Carl Gustav Jung. “Mälestused, unenäod, mõtted.”

Tõlkinud Leo Metsar. Eesti Raamat. Tallinn, 2004. 376 lk.

“Mälestused, unenäod, mõtted?” on niivõrd elu- ja sisutark, et sobib lugemiseks tõesti igaühele - ka neile, kes Jungi psühholoogiliste vaadetega sama rada ei käi. Võiks öelda, et Jung on rahulikult aus, ta ei polemiseeri, vaid seletab lahti, miks ta üht- või teistmoodi arvab. Temaga ei pea nõustuma, kuid tema eruditsioon ja empaatiavõime reeglina panevad nõustuma. Seda teost võib ka käsitleda kui ühe suure lääne inimese kujunemislugu.

“Mälestuste...” allhoovus on üksildus ja sellega kohanemine - Jungi varaküpsus ja suur lugemus eraldasid teda eakaaslastest nooruspõlves; tema avatus unenägudele ja uudsed meetodid kolleegidest täiseas; tema möönmine, et seksuaalsus ei pruugi alati olla võti number üks, lahutasid teda Freudist; kliinilise surma kogemus argirütmi järgijaist, põhjalikud teadmised usuteadusest lahutasid teda tavalistest uue aja inimestest jne., jne.. Kõige selle juures on tähelepanuväärne, et Jung ei ole n.ö. ekstsentriline geenius, kes tunneb, et võib teistele võrdeliselt sama palju pähe sülitada, kui ta neist intellektuaalselt üle on. Vastupidi, ta hoolis teistest inimestest, kuigi see nõudis kannatlikkust: “Minuni jõudis suure vaevaga tõsiasi, et inimesed on ka siis veel olemas, kui neil pole mulle enam midagi ütelda,” kirjutab ta (lk 318).