Tiina juhtum: ebareaalse prognoosi õnge
Tiina sai personaalse pakkumise oma pensionipäevade kindlustamiseks Sampo Elukindlustuselt 2002. aasta septembris. Kenasti kujundatud paberileht teavitas naist, et alustades vanuripõlveks säästmisega just nüüd, kogub ta vaid 350krooniste maksetega pensioniea saabumiseks kokku 210 512 krooni. “Personaalne eluaegne kuupension garanteeritud perioodiga 10 aastat” hakkaks sel puhul olema 1211 krooni – summa, mis aastal 2002 tundus Tiina jaoks igati arvestatav.
Prognoos rajanes optimistlikul eeldusel, et pensioniks säästetava raha tootlus hakkab Sampo kätes olema seitse protsenti aastas. Tõsi, eelpakkumine sisaldas väiksemas kirjas klauslit, et garanteeritud on vaid 3,5 protsendi suurune intress, kuid kui Tiina müügiesindajalt garantiide ja üldtingimuste kohta rohkem teada soovis, läks too kliendi meenutust mööda küsimustest “kuidagi sujuvalt üle ja ütles korduvalt, et Sampo III pensionisammas on müügitulemustelt Eestis number üks” – lause, mida pettunud pensionikoguja mäletab siiani. 
Et Sampo tundus “usaldusväärse ja suure Lääne pangana”, ei näinud Tiina põhjust rohkem kahelda. “Ma nagu usaldasin – mõtlesin, et kui riik selle asja taga on ja tulumaksu veel tagasi maksab, siis ega petta ei saa,” ohkab naine.
Nii möödus neli aastat. Tiina maksis iga kuu oma pensionikindlustuse jaoks ära 350 krooni. Tal oli “hea rahulik tunne”.

Veiko juhtum:
lisakindlustus kui auk kotipõhjas
Veiko otsustas alustada pensioniks säästmist Hansapangas, valides välja toote nimega “Tulumaksusoodustusega pensionikindlustuse poliis. Personaal­ne säästuplaan”. Tõtt-öelda ei valinud ta seda säästuplaani välja päriselt ise; liitumist soovitas Veikole üks sõber. “Ta ütles, et nii saab tulumaksu tagasi, et on väga kasulik.”
Pangas sõlmis Veiko lepingu, mille kohaselt pidi ta hakkama edaspidi oma kolmandasse sambasse maksma 400 krooni kuus: sellest kasvaks vanaduspõlveks arvestatav summa. Viimasel hetkel pakkus pank Veikole välja mugava lisavõimaluse: sama lepinguga saaks end kindlustada ka õnnetusjuhtumi vastu. Ja Veiko kirjutas kõigele alla, sest ka see tundus väga kasulik.

Jube ärkamine viis aastat hiljem
Sampo internetipank pensioniks kogunenud summa suurust Tiina väitel vaadata ei võimalda. Jaanuaris 2007 otsustas naine võtta kätte ja minna panka uurima, kui palju raha tal enam kui neli aastat kestnud kogumise tulemusena juba salves on. Ja oli vähe – vähem kui aastate jooksul sisse makstud. Kui Tiina oli seisuga 31. detsember 2006 pensionisambasse müürinud 17 850 krooni, siis lepingu kindlustusreserv koos eelnevate perioodide eest makstud lisaboonustega näitas vaid 16 635 krooni suurust summat. Lepingu tagastusväärtus – summa, mille naine lepingut lõpetades tagasi saaks – jäi veelgi pisemaks ehk 15 803 krooniseks. Tollest 15 803 kroonist kuu lus omakorda mahaarvamisele riigipoolsete tagastuste kujul varasematel aastatel kättesaadud tulumaks.
Käte värinal lepinguid välja otsides veendus Tiina, et vastavalt “pisikesele kirjale”, mida ta lepingut sõlmides läbi lugema ei vaevunud, on sisuliselt kolmandik tema esimese aasta sissemaksetest läinud pangale hooldustasudeks. Seega oli kolmas sammas startinud mitte nullist, vaid tuhandekroonisest miinusest.
Ka oli Sampo sammas jahvatanud raha palju kehvemini kui seitse protsenti, millega uljas eelpakkumine meelitas. Viimasel aastal näiteks oli pank piirdunud vaid garanteeritud 3,5 protsendiga, millele oli juurde makstud 0,5 protsenti – kokku 4 protsenti ehk kaugelt vähem kui aastane inflatsioon.
“Mismoodi saab tootlus olla väiksem kui inflatsioon?” küsib Tiina nõutult.
Ta päris seda ka Sampost, kust vastati, et seitse protsenti oli aastal 2002 kõigest parim võimalik prognoos. Garanteeritud oli 3,5 ning seoses halbade majandusnäitajatega pole suurem tootlus olnud võimalik.
Nüüd hakkas asjade seisu kontrollima ka Veiko, kes oli aastate jooksul (ja enda teada oma kolmandasse sambasse) sisse maksnud 22 000 krooni. Siin oli šokk veelgi suurem – innuka kogumise tulemusena oli mees kokku saanud vaid 8200kroonise summa, sest enamik rahast oli läinud kindlustuse katteks. “Emotsioon oli selline, et läksin panka ja ütlesin, et olen tünga saanud. Ja pank vastas, et ei ole – mul oli kõik need aastad suurepärane kindlustus.”
Vihane Veiko võttis raha välja, saades pärast tulumaksu mahaarvamist kätte veidi üle 6000 krooni.

Kõik korrektne, vastab Sampo
SE Sampo Life Insurance Balticu (endise nimega Sampo Elukindlustuse AS) juhatuse esimehe Imre Madisoni seisukoht on selge: petetud ei ole kedagi. Seitsmeprotsendiline tootlus, millel rajanes Tiinale tehtud eelpakkumine, oli “selle hetke parim ­prognoos”, müügipakkumine, milles “vaadeldakse erinevaid stsenaariume”. Mingites dokumentides seitset protsenti ei sisaldunud, rõhutab Madison, mainides samas ära, et lepingu varases staadiumis lõpetamine tähendab alati rahalist kaotust nii kogujale kui ka kindlustusseltsile.
Sampo Life’i juht lisab veel, et kuivõrd Sampo majandustulemused on olnud negatiivsed, poleks nad pruukinud tagatud 3,5 protsendile lisaboonust üldse maksta, kuid vastutulekuna klientidele on seda sümboolselt siiski tehtud. Ja et juba kahe aasta eest lõpetati Skandinaavia omanike nõudel Baltimaades garanteeritud tootlusega pensionikindlustuse pakkumine sootuks.
“Kindlasti ei saa Sampo Life’ile etteheiteid teha, et miks säästukindlustuse lepingu tootlus jääb inflat­siooni tempole alla,” toonitab Madison. “See pole kunagi säästukindlustuse eesmärk olnud.” Praegu on Sampo Life Madisoni sõnul keskendunud “investeerimisriskiga elukindlustuslepingute müümisele”, mis pakkuvat “suuremaid võimalusi riski võtmisel ja investeerimistootluse saamisel”.
Hansapanga invsteerimistoodete osakonna juhataja Art Lukas lausub Veiko juhtumit kommenteerides, et ilmselt on olnud tegemist “vastastikuse mõistmatusega: üks tahtis üht ja teine tahtis teist...”. “Selles lepingus klient saigi korraga nii elukindlustuse kui pensioni kogumise ja raha jagunes kahe teenuse vahel. Tundub, et kirjeldatud juhtumi puhul klient pidas alguses kindlustust väärtuslikuks lisavõimaluseks, aga tagantjärele hindab liiga kalliks.”
Lukas rõhutab veel, et “pole esimene kord”, kui korraga elukindlustust ja pensionikindlustust võimaldavad tooted on klientide seas segadust põhj u stanud. “Suurema läbipaistvuse huvides” on Hansapank tänaseks niisuguste lepingute pakkumise lõpetanud ning aastaid tagasi vanemat tüüpi pensionilepingu sõlminud inimesed saavad selle soovi korral Hansapanga kontoris ümber vormistada mõneks uuemat tüüpi tooteks.

Finantsinspektsioon: tootluse prognoosimine on taunitav

 

  • Finantsinspektsiooni Finantsteenuste järelevalve divisjoni juht Andre Nõmm lausub neid juhtumeid kommenteerides, et 7% pro­gnoositava tootluse väljatoomine oli Sampo Elukindlustuse ASist “kindlasti küsitav”.
  • “Meie seisukoht on, et reklaamides saab rääkida ainult sellest, mis on garanteeritud,” ütleb Nõmm. “Mis puudutab oodatava tootluse prognoosimist ulatuses, mis ei ole garanteeritud, siis selline tegevus ei vasta headele tavadele, sest sellisel juhul on oht, et müügitegevuses kallutatakse isikut teenust ostma lubadustega, millel tagatis tegelikult puudub. Kas informatsiooni esitamise viisist tulenevalt võib tegemist olla kliendi eksimusse viimisega, seda saab hinnata kohus.”
  • Finantsinspektsiooni kommunikatsioonijuht Malle Aleksius lisab, et “mõlema juhtumi asjaolude kohaseks, korrektseks ja igakülgseks selgitamiseks saab Finantsinspektsioon esitada päringu elukindlustusseltsidele. Selleks tuleb kliendil esitada Finantsinspektsioonile tarbijakaebus. Finantsinspektsiooni tegevuse kohta tarbijakaebuste lahendamisel vaata täpsemalt http://www.minuraha.ee/?id=10301 .”