“Saturday Night Wrist”
(Maverick)
Emotsionaalne ja rahutu metal’i
laiendamine.
Kui emo esiisaks peetakse mingil (mulle pea täiesti
arusaamatul) põhjusel Fugazit, siis tundub, et Deftonesile tundub see
silt mõnikord palju paremini sobivat. The Cure’i fännist
Chino Morenole pole võõras emotsionaalne harakiri ei
sõnades ega laulumaneeris. Ilmselt tundus talle nu-metal ja metal
üldisemalt veidi nende tunnete väljendamisel kitsaks
jäävat, sest plaadist plaadini on Deftones otsinud võimalusi
teha metal’i valemit kasutades progerokki, emot, post-rock’i ja kes
teab veel mida muud.
“Saturday Night Wrist” küündib
kohati oma kompromissituses kaugemale kui varem – vahel lõpevad
need katsetused edukalt, vahel mitte. Hästi tunduvad toimivat
lüürilised ja aeglased lood, nagu “Beware” või
esimene singel “Hole In The Earth”, mis ei apelleeri ei
metal’ile, ega mängitavusele, vaid keskenduvad
atmosfäärilise helimaastiku laotamisele üle minutite. Siin on
Smashing Pumpkinsit ja muud sellist kitarrimuusikat, mida esmajärgus
metal’iga ei seostakski. “Cherry Waves” kõlab nagu
industriaalne Codeine ja “Mein” võiks olla vana karvase
Röövel Ööbiku pätt poeg.
Plaadi teine pool
jääb veidi venima, ja “Pink Cellphone’i”
antikliimaksist ei suudagi see album minu arvates välja rabelda, aga
kokkuvõttes on Deftones täpselt seda tüüpi bänd,
kelle rahutust on alati huvitav pealt vaadata.
7
Tristan Priimägi
The
Who
“Endless Wire”
(Universal)
Oops, don’t do it again!
Peaaegu veerand sajandit
pärast oma viimast stuudioalbumit avaldas veteranbänd The Who
järjekordse üllitise. Millegipärast ma ei imesta, et see algab
nende ainsa geniaalse introga (laulust “Baba O’Riley”). Aga
samamoodi nagu see rokkmuusika ajaloos väidetavalt esimene sündiluup
on ka The Who ise pääsmatult oma luupi kinni jäänud... ega
saa sealt enam kunagi välja.
The Who muusika (isegi tänaste
lugude) paatos pärineb ajast, mil rokkmuusika oli iseenese vältimatu
ettekääne ja õigustus; mil kitarri purustamine laval
või mikrofoni vihistamine ümber pea vabandas välja
ükskõik millise lameduse, mõttetuse ning isegi sügava
muusikalise küündimatuse. Sest tegelikult oli The Who fenomen ju
lihtsalt steroidide peal üles pumbatud Marshallide toore jõu, mitte
muusika küsimus.
Mitmes mõttes kuldseid kuuekümnendaid
veetvad Pete Townsend ja Roger Daltrey ei paista mõistvat, et
meelelahutuslikkus on vahepeal muutunud vaat et kõige olulisemaks roki
elemendiks. Kui rokkmuusika ei lahuta ka meelt, siis milleks see üldse?
Sest kas tõesti on neil midagi sellist veel jäänud välja
karjumata, mis ilmtingimata vajab elektrikitarri juhtme pistiku
matšolikku toppimist võimendi vasksesse pesasse? Kui muusikud,
kellele aastad ei ole aru juurde andnud, õiendavad kohmakalt ja
lärmakalt oma Loojaga arveid, siis kas on see vaja tingimata
digitaalplaadile jäädvustada? Mina ei ole selles sugugi kindel.
2
Priit Hõbemägi
Indigolapsed
“Voorimehe viis”
(Indigolapsed)
Mis indigo...? Need on tudengilapsed.
Neil
ammustel aegadel, kui ise sai ülikoolis oldud, siis Sõbra Majas
toimus kevadeti selline vahva üritus nagu “Tudengilaul”.
Üldiselt käis se
al asi nii, et lavale tulid üksteise järel bändid, millel
KÕIGIL oli selline koosseis: 1–2 usinat poissi naturalkadel
plõnksimas, 1–2 pikajuukselist neiut lõõritamas -
flööti puhumas, 1–2 poissi veel džembesid või muid pille
plõksimas-plõnnimas. Indigolapsed ongi täpselt selline
arhetüüpne grupeering: Toomas Valsberg ja Priit Jääger
kitarredel, Aive Aspek ja Lilian Reinmets kaunilt hääli
ühitamas, Mats Siitan ja Juhan Ahun löökpillidel ning Joosep
Kõrvits tšellol. Ja ümbrisel kujutatud korter on ka
täpselt nagu kuskil Karlovas külmetav tudengipesa. Plaadi muusika on
17 mõnusat tudengilaulu, ilusad, meloodilised, harmoonilised,
lüürilised ja hästi mängitud-lauldud, tekstideks neiude
kaunishingsus. Vahepeal viskab Jäääärt, mõnikord
Kärt Tomingat, kohati kerget etnot jms.
Aga oot-oot, mis siin
pistmist indigolastega – viimased on sõnakuulmatud,
antiautoritaarsed, anarhistlikud ja lärmakad. Enamik neist vist
ülikooli ei jõuagi, kaugeltki ei laula nad: “Kui sa oled hea,
siis on kõik su vastu head.”
8
Margus Kiis
Rosy Parlane
“Jessamine”
(Touch)
Keskkonnahelidega ambient
ja noise.
See on Uus-Meremaa muusiku Rosy Parlane’i teine plaat
Touchi all. Esimene, “Iris”, pälvis küllaga
ülistussõnu jms. “Jessamine” on tihe,
(kesk)konnahäältega segatud ambient, aga ikka muusika, mitte
soundscape. Metafoorses mõttes küll “helimaastik”,
niipalju need välilindistused juurde annavad. Eno (“Ambient
4”) ja paljud teisedki on midagi sarnast teinud, kuid
“Jessamine’i” omapära on heliallikate suur hulk ja
tuvastamatus. Koos kompositsioonide meloodilise ülesehituse ja rohelise
jõe või konnatiigiga plaadiümbrisel muudab see albumi
võrdlemisi külgetõmbavaks. “Part Two” läheb
keskel päris müraseks. Üks tähelepanekule sarnanev
hüpotees: “Jessamine” moduleerib stiili erinevate helikihtide
valjusega: ülesvõimendatud mürakiht annab noise’i,
poolkuuldamatuks keeratu aga ambient’i. Viimane lugu, “Part
Three”, on meloodiliselt kõige uhkem, tegelikult väga lihtne,
kompositsioon edeneb hoopis eri kihtide lisamise ja rütmi toel.
Kõik algab diskreetse tule- või lindikrabinast aleatoorilise
meloodia taustal, suubub kurdistavasse mürra ning lõpeb
õelas kabelivaikuses.
7
Erkki Luuk
Gescom
“MiniDisc”
(or)
Kontseptuaalne epitaaf MiniDiscile.
Üks 2006.
aasta lõpu lahedamaid plaate. Tegu on kontseptalbumi ja 1998. aastal
välja antud maailma esimese MiniDisc-only albumi taasväljalaskega.
Kuna MiniDisci formaat on vahepeal surnud, võib enam-vähem
mürki võtta, et seda 1998. aasta plaati kellelgi pole. Ometi on
album saanud Ars Electronica auhinna. Idee on selles, et 45 lugu on
lõigatud 88ks tükiks, mida igaüks võib omal soovil
shuffle’ida ja repeat’ida, nii et plaat on igal kuulamisel
täiesti uus. Muusikaliselt küllaltki varieeruv, läbivaks
tunnusjooneks ainult digitaalne helitöötlus (aluseks olevaid helisid
olla seevastu aastaid eri allikatest kokku kogutud). Ambient, eksperimentaal,
moonutatud lindistused, mürad, nihkes rütmid ja ragin. Lood paarist
sekundist kuni nelja minutini. Hurmav, kontseptuaalne, digitaalne lill
surnultsündinud formaadi haual.
10
Erkki Luuk
