Pariis austab naisi oktoobris
Kuigi naistepäeva andis meile koos pronkssõduriga
okupant, ei paista see paljusid Eesti naisi (ega mehi) siiamaani häirivat.
8. märtsil saavad kollektiivid endiselt lilledega üle külvatud
ja tordiviiludega meelitatud. Kas tõesti meie naised muidu piisavalt
tähelepanu ja poputamist ei pälvi?
Teatavasti on naistepäev
“rahvusvaheline” – argument, mida püha pooldajad
kasutamast ei väsi. Näiteks Prantsusmaal naistepäeva aga
laiemalt ei peeta.
Kui otsida, siis päeva kohta infot loomulikult
leiab. Eksisteerib koguni internetisait http://www.journeedelafemme.com/ , mis tervenisti
pühendatud naistepäevale. Algab paljutõotavalt, kuid
asjaarmastajalikult kujundatud leheküljelt selgub, et tegu on
käputäie feministlike aktivistidega, kes naistepäeva pidamise
oma südameasjaks on võtnud. Organiseerimistegevus piirdub plakati-
ja esseekonkursiga (otsetõlkes kaunite tekstide konkurss...), kus
osalejaid paarikümne ringis ning tööde tase solvaks ka iga
haltuurakunstnikku. Saidist väljaspool naiste püha välja ei
paista.
Kui meil oli naistepäev eelkõige töötava
naisterahva austamise püha, siis Prantsusmaal kuulub see feministide
tegevustandrile. Naisõiguslaste häält kuuleb Prantsuse
ühiskonnas aga suht harva. Prantslannad pole väga feministlikud.
Kuigi, viimasel ajal, seoses Ségolène Royali
presidendikampaaniaga, on ka naispoliitikute ja -juhtide teema lennanud
võimsamalt leheveergudele. Kuid ühiskonnas leitakse üsna
üksmeelselt, et Mme Royali ei tohiks valida vaid seetõttu, et tegu
on naisterahvaga.
Feminismi väheolulist rolli seletavad prantslased
ka sellega, et neil said naised igasuguseid õigusi juba väga
varakult, alates valimisõigusest kuni makstud puhkuseni (erinevalt
näiteks naaberriigist Šveitsist). Prantslastele on ju ajaloolisteks
märksõnadeks vabadus, võrdsus, vendlus. Selle asemel, et
kõvahäälselt oma naisestaatust ja ebaõiglust kuulutada,
eelistavad prantslannad asju ajada teisiti, oma seaduslikke õigusi
kombineerides diplomaatiliste ja naiselike oskustega.
See kõik aga
ei tähenda, et naised kogu aasta vältel ära unustatakse.
Loomulikult mitte! Peale igapäevaste tähelepanuavalduste on ka
spetsiaalpühi. Näiteks nn kübarapüha ehk Püha
Katariina päev (Eesti versioonis kadripäev). Sel päeval on
ettevõtete juhtidel kombeks meeles pidada naiskolleege, kes saavad
25aastaseks, kuid on ikka veel vallalised! Direktorilt saabub sel päeval
uhke lillekimp, mis kolleegidele häbiväärse saladuse reedab.
Vallaliste vahel korraldatakse kübaravõistlus –
selgitamaks uhkeima peakatte omanik. Püha pärineb 19. sajandi
Prantsuse õmblustöökodadest, kus oli tööl
sadade kaupa noori tüdrukuid ning mil noor töönaine pidi
hiljemalt 25aastaselt tanu alla saama. Õnnetutele vanatüdrukutele
valmistasid kolleegid sel puhul kübaraid, et vaesekestele tähelepanu
tõmmates vallalised meessoole kätte näidata.