Parajasti vahepeal
Lehtede popmuusikalugudes küsitakse muusikutelt sageli, millisesse žanri nad end paigutavad. Ja tihti tuleb vastus stiilis: ah, vaadake ise, meie teeme muusikat. Autoasjanduses nii ei käi. Seal hoolitsevad tootjafirmade turundusosakonnad, et kõigile küsimustele oleksid vastused. Suzuki marketroidid mõtlesid välja mõiste Urban-Cross-Car (lühendatult UXC). Sisu: ristand tavalisest luukpärast, mahtuniversaalist ja maasturist.
Pigem asfaldialistaja
SX4 kuulub omas liigis väiksemate kilda. Mõõtudelt (kui kõrgus välja jätta) ei erine ta kuigi palju kompaktklassi sõiduautost. Vaatamata neliveole, 16tollistele ratastele ja 19 sentimeetrini ulatuvale kliirensile ei saa SX4 kuidagi ka maasturiks nimetada. Isegi linnamaasturiks mitte. Piisab, kui vaadata auto alla: nii esi- kui ka tagaosa altpoolt katvad paneelid on valmistatud plastist, kaitset pakuvad need vaid pori ja tolmu eest.
Kehvemat sorti teel selgub, et mehaanika ei mängi maastikumängu samuti kaasa. Nelivedu on küll elektrooniliselt lülituv ning juht saab selle töörežiimi omatahtsi muuta (automaatne või pidev), aga sellest ei piisa. Ülekanded on nii kiired, et ettevaatlikuks takistuste ületamiseks tuleb pidevalt siduriga mängida. Ükski normaalne sidur ei pea sellisele valule kaua vastu.
Küll aga tunneb SX4 end koduselt tüüpilistes Eesti teeoludes – lipitud-lapitud linnatänavatel või auklikel külateedel. Suured rattad veerevad väiksematest takistustest lihtsalt üle. Vedrustus mängib kaasa teatud piirini – korralikku “treppi” ta seedida ei suuda. Seadistus ongi ilmselt rohkem asfaldisõidule suunatud. Seal veereb SX4 kindlalt, suhteliselt kõrge kere puhul ootuspärast kreeni kurvisõidul sama hästi kui ei esine.
Kasutaja käsiraamat soovitab kõva kattega teel kasutada ainult esivedu. Mõistlik soovitus, sest siis tarvitab masin kõige vähem kütust. Kiirel sõidul kurvilisel teel võib lülitada sisse režiimi 4WD AUTO – siis suunatakse vajaduse korral osa veojõust tagasillale. Normaalsel kulgemisel seda vajadust üldiselt ei teki. Aga kui hoog kurvis liiga suureks läheb, võib tunda, kuidas tagarattadki hakkavad vedama ja üritavad tekkivat alajuhitavust juba eos maha suruda. Kruusal võimendub see efekt veelgi ja kurve saab läbida mõõduka neljarattalibisemisega. Kohe tuleb meelde, et just SX4 baasil valmiva ralliautoga asub Suzuki WRC-karussellile.
Tegelikult valmistatakse SX4 ka esiveolisena (esialgu müüaksegi vaid seda). Neliveolist versiooni viib edasi 1,6-liitrine bensiinimootor (2WD puhul 1,5 l). Suzuki uutele jõuallikatele iseloomulikult armastab see kõrgeid pöördeid, aga kahjuks ei saanud ma mootorit eriti tuuri lasta – masin oli nimelt purutoores ja sisse sõitmata. Maastikusõiduks vajalikku tõmmet madalatel pööretel napib, ent maanteel saab enamiku möödasõite viiendal käigul tehtud. Viienda käiguga võib kulgeda ka linnas, kui tempo on enam-vähem ühtlane. Esialgu tegi mind murelikuks mootori ülemäärane janu, kuid proovisõidu lõpu poole andis seegi tasapisi järele. 50-liitrise paagi sisust peaks poole tuhande kilomeetri tarvis piisama igas olukorras.
Parajalt avar
SX4 välimus on selline, mida pressiteadetes tavatsetakse kirjeldada sõnaga “dünaamiline”. Ülespoole kaarduvad esituled mõjuvad nagu ülemäära mingitud silmad. Või leidsidki disainerid inspiratsiooni Jaapani kabukiteatri traditsioonilisest mingist? Väga längus esiklaasi ja esiukse vahele mahub veel väike kolmnurkaken. See on igati praktiline detail, kuid A-piilar on ikkagi üleliia jäme ja piirab järskudes kurvides vaatevälja. Tagaaknad ei näi eriti avarad, kuid vaade tahapoole on üllatavalt hea, pealegi evib SX4 oma kogu kohta hiiglaslikke välispeegleid.
Reisijatele jagub kabiinis ruumi äraolemiseks, aga mitte laiutamiseks. Pakiruum näeb välja oodatult napp, ent mahul pole väga viga – 270 liitrit. Saladus: kõrgesse keresse mahub ka kõrge pakiruum. Tagaistme kokkuklappimine on uusimate lahendustega võrreldes vanamoodsalt keeruline, kuid annab tulemuseks enam-vähem sileda põranda ja üle kuupmeetri koormaruumi.
Kabiini disain meenutab Swiftilt tuttavat asjalikku stiili. Plastpaneelid näevad üsna viisakad välja, kuid on käe all ebameeldivalt kõvad. Armatuurlaud oma kolme mõõduriistaga on kui lihtsuse ja selguse etalon, ka keskkonsoolis pole midagi üleliigset. Veidi parema koha oleks võinud leida vaid neliveorežiimi lülitile. See asub juhi vaateväljast eemal, käsipiduri hoova kõrval ja proovisõidu kolme päeva jooksul ei õppinud ma seda hoobilt leidma. Ehk oli lihtsalt aega liiga vähe? Ja üks kidurus on veel Swiftilt kaasa toodud. Mis kirevase päralt peab arvutitabloo näitama kütuse hetkkulu, mis tegelikult mitte midagi ei iseloomusta? Piisaks väikese programmijupi lisamisest ja juht saaks keskmise kulu järgi selge pildi oma sõidustiilist.
Jaapani päritolu väiksemat sorti autod ei hiilga tavaliselt vaikusega, SX4 on meeldiv erand. Teemüra tuleb küll tuppa, ent mootori tegevus jääb peaaegu kuulmatuks. Ah jaa, Jaapani päritolu... Suzuki märk pärineb tõesti Jaapanist, autod aga tulevad meile hoopis Ungarist.
Suzuki SX4 1.6 4WD
Disain | 4 |
Tehnika | 4 |
Kiirus | 4 |
Nauding | 5 |
Praktilisus | 4 |
Hind | 4 |
Mulje: Pigem sõiduauto kui linnadžiip ja sellisena peaks meeldima paljudele.
