Toompuiestee 12, Tallinn

Arhitekt: Aleksander Vladovski

Valminud: 1936

Hinne: 9/2

Kadunud emeriitprofessor Leo Gens teadis rääkida, et selle ilusa maja kinkis jõukas vabrikant oma armukesele lahkuminekul. Viimane oli siiski väga õnnetu ning seetõttu on hoonet nimetatud ka “pisarate majaks”.

Ehitise arhitektiks on Peterburist Eestisse siirdunud Aleksander Vladovski (1876-1950), kelle loomingut võiks üldiselt pidada võrreldes kohalikega palju kosmopoliitsemaks ning dekoratiivsemaks. Antud hoone esindab kolmekümnendatele aastatele iseloomulikku art déco’d. Kahe maailmasõja vahel nii Euroopas kui Ameerikas levinud snobistlik kunstivool vahendas avangardiröögatused traditsioonilisema maitsega publikule. On selge, et funktsionalismi sanitaarsed isikupäratud ruumid nagu seda pakkusid toona näiteks bauhauslased, tekitasid paljudes inimestes võõristust. Art déco ühendaski moodsad võtted harjumuspärasega mänglevasse, veidi peenutsevasse kooslusesse. Lisaks võib siit leida primitivismi, kubismi, ekspressionismi, historitsismi. Tulemiks on dekoratiivne pehmem modernism või vastupidi – modernistliku ornamentikaga (kuubid, kerad, koonused) eklektika.

Toompuiestee maja on fungile omase lihtsa kuupja mahu, rahuliku liigenduse ning lamekatusega. Moodsale masinaesteetikale võib leida ka viidet raudvärava ning aia kujunduses. Muide, sepised muutusid art déco’s laiemalt populaarseks. Seevastu klassikalistest ornamentidest on esindatud akantusleht ning hammasfriis. Ka hoone ise on sümmeetriline ning akende vahelist ala liigendavad liseenid.

Kauni kortermaja on tänaseks ära lörtsinud hooletud elanikud, kes pole isegi suutnud kokku leppida uute plastakende kujus, mis siis veel seina lappimisest rääkida. Unikaalses arhitektuuriteoses võiks lubada elada ainult neil, kes oma korteri ümber ka maja näha oskavad.

Pisar tuleb silma,

Karin Paulus