Kodusõja valusad sõjasaladused
Me oleme harjunud perevägivalla lugusid kuulma post factum.
Vapustus tabab avalikkust siis, kui on juba lootusetult hilja.
Kristi
räägib oma loo ära selleks, et ehk jääb mõni
traagiliselt lõppev peredraama olemata. Äkki avanevad
mõne naise silmad oma mehe suhtes enne, kui tema ja tema lastega on
toimunud midagi paratamatut.
Kristi mees on endine
sõjaväelane, praegu töötab turvajuhina. Mees on hinnatud
spetsialist, tema sõna maksab, tema lahendused on kaubamärk, mille
nimel on firmad valmis kannatlikult järjekorras ootama.
Sõjaväelasena oli ta noori ajateenijaid välja õpetanud,
oli käinud missioonidel ning on seisnud Eesti kaitsel meie riigi olulistel
hetkedel 1991. aastal nii Toompea betoonplokkide taga kui ka raadiomaja juures.
Tema sõjaväelasekarjäär sai alguse vene ajal. 20aastasena
lennutati ta Taga-Kaukaasia sõjapõrgusse. Tagantjärele ei
teagi ta täpselt, keda poistel kopterist tulistada kästi, olid need
aserid või armeenlased või hoopis iraanlased. Oli aasta 1989.
Kristi peab oma mehe vägivaldsuse põhjuseks just neid haavu, mis
toona noore mehe hinge käristati. Sõda Mägi-Karabahhias on
ammu läbi, kuid see kestab edasi ühes Tallinna kesklinna korteris,
kus naine on ohver ja mees püüab toime tulla ikka jälle tema
sees tuure koguva agressiivsusega. Kolmest aastast abielust piisas, et
lõplikult aru saada, et unelmate printsi peidus pool on naisele
eluohtlik.
Kui kaua teil läks aega, et aru saada,
et mehe toreda pealispinna all on vägivallatseja?
Sain
sellest aru kohe päris alguses. Me isegi veel ei käinud. Kord
tõmbas ta poole minu sõna pealt mul sigareti suust ja pussnuga
lendas maasse. Pärast põhjendas ta, et ei suutnud minu juttu muud
moodi peatada.
See tuli teile ootamatult?
Absoluutselt. Aga pärast seda ma teadsin, kellega on tegemist.
Ja jätkasite suhet?
Jah, sest kõik muu
temas meeldis mulle. Mulle ei meeldi hallid, keskpärased mehed. Aga ma ei
uskunud, et ma ei suuda kunagi teda abi saama suunata. Oma eelmise mehega,
kellel oli tõsine viinaviga, ma seda suutsin – tema on
nüüd juba aastaid täiskarsklane. Aga ma hindasin ennast
üle. Arvasin kaua, et ma saan ka selle mehega hakkama. Panin talle aja
kinni küll nõia, küll homöopaadi, küll
psühhiaatri juures, aga ta ei läinud kuhugi. Ta eelistab olla
õnnetu oma väikeses nõiaringis.
Millal te
alla andsite?
Siis, kui ma viimasel korral politsei kutsusin.
Seisin ukse peal ja küsisin mitu korda, kas ma kutsun politsei. Mulle oli
tähtis, et see asi saaks fikseeritud. Traumapunkti minemast ma keeldusin,
sest sinikad ei tule ju niikuinii kohe välja. Ta ise oli nõus, et
ma politsei kutsun. Kord varem oli meil samuti politsei käinud. Mees
kirjutas oma käega seletuskirja, aga hiljem pole politsei suutnud seda
leida, see haihtus õhku.
Seda nimetati perevägivallaks, aga
tookord ei huvitanud see mitte kedagi.
Kui palju te
kolme aasta jooksul vägivalda kogesite?
Kodurüsinat oli
ikka väga palju, aga kolm korda oli sellist tõsisemat
vägivalda. Ükskord kägistas ta mu häälepaelad
ära. Teine kord lõi kõrva trummikile katki. Mul on
siiamaani tasakaaluhäired.
Kas ta on teid
ähvardanud?
Oi, seda ta teeb kogu aeg: silmad punnis, tuleb
hästi lähedale, tatti pritsib.
Kas saite
aru, kuidas teda kohelda, et ta endast välja ei läheks?
Talle ei tohi vastu haka
ta, ükskõik kui lolli juttu ta ka ei ajaks. Ütlesin, et kui
tunned, et olukord hakkab ära keerama, mine õue. Aga ta ei
läinud ega lasknud ka mul välja minna. Kui tal hoog peale tulema
hakkab, siis käib mul järel nagu halb uni, togib, mõnitab,
keerab ennast üles, kuni finaal on jalgadega peksmine.
Alguses oli
mul komme vastu hakata, aga jõud olid ebavõrdsed. Ja see oli veel
hullem, sest siis hakkas ta asjadega virutama.
Kuidas
ta lahutusotsuse vastu võttis?
Väga raskelt. Ta
arvas, et ma ainult ähvardan teda. Aga mul ei jäänud muud
võimalust.
Tundsite ennast
süüdi?
Asi selles oligi, et ma tundsin end kogu aeg
süüdi. Kas või sellepärast, et meie elustiilid olid nii
erinevad. Mulle meeldis suhelda, tantsimas käia, mul oli palju
sõpru. Alguses ta käis minuga kaasas, aga ta istus mornilt nurgas.
Lõpuks liikusin ma vaid marsruudil töö-kodu ja mu ainuke
sõbranna oli ema. Mees nuhkis mu järel, nuhkis meilivahetust ja
mobiilisõnumeid.
See kõik lõhkus mu oma isiksust.
* * *
Väikest kasvu kleenuke Kristi on oma meest hästi
tundma õppinud ja püüab teda isegi mõista. Paraku
ütlevad psühholoogid, et sa võid türanni mõista
ükskõik kui põhjalikult, see tema käitumist ei muuda.
Ja muidugi on toorutsejatel tohutult seletusi, mis kõik justkui
õigustaksid rusikatega vehkimist. Närvid läbi. Raske
lapsepõlv. Väike palk. Keegi mind ei mõista.
“Ka
mina uskusin, et ta vajab mõistmist, kuni sain aru, et tema jaoks
tähendab mõistmine seda, et tema probleemid lahendatakse tema eest
ära,” ütleb Kristi.
Vägivaldse mehe
emotsionaalsed probleemid ei põhjusta tema vägivaldsust. Te ei
saa teda muuta, selgitades välja, mis teda häiris, aidates tal ennast
paremini tunda või parandades oma paarisuhet.
Tunded ei ole
vägivaldse või kontrolliva käitumise puhul
määravad; liikumapanev jõud on siin veendumused,
väärtushinnangud ja harjumused (Lundy Bancrofti raamatust “Miks
ta seda teeb. Kuidas mõtlevad vihased ja kontrollivad
mehed”).
Kristi on veendunud, et militaarmees on hoopis
teistsugune mees kui tsivilist. Mitte et nad kõik oleksid
vägivallatsejad, aga Kristi soovitab nende puhul mõningaid
asjaolusid arvestada. Sõda muudab mehed asotsiaalseks, ütleb ta.
Vägivaldsus ei paista võõrale kuidagi silma,
need on n-ö tavalised toredad mehed. Mille poolest
sõjaväelased teie meelest erinevad?
Kogu asja juur on
see, et elukutselise sõjaväelase eest hoolitseb riik nagu hea ema
või isa, võtab talt ära vajaduse ise üüri ja makse
maksta jne. Kui ta siis sõjaväest välja saab, ei oska ta toime
tulla. Sõjaväes antakse käitumismudelid ette ja muud sa ei
vajagi.
Nad on harjunud üheülbaliselt suhtlema. Ja siis tuled sa
koju, kus naine lihtsalt räägib midagi. Tekib küsimus, miks
naine ei räägi sama lihtsalt kui sõjaväes: vasak-parem,
püsti-pikali? Ma pidin talle seletama, et naabritega peab läbi saama.
Mind ei huvita, ma ei vaja sõpru, ütleb mees. Talle tundub isegi
meessoost tsiviilülemus ebanormaalne, sest see arutab asju laialt. See
ajab juhtme kokku. Selliseid kõndivaid-tiksuvaid pommikesi, kellelt
võib tulla ootamatuid purskeid, liigub ringi küll ja küll.
Nad elavad siin meie kõrval. Pealtnäha on kõik ilus, aga
me ei tea, mis on seal koore all.
* * *
Nii on ka oma perekonna mõrvanud
ekssõjaväelase Janek Lauri tuttavad nentinud: märke, et asjad
selles kodus on halvasti, oli näha juba ammu. Aga arvati, et see on pere
siseasi, kõrvalseisjal pole vaja suskida. Kas te näete seost
oma loo ja perekond Lauri loo vahel?
Muidugi. Kui see
juhtus, saingi aru, et sel teema tuleb rääkida – nii palju ja
nii avameelselt kui võimalik.
Alkohol, mängusõltuvus,
kasiinovõlad – need kõik ei ole põhjus, vaid
tagajärg. Nähakse ja ravitakse sümptomit, aga tegelik
põhjus on sügavamal.
Kui sind on treenitud
sõjaväelaseks, siis sa pead oskama tappa. Kui keegi hakkab keset
sõjavälja näägutama, siis sa ei hakka temaga vaidlema, sa
lased ta maha. Kui ta hävitab selle, kes talle vastu hakkab, siis ta teab,
et ta tohib seda teha.
Mul on tohutu hirm selle ees, et
sõjavägi teeb midagi inimese emotsioonidega.
Sõjaväes on teine eesmärk, mida siin ei ole – need on
kaks erinevat elu. Neil on isegi väljend “läks hapuks”.
See on keegi, kes näitab oma tundeid välja, hakkab nutma või
vajab naise lähedust.
Mis temas muutunud
on?
Isiksuse vabadus. Tema tõeline sisu. Midagi temas on
murtud. Kord koerte koolitusel ütles treener, et koer tuleb
psühholoogiliselt murda, siis saab hakata temaga positiivset
koostööd tegema. Sõjavägi teeb meestega sama.
Politsei andis teie mehe vägivallatsemise
pärast kohtusse. Tunnete kergendust?
Ma ei taha mingil
juhul, et ta kinni läheks, sest sellest ei ole abi. Ma tahan aidata.
Aga mina aidata ei saa, sest ta muutus mulle ohtlikuks.
Kas riik saaks midagi teha?
Sellepärast ma
üldse räägingi. Ma ei taha kellelegi mingeid kaikaid kodaraisse
väänata, praegu on veel võimalik vigadest õppida ja
midagi muuta.
Ma ei saa aru, miks kaplan ütleb, et kui mehed tulevad
missioonilt, siis nad “kaovad ära”. Järelikult tuleb teha
midagi, et nad ei kaoks. Peagi on sadakond poissi missioonilt tulemas,
mõelgu välja, mida neile pakkuda.
* * *
“Da Vinci koodi” lugedes mõistis Kristi, et tulekul on
matriarhaadi ajastu, kus naised juhivad vägesid. Kristi ei usu, et see
oleks hea variant. Mees olgu ikka mehelik ja naine naiselik, ütleb ta,
ning lisab oma tähelepaneku: tänapäeva mehed on segaduses ega
tea enam oma kohta. Teine tähelepanek on, et naised ei peaks meeste kallal
nii palju näägutama. Aga see ei tähenda, et Kristi oleks
allaheitlik ja õigustaks enda peksmist.
* * *
Teie mees väidab siiani, et armastab teid?
Jaa.
Teie teda?
Kuigi ma olin ka varem abielus
olnud, oli selline totaalne armumine mul elus esmakordne kogemus. Neil
hetkedel, kui meil oli kõik korras, oli kõik imeline. Raske
öelda, kas armastan, sest mul on vaja inimest austada, aga see pole
võimalik. Armastan ikka..., aga raskustega, sest põlgan tema
argust ja nõrkust mitte julgeda oma jamadega silmitsi seista. Julge
teha, julge ka tunnistada!
Ta hindab enne riske – kas
jõud käib üle – ning ei lähe kunagi kallale endast
tugevamale. Naine on talle vaenlane, kellest ta saab jagu.
Mis te arvate, kas on tema võimuses ennast muuta?
Iga inimese võimuses on ennast muuta.
Põhjused, mida vägivaldne mees oma käitumise puhul esile
toob, on pelgalt ettekäänded. Vägivaldsuse probleemidest on
võimalik jagu saada,
kui keskendume sellistele teemadele nagu enesehinnang, konfliktilahendus,
vihaga toimetulek või impulsside maandamine. Vägivaldsusest on
võimalik vabaneda ainult siis, kui tegeleme vägivaldsuse
probleemiga.
Mis nõu te teistele samasugustele
naistele annaksite?
Nad peavad oma murest rääkima.
Ükskõik kellele, kas psühholoogile või
sõbrannale. Siis, ennast kuulates, saad aru, kas otsustad lahutada vms.
Esiteks – saad selle sõlme endas lahti. Mitte mingil juhul ei tohi
ennast süüdistada – see tuleb suurte kuldsete tähtedega
kirja panna.
Enamik naisi ei taha lahku minna, aga enda ja oma laste elu
pärast võib see osutuda vajalikuks.
väärkohtlemine
(Karistusseadustik §121) alates 1. juulist 2004 menetleb politsei vägivallaohvri avalduse alusel – eelnev vägivallatseja vahistamine või politseipatrulli väljakutsumine ei ole oluline. Varem oli nii, et ohver pidi oma õiguste kaitseks ise pöörduma kohtu poole, maksma kautsjoni ja tõendama juhtunu.
1. Pingete kuhjumise faas (norimine, närvilisus jms)
2. Plahvatus
3. “Südamete ja lillede faas” (lepituse otsimine)