Näiteks Vladimir Tšerkassov- Georgijevski kirjeldab oma raamatus “Valgekaardi väejuhid” (e.k 2002), kuidas 12. juunil 1919 Kroonlinna lähedases Krasnaja Gorka kindluses alanud ülestõus punaste vastu uputati verre eestlaste liitlaste ingerlaste reetlikkuse tõttu. “Põhjakorpusesse abi järele saadetud käskjalad sattusid eestlaste Ingeri polgule, kelle komandör ei informeerinud Rodzjanko staapi ülestõusust, vaid lasi Krasnaja Gorka käskjalad hoopis maha!

Sellised need Eesti “liitlasekesed” siis olid,” on Georgijevski sarkastiline. Olid ingerlased tõesti reeturid?

Ingeri iseseisvuslased

Ingeri polgu organiseeris Eesti väejuhatus ingerlastest, kes soovisid oma kodumaa – Soome lahe lõunaranniku vabastamist enamlaste võimu alt. Lisaks eestlaste toele oli ingerlastel ka soomlaste toetus. Nimelt nõudis kindral Mannerheim valgete Loodearmee Petrogradi-rünnaku abistamise eest muuhulgas ingerlastele samasuguseid õigusi, nagu olid venelastel Soomes. Ehk Ingeri rahvuslikku kultuurautonoomiat, mida soovis ka Ingeri rahvuslik komitee.

Peterburi ründamise ajaks allutati seni Eesti väejuhatuse käske täitnud polk operatiivselt valgete Põhjakorpusele. Tülid algasid kohe – venelased ei tahtnud kuuldagi ingeri rahvuslikest huvidest ja ingerlased omakorda tahtsid vallutatud alasid valitsema hakata. Seda muidugi ilma venelasteta. Initsiatiivist ingerlastel puudu ei tulnud, 23. mail 1919 vallutasid nad Kaporje alevi. Edu aga ärritas Põhjakorpuse juhte nii, et korpuse ülem kindral A. Rodzjanko käis isiklikult Ingeri polku hoiatamas. “Ma ei tunne mingit Ingerimaad. Me oleme Venemaal ja meie piirides ei tohi olla mingit Ingerimaad ega ingerlasi. Ma ei luba mingit poliitikat ja teie väeosa desarmeeritakse, kui ta ei alistu minu käskudele,” karjus Rodzjanko vihaselt polgu ülema kapten Tapalaineni peale.

Ingerlased omakorda vilistasid venelaste peale. 13. juunil vallutasid nad Krasnaja Gorka kindluse, mis oli venelastele liig mis liig. Need süüdistasid ingerlasi kindluse paljaks rüüstamises ning kolm päeva hiljem võtsid polgult relvad ära ja saatsid laiali Ingeri komitee. Eesti ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri otsustava sekkumise tulemusena anti ingerlastele relvad küll tagasi, kuid mingist koostööst venelastega ei saanud enam juttugi olla ja polk toodi rindelt ära Eestisse.

Miks pidid ingerlased oma vaenlasi aitama, kui tänu ülestõusule Krasnaja Gorkas tekkis neil endil võimalus kindlus ära võtta? Ülestõusnute saadikute hukkamine oli ingerlaste karm vastus kindral Rodzjanko ähvardustele sõnakuulmatud ingerlased sõjakohtu alla anda, mitte aga reetmine. Reedetakse ju omasid, mitte vaenlasi.

Neetud eestlased

“Eestlased nõuavad nende enesemääramise õiguse tunnustamist… Sel teemal pole meil mõtet rääkida. Mingit Eestit pole olemas. See on vaid tükk Vene maad, Vene kubermang. Eesti valitsus on võimu haaranud kriminaalkurjategijate kamp.” Need Georgijevski raamatus seisvad sõnad kuuluvad valgele kindralile, Loodearmee juhile Nikolai Judenitšile. Pole ime, et eestlased ei pidanud valgeid kunagi oma liitlasteks. Kui Judenitši rünnak Peterburile läbi kukkus ja Eesti veebruaris 1920 Nõukogude Venemaaga rahulepingu sõlmis, muutusid tuhanded Eestisse taganenud loodearmeelased kutsumata külalisteks. Neilt võeti relvad ära ja kiiresti leviva tüüfuse tõttu pisteti paljud neist karantiinlaagritesse.

Loodearmee likvideerimist pole Vene monarhistid eestlastele siiani andestanud, nagu selgub Georgijevski raamatust. “Kuna tšehhid-slovakid reetsid admiral Koltšaki, pole me “kohustatud” ennast süüdi tundma, et Nõukogude tankid 1968. aastal Prahasse ilmusid, aga ärgem unustagem ka seda mõnitamist, mis Judenitši allesjäänud sõjameestele Eestis osaks langes. 1940. aastal läksid bolševikud eestlastega riidu, viisid sinna Punaarmee, “kelle abil” Eesti ka pärast Teist maailmasõda NSV Liitu kuuluma hakkas. Seoses sellega tuli eestlastel, kes kunagi valgeid loodearmeelasi metsatöödele saatsid, ka endil selle orjatöö erivormiga piisavalt tutvust teha, aga sedapuhku juba Siberis. Sest Kristus on öelnud: “Jah, ma mõõdan nende tööd, tasun neile sülle…,” parastab Georgijevski.

Loodearmeelased polnud siiski süütud kannatajad. Nende südametunnistusel oli rohkelt röövimisi ja tapmisi. Näiteks Tõrva alevis röövisid valgekaartlased noore naise paljaks, vägistasid ja lasid seejärel maha. Kurjategijate tabamine ja karistamine oli peaaegu võimatu, sest venelased kaitsesid omi igati. Niisugused lood ja valgete üleolev suhtumine ei jäänud vastureaktsioonita. Narva saabunud Kuperjanovi partisanid lõbustasid end sellega, et sundisid iga vastutulevat valgekaardi ohvitseri kõnniteele enesele teed andma. Neist palju maha ei jäänud ka Soome vabatahtlikud, kes tänavatel hasartselt rebisid maha venelaste kuldpaguneid.

Judenitši armee allakäik ja kollaps polnud seega küll kellegi teise süü peale tema enda. Loodearmeele said saatuslikuks juhtkonna sisetülid, mis halvasid armee juhtimise, ning oskamatus läbi rääkida kas või soomlastega, kellelt jäi abi tulemata. Lõpuks võib küsida, millist kasu oleksid eestlased sellest saanud, kui Judenitš vallutanuks nende ja soomlaste abiga Petrogradi. Arvestades Judenitši eitavat suhtumist Eesti iseseisvusse – mitte mingisugust.

Eestlaste patud ei piirdu reetlikkusega – neid kirjeldatakse ka kui bolševistlikke timukaid, kelle hingel on tuhanded inimelud. Ajad on muutunud, varem kirjutati Eesti valgete hirmutegudest, nüüd Eesti punaste omadest. Seekord on vaatluse alla võetud punane Eesti Kütidiviis, mis aprillis 1920 liideti Vene 46. laskurdiviisiga ja mis osales Perekopi läbimurdes ja Krimmi vallutamises. Georgijevski väitel koosnes diviisi eriosakond, eriotstarbeline pataljon ja komandandiüksused 70 protsendi ulatuses eestlastest. Ja hukkamisi toimetasid just nemad. Kui Georgijevski veel lisanuks siia, et Perekopi läbimurde plaani üks koostajaid ja teostajaid oli 6. armee juhataja eestlasest kindral August Kork, saanuks ta õhata: küll need eestlased on ikka kohutavad kurjategijad!