teeb Tori Vallavalitsus Eesti Vabariigi Põllumajandusministeeriumile ja Tori Vallavolikogule kirjaliku ettepaneku: lõpetada riigivaraga seonduvad rendilepingud EV PM ja AS Tori Hobune vahel.
13. 06. 2000 ostetakse OÜ Mergana, mis hiljem muutub OÜ Tori Hobusekasvanduseks.
01. 11. 2000 sõlmib Põllumajandusministeeriumi kantsler riigivara rentnikuga täienduste ja muudatuste lisalepingud, milles rentnik AS Tori Hobune asendatakse nii vara kui ka maa rendilepingus OÜga Tori Hobusekasvandus.
20. 11. 2000 võtab Tori vallavolikogu vastu otsuse munitsipaliseerida AS Tori Hobusele renditud riigivara.
22. 02. 2001 kuulutab Tallinna Linnakohus välja ASi Tori Hobune pankroti.
