01.03.2007, 00:00
Soome diplomaat ja vana Pätsi frakinööbid
Soome presidendi Juho Kusti Paasikivi sekretär Toivo Heikkilä alustas diplomaadikarjääri 1932 Tallinnas.
Soome saatkonda Tallinnas saabus 75 aastat tagasi noor
atašee Toivo Heikkilä (1906–1975). See oli varem
ajakirjanikuna töötanud Heikkilä esimene välislähetus.
Kuigi vähemalt Heikkilä ise ei pidanud naabermaad Eestit
välismaaks. “Tundus kerge liialdusena rääkida
välisreisist, kui purjetad üle Soome lahe käimaks Eestis,”
kirjutas Heikkilä aastakümneid hiljem.
Eestis viibis Heikkilä paar aastat, sügisel 1934 saadeti ta pressiatašeeks Berliini, kus tuli tal lähetustel olla korduvalt, ka pärast sõda. Hiljem oli Heikkilä suursaadik Ungaris ja Brasiilias. Kuid tema elu põnevamad aastad möödusid Soome peaministri ja presidendi Juho Kusti Paasikivi sekretärina 1945–48. Sellest on Heikkilä kirjutanud kaks raamatut, neist viimases “Paasikivi sekretäri salajased mälestused” (1997) kirjeldab ta värvikalt Eestit, eelkõige Tallinna. Järgnev ongi valik Heikkilä Eesti-memuaaridest.
Elu kihas kohvikutes
Kui alustasin Tallinnas diplomaadikohuste täitmist, valitses seal ränk puuduseaeg. Ärimaailmas toimus palju pankrotte. Palgad olid uskumatult väikesed. Hästi elasid vaid vähesed, üksikud kindlad eksistentsid: piiritusevabrikandid, veskiomanikud, suurim koloniaalkaupmees, edukas arst, mõni hotelliomanik. Aga nii palju kui märkasin, elati mõnusalt. Inimesed ei tõmbunud tagasi kodudesse oma penne lugema. Vastupidi, nad olid endiselt esiplaanil, käisid palju väljas, eriti kohvikutes.
Kohvikuelu oli väga populaarne, Corso (Vabaduse platsil) ja Feischner (Harju tänaval) olid pungil täis. Kui keegi võõras astus sisse, siis kõik tõstsid pilgu.
Poliitikud, ametnikud ja ärimehed põikasid sinna õhtupoolikul. Lehemehed saabusid siis, kui ajalehed läksid trükki, ja arstid, kui nende vastuvõtt oli lõppenud. Skulptorid, maalijad ja kirjanikud istusid seal, piibud ees. Ennekõike külastasid kohvikuid naised, vilunult kammitud, mõõdukalt värvitud.
Keskmine eestlane oli nii vaene, et ta ei võinud mõeldagi hubase kodu peale. Seetõttu ta ei kutsunud ka tuttavaid külla, vaid kohtus nendega kohvikus. Seal levisid ka uudised kiiremini kui kord päevas ilmuvate ajalehtede kaudu.
Eesti pealinn ei olnud suur. “Seltskonnas” kõik tundsid kõiki, vähemasti nägupidi. Ei tuntud mitte üksnes kõiki inimesi, vaid peaaegu kõiki koerigi. Erinevalt suurlinnadest ei võtnud välismaalasel tutvusringkonna loomine palju aega. Keele õppis enam-vähem ära mõne nädalaga.
Olin väike ametnik, aga istusin tihti ministrite lauas. Minu sissetulek oli pisike, aga ega nendegi oma polnud suur. Hea lõuna maksis paar krooni ja joogid olid peaaegu tasuta. Valitsuseliikmed said 450 krooni kuus, riigivanem võttis välja 750 krooni ja kõrgeimalt makstud riigiametnik Eesti Panga juhataja nautis 1000kroonist sissetulekut.
Luksuslikku elamist neil ainelisil tingimusil ei võinud keegi endale luua. Üldiselt äratas hämmastust, kui kellelgi oli mitu paari kingi, kui just polnud tegemist naisega... Aga kõik elasid kenasti, elamisoskus ei paistnud neil puuduvat.
Pätsiga ühe katuse all
Poliitilist võitlust peeti Eestis suurriikide kombel. Enim võeti omaks prantslaste käitumistavad: valitsuste elupäevad olid lühikesed, kuid pukis püsisid enam-vähem ühed ja samad mehed. Konstantin Päts, Jaan Tõnisson, Kaarel Eenpalu, Ado Anderkopp. Kui üks eelmainituist oli valitsuse juht, oli teine opositsiooni eesotsas. Või kui Een palu ei istunud siseministri toolil, oli ta riigikogu spiiker. Ja kui oli kukkunud valitsus, kuhu Anderkopp kuulus, siis teati juba ette, et tema nimi on järgmises nimekirjas. Niisuguseid esirea poliitikuid oli teisigi. Reeglina nad teatasid biograafilises leksikonis oma elukutseks riigimees.
Tallinnas asus klubi, mille nimi oli Centum. See oli mõeldud suletud seltsiks, kuhu ei võetud rohkem liikmeid kui sada. Ent arvestades Eesti oludes kõrgevõitu liikmemaksu, oleks vaevalt leitudki rohkem härrasmehi, kes võinuksid endale sellist luksust lubada. Mängisin seal tihti kaarte, kellega kunagi. Peab ütlema, et olen harva kohanud nii vahetut õhkkonda, nii mõnusat mänguseltskonda ja loomult nii häid ja sundimatuid inimesi kui seal klubis. Mängu võeti tõsiselt, kuna juba mõne krooni kaotus tähendas märgatavat lööki. Mõne krooni võit seevastu valmistas rõõmu ja sellest jätkus juttu kauaks.
Kord läksin klubist koju riigivanem Pätsi enda seltsis. Mina elasin saatkonnas ja kuna temagi asus siis veel Soome saatkonnamaja tiivas, oli meil üks tee. Vestlesime elavalt, pimedast pargist läbi minnes tegime möödaminnes ka ühe meheliku toimingu. Algatus tuli muidugi riigijuhilt, aga mina olin innukas sekundant. Jutlesime veel veidi saatkonnamaja õuelgi. Kuigi kahtlemata märkimisväärne isiksus, oli see Eesti riigivanem nii lihtne inimene, et peaaegu meenutas mulle Andorra presidenti, kes ühe Ameerika ajakirjaniku sõnul tuli talle oma “palee” treppidel vastu aluspükstes ja tuhvlid jalas.
Kui kord mingi peo tarvis riietuma hakates ma ei leidnud kusagilt oma frakisärgi nööpe, pöördusin saatkonna portjee poole. Ta teenis tihti saadiku juures frakis, mistõttu arvasin tal neid olevat. Portjee oli selle asja lahendanud mingil muul imelisel viisil ega omanud seetõttu ühtki niisugust nööpi. “Aga mina käin laenamas noorelt härra Pätsilt,” ütles ta ja lippas üle hoovi. Naastes rääkis ta, et ka noorel Pätsil polnud frakinööpe, kuid see-eest “vanamehel” leidus üks paar, mis aga tuleb kohe homme tagasi viia.
Tõnisson ei olnud nii rahvalik kui Päts. Ta ei liikunud palju ringi. Tingimusteta karskuse toetajana ei käinud ta kuskil ka istumas. Aga kahtlemata tema olek oli muidugi suursugusem nagu tema välimuski. Avalik saladus oli, et tema tegelik isa oli keegi balti parun (esimese öö õigus). Ta oli üldse kõigis asjades teist meelt kui Päts. Rahvas oli kaua jagunenud pätslasteks ja tõnissonlasteks. Aga noil minu Tallinna aegadel hakkasid puhuma uued tuuled: sündis vabadussõdalaste liikumine. Pinnale tõusid nimed Andres Larka ja August Sirk.
Vapsid trügivad Toompeale
Sügisel 1933 toimunud rahvahääletusel läks nende põhiseadusekava läbi muserdava enamusega. See põhiseadus oli pealtvaadatuna demokraatlik, aga selles anti presidendile – see amet loodi nüüd – piiramatu võim. Tegelikult oli selle abil võimalus minna juhipõhimõttega nii kaugele, kui taheti. Missuguse võimaluse avamine oligi eesmärk. Oli mõeldud nii, et haiglane ja nõrk kindral Larka oleks president ja tarmukas Sirk juhiks ainuvalitsejana oma väikest riigilaeva.
Veel ei oldud siiski nii kaugele mindud. Esmalt tuli valida president. Põhiseaduse järgi tuli kandidaadidki esitada erilise väikese rahvahääletuse alusel, s.o kolm suurima toetajaarvu saanut said seejärel võistelda omavahel – kusjuures valija tegi valiku otse, ilma valijameesteta. Toetusavaldusi võeti vastu tähtaegselt. Tallinnas oli Raekoja plats il kolm luuki, üks Larka, üks Pätsi, üks Johan Laidoneri pooldajate jaoks. Pätsi luugi juures käis vahetevahel keegi, Laidoneri toetajaks registreeris rahvas niisamuti aeglaselt, aga Larka luugi ees oli tohutu saba hommikust õhtuni.
Larka oli päeva suur ja ainus nimi. Päts oli poliitikas liialt kulunud, teda peeti ebaõiglaselt vastutavaks paljudes ühiskonnaelu vigades, milles ei tema ega keegi teine polnud süüdi. Laidoner olnuks ehk küllalt edukas, kuna ta oli poliitikast eemal. Üks riigiga seotud oleva panga vabadussõjalasest ametnik aga murdis pangasaladust ja avalikustas kindrali üüratud võlad: 500 000 krooni põhisumma ja palju intresse. See oli mullegi üllatus, sest ta oli alati jätnud heal järjel oleva mehe mulje.
Mulle meenus, kui olin koos saadik Paavo Hynnisega Laidoneril tema Viimsi mõisas külas, rääkis ta naerdes ühest oma kamraadist vene ohvitserist, kes oli arvutanud, et kui ta paneb kogu palga võlgade maksmiseks, peaks ta neist vabanemiseks elama 400aastaseks. Paistis nii, et Laidoneril oli tõesti vaja toimida niisuguste arvutuste kohaselt ja et lõpptulemus ei saanud olla palju helgem. Kui tema presidendiks saamine oli niigi ebakindel, siis selle järel polnud enam mingit lootust.
Kõik vedasid kihla, et Larka saab valituks. Aga juhtus midagi ootamatut. Konstantin Päts oli mõelnud asja üle järele ja nuputanud välja enda meelest hea plaani, mille ta otsustas ellu viia koos Laidoneriga. Tema ja Laidoner ei olnud lähedased sõbrad. Nad suhtusid teineteisesse kui kaks konkurenti. Mõlemad olid kuulunud põllumeeste erakonda, mille juhatuses Päts endiselt oli. Laidoner oli korra riigikogus kritiseerinud parlamendi tööd, kõndinud välja ja lasknud ukse enda järel kinni kukkuda. Ta oli siiski veel noor mees ega olnud kunagi teada, millal ta naaseb poliitikasse, millise seigaga Päts oli alati arvestanud. See väike ebakõla ei takistanud Pätsi selles olukorras kirjutamast Laidonerile kirja ja kutsumast teda enda poole. Aga proua ja koer tuli kaasa võtta, et külaskäik ei ärataks tähelepanu.
Laidoner võttis kutse vastu. Nõupidamisel saavutati üksmeel. Kui kindral naasis proua ja koera juurde, olid tal taskus Eesti tähtsuselt teise mehe paberid. Märtsikuu 12. päeval 1934 võeti need sealt välja. Siis piiras sõjavägi vabadussõjalaste peakorteri sisse, juhtivad tegelased vangistati, lehed pandi kinni, organisatsioon saadeti laiali ja luugid, kus presidendikandidaatide toetajad olid end möllinud, suleti.
Kõik toimus suurtes joontes seaduslikult. Uues põhiseaduses oli määratud toonane riigivanem, kelleks oli siis Päts, täitma presidendikohuseid ajutiselt. Päts toetus seega nendele pügalatele, mis andsid talle voli teha nii, nagu ta tahtis.
Siis lõppes esimene periood Eesti iseseisvuse ajaloos. Varsti kolis Konstantin Päts Soome saatkonna majast ära. Tema jaoks korrastati Kadrioru loss, ta liikus adjutantide saatel ega tulnud enam Centumisse. Laidoner rahuldus maa teise mehe positsiooniga. Võlausaldajad iseenesest ei teinud ka kära.
Eesti hilisemad perioodid jäid mul lähemalt jälgimata, kuna oktoobri lõpul 1934 siirdusin mujale. Aga olen tihti meenutanud seda romantilist aega ja neid sõbralikke, loomulikke inimesi. Ligi kaks aastat sellel väikesel maal, kus inimliku elu ilmingud olid nii selgelt ja värvikalt nähtaval, kujunesid kauniks ja meeldivaks elamuseks.
Toimetus tänab Antti Heikkilät
materjalide ja lahke abi eest.
Eestis viibis Heikkilä paar aastat, sügisel 1934 saadeti ta pressiatašeeks Berliini, kus tuli tal lähetustel olla korduvalt, ka pärast sõda. Hiljem oli Heikkilä suursaadik Ungaris ja Brasiilias. Kuid tema elu põnevamad aastad möödusid Soome peaministri ja presidendi Juho Kusti Paasikivi sekretärina 1945–48. Sellest on Heikkilä kirjutanud kaks raamatut, neist viimases “Paasikivi sekretäri salajased mälestused” (1997) kirjeldab ta värvikalt Eestit, eelkõige Tallinna. Järgnev ongi valik Heikkilä Eesti-memuaaridest.
Elu kihas kohvikutes
Kui alustasin Tallinnas diplomaadikohuste täitmist, valitses seal ränk puuduseaeg. Ärimaailmas toimus palju pankrotte. Palgad olid uskumatult väikesed. Hästi elasid vaid vähesed, üksikud kindlad eksistentsid: piiritusevabrikandid, veskiomanikud, suurim koloniaalkaupmees, edukas arst, mõni hotelliomanik. Aga nii palju kui märkasin, elati mõnusalt. Inimesed ei tõmbunud tagasi kodudesse oma penne lugema. Vastupidi, nad olid endiselt esiplaanil, käisid palju väljas, eriti kohvikutes.
Kohvikuelu oli väga populaarne, Corso (Vabaduse platsil) ja Feischner (Harju tänaval) olid pungil täis. Kui keegi võõras astus sisse, siis kõik tõstsid pilgu.
Poliitikud, ametnikud ja ärimehed põikasid sinna õhtupoolikul. Lehemehed saabusid siis, kui ajalehed läksid trükki, ja arstid, kui nende vastuvõtt oli lõppenud. Skulptorid, maalijad ja kirjanikud istusid seal, piibud ees. Ennekõike külastasid kohvikuid naised, vilunult kammitud, mõõdukalt värvitud.
Keskmine eestlane oli nii vaene, et ta ei võinud mõeldagi hubase kodu peale. Seetõttu ta ei kutsunud ka tuttavaid külla, vaid kohtus nendega kohvikus. Seal levisid ka uudised kiiremini kui kord päevas ilmuvate ajalehtede kaudu.
Eesti pealinn ei olnud suur. “Seltskonnas” kõik tundsid kõiki, vähemasti nägupidi. Ei tuntud mitte üksnes kõiki inimesi, vaid peaaegu kõiki koerigi. Erinevalt suurlinnadest ei võtnud välismaalasel tutvusringkonna loomine palju aega. Keele õppis enam-vähem ära mõne nädalaga.
Olin väike ametnik, aga istusin tihti ministrite lauas. Minu sissetulek oli pisike, aga ega nendegi oma polnud suur. Hea lõuna maksis paar krooni ja joogid olid peaaegu tasuta. Valitsuseliikmed said 450 krooni kuus, riigivanem võttis välja 750 krooni ja kõrgeimalt makstud riigiametnik Eesti Panga juhataja nautis 1000kroonist sissetulekut.
Luksuslikku elamist neil ainelisil tingimusil ei võinud keegi endale luua. Üldiselt äratas hämmastust, kui kellelgi oli mitu paari kingi, kui just polnud tegemist naisega... Aga kõik elasid kenasti, elamisoskus ei paistnud neil puuduvat.
Pätsiga ühe katuse all
Poliitilist võitlust peeti Eestis suurriikide kombel. Enim võeti omaks prantslaste käitumistavad: valitsuste elupäevad olid lühikesed, kuid pukis püsisid enam-vähem ühed ja samad mehed. Konstantin Päts, Jaan Tõnisson, Kaarel Eenpalu, Ado Anderkopp. Kui üks eelmainituist oli valitsuse juht, oli teine opositsiooni eesotsas. Või kui Een palu ei istunud siseministri toolil, oli ta riigikogu spiiker. Ja kui oli kukkunud valitsus, kuhu Anderkopp kuulus, siis teati juba ette, et tema nimi on järgmises nimekirjas. Niisuguseid esirea poliitikuid oli teisigi. Reeglina nad teatasid biograafilises leksikonis oma elukutseks riigimees.
Tallinnas asus klubi, mille nimi oli Centum. See oli mõeldud suletud seltsiks, kuhu ei võetud rohkem liikmeid kui sada. Ent arvestades Eesti oludes kõrgevõitu liikmemaksu, oleks vaevalt leitudki rohkem härrasmehi, kes võinuksid endale sellist luksust lubada. Mängisin seal tihti kaarte, kellega kunagi. Peab ütlema, et olen harva kohanud nii vahetut õhkkonda, nii mõnusat mänguseltskonda ja loomult nii häid ja sundimatuid inimesi kui seal klubis. Mängu võeti tõsiselt, kuna juba mõne krooni kaotus tähendas märgatavat lööki. Mõne krooni võit seevastu valmistas rõõmu ja sellest jätkus juttu kauaks.
Kord läksin klubist koju riigivanem Pätsi enda seltsis. Mina elasin saatkonnas ja kuna temagi asus siis veel Soome saatkonnamaja tiivas, oli meil üks tee. Vestlesime elavalt, pimedast pargist läbi minnes tegime möödaminnes ka ühe meheliku toimingu. Algatus tuli muidugi riigijuhilt, aga mina olin innukas sekundant. Jutlesime veel veidi saatkonnamaja õuelgi. Kuigi kahtlemata märkimisväärne isiksus, oli see Eesti riigivanem nii lihtne inimene, et peaaegu meenutas mulle Andorra presidenti, kes ühe Ameerika ajakirjaniku sõnul tuli talle oma “palee” treppidel vastu aluspükstes ja tuhvlid jalas.
Kui kord mingi peo tarvis riietuma hakates ma ei leidnud kusagilt oma frakisärgi nööpe, pöördusin saatkonna portjee poole. Ta teenis tihti saadiku juures frakis, mistõttu arvasin tal neid olevat. Portjee oli selle asja lahendanud mingil muul imelisel viisil ega omanud seetõttu ühtki niisugust nööpi. “Aga mina käin laenamas noorelt härra Pätsilt,” ütles ta ja lippas üle hoovi. Naastes rääkis ta, et ka noorel Pätsil polnud frakinööpe, kuid see-eest “vanamehel” leidus üks paar, mis aga tuleb kohe homme tagasi viia.
Tõnisson ei olnud nii rahvalik kui Päts. Ta ei liikunud palju ringi. Tingimusteta karskuse toetajana ei käinud ta kuskil ka istumas. Aga kahtlemata tema olek oli muidugi suursugusem nagu tema välimuski. Avalik saladus oli, et tema tegelik isa oli keegi balti parun (esimese öö õigus). Ta oli üldse kõigis asjades teist meelt kui Päts. Rahvas oli kaua jagunenud pätslasteks ja tõnissonlasteks. Aga noil minu Tallinna aegadel hakkasid puhuma uued tuuled: sündis vabadussõdalaste liikumine. Pinnale tõusid nimed Andres Larka ja August Sirk.
Vapsid trügivad Toompeale
Sügisel 1933 toimunud rahvahääletusel läks nende põhiseadusekava läbi muserdava enamusega. See põhiseadus oli pealtvaadatuna demokraatlik, aga selles anti presidendile – see amet loodi nüüd – piiramatu võim. Tegelikult oli selle abil võimalus minna juhipõhimõttega nii kaugele, kui taheti. Missuguse võimaluse avamine oligi eesmärk. Oli mõeldud nii, et haiglane ja nõrk kindral Larka oleks president ja tarmukas Sirk juhiks ainuvalitsejana oma väikest riigilaeva.
Veel ei oldud siiski nii kaugele mindud. Esmalt tuli valida president. Põhiseaduse järgi tuli kandidaadidki esitada erilise väikese rahvahääletuse alusel, s.o kolm suurima toetajaarvu saanut said seejärel võistelda omavahel – kusjuures valija tegi valiku otse, ilma valijameesteta. Toetusavaldusi võeti vastu tähtaegselt. Tallinnas oli Raekoja plats il kolm luuki, üks Larka, üks Pätsi, üks Johan Laidoneri pooldajate jaoks. Pätsi luugi juures käis vahetevahel keegi, Laidoneri toetajaks registreeris rahvas niisamuti aeglaselt, aga Larka luugi ees oli tohutu saba hommikust õhtuni.
Larka oli päeva suur ja ainus nimi. Päts oli poliitikas liialt kulunud, teda peeti ebaõiglaselt vastutavaks paljudes ühiskonnaelu vigades, milles ei tema ega keegi teine polnud süüdi. Laidoner olnuks ehk küllalt edukas, kuna ta oli poliitikast eemal. Üks riigiga seotud oleva panga vabadussõjalasest ametnik aga murdis pangasaladust ja avalikustas kindrali üüratud võlad: 500 000 krooni põhisumma ja palju intresse. See oli mullegi üllatus, sest ta oli alati jätnud heal järjel oleva mehe mulje.
Mulle meenus, kui olin koos saadik Paavo Hynnisega Laidoneril tema Viimsi mõisas külas, rääkis ta naerdes ühest oma kamraadist vene ohvitserist, kes oli arvutanud, et kui ta paneb kogu palga võlgade maksmiseks, peaks ta neist vabanemiseks elama 400aastaseks. Paistis nii, et Laidoneril oli tõesti vaja toimida niisuguste arvutuste kohaselt ja et lõpptulemus ei saanud olla palju helgem. Kui tema presidendiks saamine oli niigi ebakindel, siis selle järel polnud enam mingit lootust.
Kõik vedasid kihla, et Larka saab valituks. Aga juhtus midagi ootamatut. Konstantin Päts oli mõelnud asja üle järele ja nuputanud välja enda meelest hea plaani, mille ta otsustas ellu viia koos Laidoneriga. Tema ja Laidoner ei olnud lähedased sõbrad. Nad suhtusid teineteisesse kui kaks konkurenti. Mõlemad olid kuulunud põllumeeste erakonda, mille juhatuses Päts endiselt oli. Laidoner oli korra riigikogus kritiseerinud parlamendi tööd, kõndinud välja ja lasknud ukse enda järel kinni kukkuda. Ta oli siiski veel noor mees ega olnud kunagi teada, millal ta naaseb poliitikasse, millise seigaga Päts oli alati arvestanud. See väike ebakõla ei takistanud Pätsi selles olukorras kirjutamast Laidonerile kirja ja kutsumast teda enda poole. Aga proua ja koer tuli kaasa võtta, et külaskäik ei ärataks tähelepanu.
Laidoner võttis kutse vastu. Nõupidamisel saavutati üksmeel. Kui kindral naasis proua ja koera juurde, olid tal taskus Eesti tähtsuselt teise mehe paberid. Märtsikuu 12. päeval 1934 võeti need sealt välja. Siis piiras sõjavägi vabadussõjalaste peakorteri sisse, juhtivad tegelased vangistati, lehed pandi kinni, organisatsioon saadeti laiali ja luugid, kus presidendikandidaatide toetajad olid end möllinud, suleti.
Kõik toimus suurtes joontes seaduslikult. Uues põhiseaduses oli määratud toonane riigivanem, kelleks oli siis Päts, täitma presidendikohuseid ajutiselt. Päts toetus seega nendele pügalatele, mis andsid talle voli teha nii, nagu ta tahtis.
Siis lõppes esimene periood Eesti iseseisvuse ajaloos. Varsti kolis Konstantin Päts Soome saatkonna majast ära. Tema jaoks korrastati Kadrioru loss, ta liikus adjutantide saatel ega tulnud enam Centumisse. Laidoner rahuldus maa teise mehe positsiooniga. Võlausaldajad iseenesest ei teinud ka kära.
Eesti hilisemad perioodid jäid mul lähemalt jälgimata, kuna oktoobri lõpul 1934 siirdusin mujale. Aga olen tihti meenutanud seda romantilist aega ja neid sõbralikke, loomulikke inimesi. Ligi kaks aastat sellel väikesel maal, kus inimliku elu ilmingud olid nii selgelt ja värvikalt nähtaval, kujunesid kauniks ja meeldivaks elamuseks.
Toimetus tänab Antti Heikkilät
materjalide ja lahke abi eest.