Väike poiss, mõrv ja miljonid
juurde elama ja pühenduda tema kasvatamisele,” vastas Natalja
Iljassova kaks nädalat tagasi kohtus küsimusele oma tulevikuplaanide
kohta.
Samal päeval rahuldab kohus Grasso mõrva korraldamise
eest kuuendat aastat vangis istuva Iljassova taotluse ennetähtaegseks
vanglast vabastamiseks.
Vabastav kohtulahend peab veel läbima teise
astme kohtu, sest prokurör vaidlustas selle. Prokuröri sõnul
oli tegu nii küünilise ja külmaverelise kuriteoga, et
vabastamine haavaks ühiskonna õiglustunnet. Sellegipoolest on
tõenäoline, et lähinädalatel jätab 46aastane
kõrgharidusega ning mitut võõrkeelt valdav naine Harku
naistevanglaga, kust ta sai ka eeskujuliku iseloomustuse, hüvasti.
Paraku ei teadnud naine kohtuniku ees seistes, et tänase seisuga on
lihane poeg tema jaoks kättesaamatus kauguses.
See on lugu, mis
paljuski meenutab klassikalist seebiooperit – õnnetu armastus,
raha, kadunud poeg... Ainult et see juhtus päriselt. Et kogu selle
kurbmängu olemust mõista, tuleb sissejuhatuseks minna ajas aastaid
tagasi.
Ühel 2001. aasta aprillihommikul kõlavad Tallinna
vanalinnas Müürivahe tänaval neli püstolilasku. Kell 10.28
jõuab sündmuskohale kiirabi ja leiab eest kuulihaavadega ning
teadvusetu Itaalia ärimehe Salvatore Grasso. Kell 10.45
konstateerib medbrigaad exitus letalis’e – surma põhjustas
kopsu läbistanud kuul.
Mõni tund hiljem räägivad
mõrvapaiga lähistel üht korterit remontinud Aleksandr ja
Andrei juhtunut uurivatele politseitöötajatele, kuidas nad kuulsid
hoovist mitut lasku ja nägid tulistajat, kelle käes oli kilesse
mässitud relv. Nad nägid ka, kuidas mõrtsukas valmistus
ohvrile pähe tulistama, kuid “arvatavasti said padrunid
otsa...”.
Järgmiste nädalate jooksul on itaallase tapmise
uurimisega tegeleval keskkriminaalpolitsei uurimisgrupil käed-jalad
tööd täis. Noobli restorani Controvento omanik Grasso on
üks siinse Itaalia kogukonna väärikamaid esindajaid, Eesti peab
ühinemisläbirääkimisi Euroopa Liiduga ja niisugune
jõhker mõrv Tallinna südames lihtsalt ei tohi avastamata
jääda.
Uurimisgrupp haaras igast õlekõrrest, et
leida vähegi vettpidav versioon. Peagi kuulevad nad, et nädal enne
surma tekkis Grassol tüli ja tõuklemine ööklubi Amigo
baarmeni Ainiga. Baarmen olevat tõuganud Grasso baaripukilt. Hiljem
oli ööklubi sunnitud Grasso ees vabandama. Politseil tekkiski
versioon, et kättemaksuks otsustasid Ain ja tema ülemus Grasso
mõrvata. Mõlemad veetsid kahtlustatavatena paar nädalat vahi
all.
Pisike kahtlusevari ses mõrvaloos langes korraks ka
kurikuulsale raudtee-erastajale ja skandalistile Giovanni Sposatole.
Nimelt kuulsid politseinikud ühelt tapetu lähedaselt, et Grasso
oli “väga rahul, kui Sitsiilia päritolu Sposato vahi alla
võeti”. See oli aeg, kui sitsiillast süüdistati oma
naistuttava autode süütamises. Ka tema seostamine Grasso tapmisega ei
leidnud kinnitust.
Juba 2001. aasta suve alguseks
jõudis politsei uue versioonini. Kõigepealt saadi kätte
killer – tapmise ajal 23aastane Roman Gritsak. Kuidas temani
jõuti, pole täpselt teada. Ametlikult tugineti
“jälitusinformatsioonile”, mida iganes see
salapärane väljend ka ei tähendaks.
Väärib
märkimist, et Gritsak oli kaks aastat varem grupiviisiliste
röövimiste eest tegelikult juba kuueks aa
staks vangi mõistetud, kuid jalutas rahulikult ringi. Tõsi
küll, politsei jaoks oli ta tagaotsitav.
Niipea kui nooruk
tabati, kirjutas ta kohe puhtsüdamliku ülestunnistuse, kus
rääkis, et Grasso mõrva tellis temalt ekspolitseinik Andrei
Mjagkov.
Ka Mjagkov vahistati. Nädal aega eitas ta vähimatki
seotust Grasso tapmisega, kuni ühel ülekuulamisel murdus ning
tunnistas, et 2001. aasta veebruari algul palus kunagine naabrinaine
Natalja Iljassova tal Grasso “ära koristada”. Tasuks
lubanud Iljassova aidata Mjagkovi USAsse tööle,
läbirääkimistel osales ka Grasso endine ämm, Natalja ema
Maria.
Maria Iljassova tunnistas, et ei tellinud Mjagkovilt mitte
mõrva, vaid Grasso hirmutamise. Ta põhjendas tellimust
sellega, et kahtlustas Grassot lapse seksuaalses väärkohtlemises
ning soovis, et see ärimees enam kunagi poisile ei läheneks.
/>Maria Iljassova jutt on ka põhjuseks, miks kohtuistung kinniseks
kuulutati. Kas jutt lapsepilastamisest vastas tõele või oli see
mõrvari küüniline õigustus, jäi saladuseks. Neid
väiteid isegi ei uuritud...
Natalja Iljassova aga teatas, et tal ei
olnud vähimatki plaani Grassost lahti saada. Tal oli lihtsalt mehe
“ringiaelemisest” kõrini, ta lõpetas omal algatusel
kooselu ja jäi lootma mehe rahalisele panusele ühise lapse
kasvatamisse.
Siinkohal võiks see õnnetu lugu
lõppeda. Ärimees tapetud, tapjad kohtupingis ja ... stopp! Mis sai
Grasso ja Iljassova pisipojast?
Möödunud
pühapäeval sai väikemees, kelle elu kuus aastat tagasi pea peale
keerati, kümneaastaseks. Ta võttis vastu õnnesoove,
rõõmustas kingiks saadud Playstationi jalgpallimängu
üle ning jalutas perega pargis.
Juba viis aastat elab ta helilooja
Niccolo Paganini sünnilinnas Genovas. Poeg käib seal
koolis, ujumis- ja jalgpallitrennis.
/>Loomulikult ei kujuta poiss ettegi, kui ägedaid kohtuvaidlusi on aastaid
tema pärast peetud. Nii Eestis kui ka Itaalias.
Nagu eespool
mainitud, jõudis politsei 2001. aasta juulis Grasso mõrva
uurimisega poja ema ja vanaemani, kes mõlemad võeti vahi
alla.
Poisi jaoks sai siis alguse aastaid kestnud vintsutuste jada.
Tegelikult hakkas see peredraama pihta veelgi varem. 2000. aasta märtsis
sõitis ärimehest isa Salvatore koos sõpradega Maldiividele
puhkama.
Ema, kel oli seks ajaks saanud kõrini kooselust, nagu ta
kohtus ütleb, “ringiaeleva” itaallasega, pakkis asjad,
võttis poisi käe otsa ning kolis mujale.
Poissn elas koos
ema ja vanaemaga, kuni nood mõrva eest vahi alla võeti. Üksi
jäänud poisi võttis enda hoole alla tema Peterburis elav
tädi Valentina.
Venemaal elas ta veidi üle poole aasta. 2002.
aasta kevadel toodi poiss Eestisse tagasi. Tema uueks pelgupaigaks sai
vanatädi Nadežda pisike korter Vana-Lasnamäel.
Ent
poisil olid ju sugulased ka Itaalias. Ja nemad otsustasid, et poeg ei
tohi kauemaks Eestisse jätta.
2002. aasta septembris tulid
eeluurimise all viibiva Natalja Iljassova juurde notar ja tuntud advokaat, kes
esindas tapetud ärimehe itaallastest sugulasi.
Nad panid
ema valiku ette – kas poeg läheb aastaks päikselisse Itaaliasse
oma isa vanematele külla või pannakse ta lastekodusse.
Ema
kirjutas volikirja, millega lubas ärimees Grasso sugulasel Yuri
Aristarcol poisi Itaaliasse viia. Aga ainult üheks aastaks, sest
ta oli veendunud, et kohus m&
o tild e;istab ta mõrvasüüdistuses õigeks ja normaalne
elu jätkub.
Läks teisiti – 2003. aasta veebruaris
mõisteti Iljassova ja tema ema kaheksaks aastaks vangi. Kõrgema
astme kohtud jätsid otsuse jõusse. Sügiseks oli selge, et
Iljassovatel tuleb veeta hulk aastaid türmis.
Just siis kukkus aga
ema antud tähtaeg ning Aristarco pidanuks poisi Eestisse tagasi tooma. On
omaette küsimus, miks nii ei tehtud ega nõutud siin
vastavalt Eesti seadustele emalt vanemaõiguste ära võtmist.
Selle asemel pöördus Aristarco Genua alaealiste kohtu poole ja
kohus tegi saatusliku otsuse. Väike poiss tunnistati orvuks, emale aga
määrati eluaegne lähenemiskeeld. Poisi hooldajaks
määras kohus Yuri Aristarco.
Vangis istuv Iljassova sai sellest
otsusest teada alles aasta pärast, sedagi pooljuhuslikult. Nimelt ei
piirdunud Aristarco sellega, et lasi Itaalia kohtus poisi orvuks
tunnistada ja sai endale hooldusõiguse. Ta nõudis, et ka
Eesti kohus võtaks emalt vanema õigused. Seda selleks, et just
Aristarco, aga mitte keegi teine saaks võtta kontrolli pojale
kuuluva päranduse üle – vähemalt nii ta oma
nõudmist põhjendas.
Salvatore Grasso surma hetkel jäi
temast maha märkimisväärselt vara. Millest siis koosneb
varandus, mille nimel on toime pandud mõrv ja lahutatud ema ainsast
pojast?
Ametlikel andmetel on vara, millest meie peategelasele
kuulub seaduse järgi kolmandik, järgmine: kinnistud Tallinnas
Pärnu mnt 6 / Müürivahe 28 ja Vene 10, samuti korter Vene
tänaval. Lisaks osalused tuntud itaalia restorani Controvento omanikfirmas
Sorgent ja kinnisvaraga tegelevas osaühingus Principio ning
sõiduauto Alfa Romeo ja kontod kahes pangas.
Kuna ärimehel
testamenti ei olnud ning ta polnud ka abielus, jäi kogu vara tema kolmele
lapsele. Neist kaks elavad
koos oma emaga Grasso eelmisest suhtest.
Hetkel ripub varandus õiguslikus mõttes õhus, sest
nii korterite kui auto kasutamiseks on vaja kõigi kaasomanike
üksmeelt. Asjaolusid arvestades pole kokkuleppele loomulikult
jõutud.
Tasub rõhutada, et Natalja Iljassova mõisteti
Grasso mõrvas süüdi just omakasu ajendil. Kohus märkis,
et Iljassova soovis Grasso surma, et saavutada kontroll nende ühise poja
pärandiosa üle.
Teisisõnu – kohtuotsust
võib mõista nõnda, et Iljassovat ei motiveerinud miski muu
kui ahnus. Just sellest teadmisest lähtusidki poisi itaallastest
sugulased, võttes ette kohtutee, et Iljassovat tema pojast lahutada.
Itaallased uskusid nimelt, et emale pole poeg midagi enamat kui
“selle toa võti, kus raha asub”.
“Iljassova
vabanemisega saabubki tema poolt mõrva organiseerimise eesmärk
– ligipääs Salvatore Grasso varandusele nende ühise poja
kaudu.” Nõnda põhjendavad itaallased kõigis
kohtupaberites Iljassovalt vanemaõiguste äravõtmist.
/>Meeleheitel ema, saanud itaallaste käikudest teada, pöördus
prokuratuuri. 2004. aasta detsembris teatas ta, et tema poeg viidi Eestist
ära ilma tema teadmise ja loata. Lisaks väitis Iljassova hiljem, et
keegi võõras esitas tema nimel taotluse poja passi
vormistamiseks ja võltsis naise allkirju.
Juhtumit uuriti
poolteist aastat, kuni augustis 2006 lõpetas prokuratuur
uurimise.
Prokurör tugines sellele, et ema oli andnud loa poisi
välismaale viimiseks. Seega toimus lapse Eestist äraviimine
seaduslikult.
“Menetlusliku seisukoha v
õ ; ;tmine Itaaliast lapse tagasitoomata jätmise suhtes kuulub aga
Itaalia pädevatele asutustele,” märkis prokurör. Passi
võltsimise väiteid isegi ei uuritud, sest “KMA kinnitas, et
Natalja Iljassovale väljastati 14. mail 2002 vanalinna büroost
poisi pass,” teatas prokurör. Veidral kombel istus
Iljassova sel ajal eeluurimisvanglas ja tema suhtlemine välismaailmaga oli
keelatud.
Loomulikult ei jäänud Iljassova selle vastusega rahule
ja kaebas edasi riigiprokuratuuri. Sealt talle õigust ei antud. Poisi
Itaaliasse jätmine loeti seaduslikuks, viidates muu hulgas sellele, et ta
on sealse eluga kohanenud.
Ent nagu öeldud – Eesti kohtutes on
vaidlused Iljassova vanemaõiguste üle veel pooleli. Seega
eksisteerib võimalus, et kohus annabki käsu poisi ema hoolde tagasi
toimetamiseks.
Poisi kasuisa on selle
võimalusega arvestanud. “Seadus on seadus. Minu jaoks loeb ainult
see, et poisil oleks parem,” ütleb Aristarco telefonis, olles
eelnevalt vabandanud oma kehva inglise keele pärast ja soovitanud suhelda
advokaatidega. Aristarco sõnul on poisil Itaalias palju
sõpru, ta on sealse elulaadi täielikult omaks
võtnud. “Ma tean, et see kõlab absurdselt, aga ta on
õnnelik. Õnnelik, tema olukorras – isa surnud, ema vangis
– aga nii see on. Usun, et oleme teda hästi kasvatanud. Tal on siin
palju sõpru, ta teab, mille eest tema ema vangis on. Ma loodan, et kohus
ei tee otsust uisapäisa, vaid arvestab ennekõike psühholoogide
soovitusega, mis oleks poisi jaoks kõige parem.”
/>Selge, et täna muudaks poisi vägisi Itaaliast tagasitoomine
tema olukorra veel raskemaks. Ent samas küsigem: kas naine, kes
otsustas oma mehe tappa, väärib lisaks vangistusele ka eluks ajaks
ilma pojata jäämist?
- 1994. aasta sügisel tutvuvad Salvatore Grasso ja Natalja Iljassova.
- 1997. aasta veebruaris sünnib neil ühine poeg.
- 2000. aasta suvel kolib Natalja koos lapsega mehest lahku.
- 2001. aasta 23. aprillil Salvatore Grasso tapetakse.
- 2001. aasta suve alguses tuvastab ja vahistab politsei tapja Roman Gritsaki ja mõrvari palganud Andrei Mjagkovi.
- 2001. aasta juulis vahistatakse ka Natalja Iljassova ning tema ema Maria Iljassova, kes versiooni kohaselt olla Grasso mõrva tellinud. Poiss saadetakse ema sugulaste juurde Peterburi.
- 2002. aasta kevadel tuuakse poiss tagasi Eestisse, elama ema teise sugulase juurde.
- 2002. aasta septembris annab Natlaja Iljassova kirjaliku loa viia poeg aastaks Grasso sugulaste juurde Itaaliasse.
- 2002. aasta 13. oktoobril lahkub poiss Eestist.
- 2003. veebruaris mõistab Tallinna linnakohus Natalja Iljassova mõrva korraldamise eest kaheksaks aastaks vangi.
- 2003. aasta novembris tunnistab Itaalia Genua linna alaealiste kohus poisi orvuks, emale aga määratakse eluaegne lähenemiskeeld. Kohus määrab poisile hooldaja.
- 2004. aasta detsembris teatab Genua kohtu otsusest kuulnud Iljassova prokuratuurile, et tema laps viidi välismaale ilma tema loata. Poolteist aastat hiljem lõpetab prokuratuur asja uurimise põhjendusega, et Iljassova ise andis loa laps aastaks Itaaliasse viia.
- 2007. aasta veebruaris otsustab kohtunik Natalja Iljassova enne tähtaega vabastada. Prokurör kaebab otsuse edasi. Lähiajal on asi arutusel ringkonnakohtus.