Majesteetlikud majakesed
Tegelikult on see ainult pool tõde. Me ei tee seda mitte lihtsalt entusiasmist, vaid Muinsuskaitseameti palvel. Nimetatud institutsiooniga said meie suhted alguse juba mõned head aastad tagasi, mil sõitsime läbi, pildistasime, kirjeldasime ja uurisime kõiki riigis kunagi tegutsenud raudteejaamade hooneid, asemeid, perroone, põõsastikke, kus kunagi reisijad raudruuna ootasid. Töö kokkuvõtteks sai ülevaade jaamaarhitektuurist Eestis, mille põhjal saime otsustada, mis seisus see meil on ja mis osa sellest on tõepoolest väärtuslik.
Sellist ülevaatlikku inventariseerimist ei olnud Muinsuskaitseametile keegi enne teinud hoonetüüpide kaupa. Küll oli tehtud ülevaateid näiteks tööstusarhitektuurist või lihtsalt mingitest väiksematest piirkondadest. Meie ülesanne oli just ühe arhitektuurilise liini täielik katmine. Nii käisimegi läbi kõik olemasolevad, kasutatavad ja seisvad ning juba ammu üles võetud raudteeliinid, preemiaks keset metsa kerkivad kummastavad, sageli maha jäetud ja varemetes maalilised arhitektuuriilmingud.
See oli tore aeg nii meile kui Muinsuskaitseametile, kel on nüüd oma otsuste langetamiseks olemas laiapõhjaline baas. Kõiki jaamu muinsuskaitse alla võtta ei taha keegi, kaitse alla minek on ikkagi äärmine abinõu, usutavasti säilivad hooned neid austavate kogukondade käes niigi hästi. On korraldatud ka mitmeid teabeüritusi ja konverentse, kus muidu raudteeajaloo huviliste kõrval on olnud kohal ka hulk omavalitsuste esindajaid ning jaamade omanikke.
Meie reid on meiereid
Selle aasta novembris oli meil aga taas põhjust valmistuda oma maaarhitektuuri-rännakute saaga tutvustamiseks, sedakorda Imavere Piimandusmuuseumis peetud meiereide infopäeval. Järgmisena võtsime nimelt Muinsuskaitseametile inventariseerida Eestimaa piimandusarhitektuuri. See koosneb peale meiereide ka tohutust hulgast koorejaamadest ja arvukatest piimapunktidest, samuti juustutööstustest ning piimakombinaatidest. Viimased on enamikus sisuliselt nõukogude-aegsed plekist tehased, seega jätsime need kui meie eesmärgiga sobimatud välja.
Meie reid keskendus seega peaasjalikult meiereide ja koorejaamade inventariseerimisele. Kui raudteejaamadega oli asi lihtne - organiseerisime maasturi endisaegsete raudteetammide läbimiseks, ja kus rööpad veel maas, oli asi veelgi lihtsam -, siis piimandushoonete juures oli välitööde peamine raskus ehitiste asukoha tuvastamine. Tõsi, väljasõitudele eelnes meil ka töö arhiivides, kust saime teatud hulga meiereide ja koorejaamade projektegi ning muud infot, sageli aitas objekte üles leida eelkõige Piimandusmuuseumi kogudest saadud vanade fotode kopeerimine. Põhiliseks välitööriistaks sai sellele vaatamata suuline kommunikatsioon kohaliku kogukonna esindajatega, kes tihti ka vastuolulist infot jagasid, kuid olid eranditult sõbralikud, soojad ja vastutulelikud.
Kõige raskem oli leida mõne Eesti ajal ehk vaid mõniteist aastat töötanud meierei koorejaamu, mille kohta mäletasid väikestes külades sageli vaid üks-kaks inimest midagi ähmast. Siiski õnnestus meil leida enamik objekte, mille jahile olime pealinnast väljunud. Seni oleme inventariseerinud Järvamaa, Harjumaa ja Raplamaa piimandushooneid, kuhu oli mugav ühepäevaseid tööpäevi teha, mistõttu saime kohalike käest saadud uut infot alati kodus enda kogutud andmetega ristata. Elektrooniline andmebaas, mille tööviljana Muinsuskaitseametile alati üle andsime, sisalda s jooniseid, hulga fotomaterjali ja üksikasjalisi kirjeldusi ning hinnanguid sisaldavat ankeeti, kus märkisime ära ka oma arvamuse hoone potentsiaalist saada muinsuskaitsealuseks objektiks.
Tüüpiline
Meiereide ja koorejaamade leidmisel oli suureks abiks nende asutuste hoonetüüp, mida iseloomustab esifassaadis olev uste paar, nende vahel suur aken, kõigi nende ees aga laadimisplatvorm. Viimasele oli mugav veeretada piima täis mannerguid otse vankrist või veoautokastist. Platvormilt lohistati tünnid ühest uksest sisse suurde, sageli keskse sambaga ja peaaegu alati sügava astmega tööstusruumi, kus piim valati esmalt kaalule, sealt voolas see madalamas ruumiosas ootavate produktivalmistamise aparaatide ulatusse. Teisest fassaadil olevast uksest tagastati piimatoojale lõss. Selle mannergud veeretati veovankrile tagasi ja jäädi sõbralikult jällenägemiseni.
Suuremates meiereides ja piimatööstustes lisandub põhiruumile ning abiruumidele terve rida täiendavaid pindu eri piimatoodete valmistamiseks, ladustamiseks jm otstarveteks. Hoone teisel resp. katusekorrusel asetsesid kontori- ja eluruumid meierei töötajate tarbeks. 1920.-30. aastatel pani enamikus piimandusasutustes seadmed tööle aurumasin, sestap on suurem osa neid ehitisi varustatud omaette tuletõkkesektsiooniks eraldatud katlamajaga, mis tavaliselt eristub eksterjööris ühekorruselise plokina. Paljude ajalooliste piimatööstushoonete juurde kuulub lahutamatu detailina kõrge tellis- või metallkorsten, mille järgi on neid ka hõlbus ära tunda.
Muljed
Maa-arhitektuur on huvitav ja väärtuslik, mitmekesine ja sageli üllatavgi. Meiereide ja koorejaamade võrgustik on meil senini tihedalt säilinud. Nad on nagu tsiviliseerivad ja ruumi korrastavad tüüpelemendid, tüüphooned nad enamasti ongi. Kohalikel on neist rääkida igaühel oma lugusid, ikkagi omaaegsed kultuurikeskused, jutuaines ja kohtumispaik. Hooned on sageli kohandatud elamuiks või teenindusasutusteks.
Arhitektuurselt on neid väga erineva tasemega: on nii mõisaaegsetest abihoonetest kohandatud hooneid, uuematesse elumajadesse sisse viidud piimakogumise punkte kui tüüp- ja eriprojektide järgi ehitatud maju, mille taga on harva arhitekti diplomiga inimene (nimekaim, kes meile seni vastu tulnud, on vahest Nõmme arhitektina tuntud Friedrich Wendach), kuid siiski insenerarhitekt, äärmisel juhul kogenud silmaga ehitusmeister. Piimandushoonete arhitektuurne tase on keskmiselt üpris kõrge ja nad on nii armsalt äratuntavad.
Põhiline probleem selle teemaga tegeldes on see, et inimesed ei oska oma õuel asetsevat nähtust õigupoolest väärtustada. Nende suhtumine keskmisesse piimandushoonesse on enamasti puhtpraktiline. Meie tööga esile tulev mitmekesine arhitektuuripilt võiks olla inspiratsiooniks kohalikele omavalitsustele ja oligarhidele, et võtta täna ehk tühjana seisev majesteetlik majake mingit ühiskondlikku funktsiooni täitvana kasutusele või panna vähemalt ajutiselt katuse alla. Need on asjad, mis ei vaja sageli niivõrd otsest taastamist kui vaikset väärtustamist.
Kiirpilk Eesti piimalukku
Omaaegsest piimandustegevusest Eesti maapiirkondades annab veel tänagi tunnistust võrdlemisi tihedana säilinud piimandushoonete võrk. Ehkki mõisates algas aktiivsem piimandustegevus juba 19. sajandi keskpaiku ja esimesed talumeiereid asutati sama sajandi lõpupoole, langeb lõviosa piimatalituste rajamine talurahva piimandusliku ühistegevuse kõrgaegadesse - Esimese maailmasõja eelsetesse aastatesse (Eesti esimene tegutsev ühispiimatalitus asutati Imaveres 1908) ja teise, eriti intensiivse lainena 1920. aastate keskpaika ning teise poolde.
1920ndatel hakati looma ka koorejaamu - madalama astme piimandusasutusi, kus erinevalt meiereidest reeglina ei valmistatud võid, juustu ega muid piimatooteid, vaid üksnes kooriti talunikelt laekuv piim ja saadeti koor edasiseks töötlemiseks lähimasse meiereisse. 1930. aastate alguses hakkas piimatalituste arv kahanema, sest esialgse entusiasmiga oli neid mõnelgi pool asutatud tihedamalt, kui läks tarvis ümbruskonna talude piimatoodangu realiseerimiseks.
Sedamööda kuidas piimasaaduste tootmine koondus üha enam suurtesse tööstusettevõtetesse ja transpordivõimalused täienesid, hakkas väiketootmisettevõtete võrgustik 1960.-70. aastatel järk-järgult kokku kuivama enamasti järgmise skeemi alusel: meiereist saab kõigepealt koorejaam, seejärel piima vastuvõtupunkt, lõpuks ettevõte suletakse.
Martin Jänes
