Vilniusse jõudnud ajakirjanikud ja filmitegijad sõidutati esimese hooga Leedu tele- ja raadiomajja ja lükati täiesti ootamatult stuudiosse osalema televisiooni otsesaates, kuhu oli festivali avama saabunud seltskond rahvarõivastes lastest kuni Leedu presidendini. Saatele järgnenud avamisbanketil mängiti mängu, kus naised pidid meestel toorest muna ühest püksisäärest sisse, teisest välja veeretama. Aga üldiselt oli festival hoolimata parasjagu kaootilisest korraldusest huvitav ja külalislahke.

Programm koosnes peamiselt pooletunnistest teledokkidest, eesti poolt osalesid viimases voorus Vahur Laiapea-Peeter Brambati “Veere pääl” ja Priit Valkna “Hunt”. Esimene neist on Setode elust siin- ja sealpool piiri kõneleva sarja üks osa, mille peategelased on kaks elujõulist Seto vanamammit, Ilvese Olga ja Silla Anne. Teine eesti film, Priit Valkna “Hunt” võitis žürii üksmeelse otsuse põhjal grand prix’.

“Hunt” on osa populaarsest sarjast “Eesti lood” ja räägib Luutsniku külas Haanjamaal elavast mehest nimega Heino Hunt. Hunt veedab oma elupäevi üksi keset laant, iidse Liivimaa südames, mida peetakse libahuntide kodumaaks. Külarahvas hoiatab külasse sattuvaid võõraid mehega koostööd tegemast, sest temaga seostatakse mõistatuslikke kriminaalseid juhtumeid ja arvatakse, et mees käib libahundiks.

“Hundi” suur pluss oli teiste festivalil osalenud filmidega võrreldes tema professionaalne tase - hea läbikomponeeritus, mõnusa rütmiga montaaž ja intrigeeriv teema. Oluline oli ka see, et film on oma meeleolult hoolimata kõhedusttekitavast teemast hoogne ja rõõmus. Kuna üldine “Merevaigukaare” teemadevalik oli üsna sünge ja tõsine, siis “Hunt” oli üks väheseid filme, millele publik saalis tuntavalt kaasa elas ja kõvahäälselt naeris. Muide, libahundi-teema leidis Valka tänu sellele, et ostis endale Luutsnikusse talu ja “Hunt” on tavaelus Vene Draamateatri arendusjuhi ametit pidava Valkna esimene film.

Ülejäänud finaalvoorus osalevate filmide tase oli väga ebaühtlane, ulatudes autoavarii anatoomiast kõnelevast Poola õppevideost kuni Venemaa poeetilise ning sõnatu muusikafilmini “Linnud õhus”, mis näitas prügimäe elanike tegemisi läbi aastaaegade.

Üldiselt nägi festivali programmis ohtralt invaliide, taastusravi, hulle ja vaesust. Minule isiklikult meeldisid nähtud filmidest lisaks “Hundile” kõige rohkem ukrainlaste “Tulejoonel”, mis oli korralik (ja tõenäoliselt võimsa eelarvega) ajalooline dokk Che Guevarast ja sakslaste “Maised omandid”, mis portreteeris vaimukalt Kõrgõstani kolmeteistlapselise perekonna elu, kus on lihtne arusaam: kui oled terve ja su lähedastel läheb hästi, on sul kõik olemas. Ka Poola hullumaja teatritrupist kõnelev “Nimepäev” ja venelaste kommunaalkorteri jaburat ühiselu näitav lühifilm “Kommunaalkorter” paistsid teiste hulgast silma.

Üldiselt pole suuremat lootust festivalil osalenud filme meie telekavas näha – ETV hankejuhi Marje Jurtšenko sõnul kuulub pooletunnine formaat prime time’i ehk õhtusesse tippaega, aga festivalil nähtu jääb allapoole tippaja nõutavat taset. “Midagi piinavalt head ma siin ei näinud, suudame ETVs samad teemad paremate asjadega ära katta. Siiski on ürituse eesmärk televisioonide koostöö seisukohalt kaugemas perspektiivis väga teretulnud ja oluline,” hindab Jurtšenko. See-eest võib aga öelda, et grand prix’ saanud Priit Valkna uus “Eesti lugude” sarja film “Kaetajad” on juba töös.