Samba, hiigelteater, ekstaas ja alegria
Nii mööda ei ole ma ühe ürituse olemust
varem kunagi ennustanud. Mina arvasin, et on sedasi: kuum päike, rahvas
tungleb tänaval, mööda tantsisklevad maailma kauneimad
sambajumalad ja -jumalannad, taustaks imeline brasiilia muusika, ja
päikeseloojanguks tantsib juba terve linn ennastunustavalt puusi
nõtkutades ja caipirinha’t limpsides imeliselt hästi
sambat.
Tegelikult oli hoopis nii.
1) Tantsida nad hästi ei
oska, üle sambodroomi tammub enamik üsna lihtsalt.
2) Muusika on
õige halb: nii publik kui bänd karjub tuand aega järjest
üht ja sama laulu, mille vokaal hetkekski ei katke. Muusika parim osa on
trummarite armee, aga neid saab kuulata vaid paar minutit, mil nad parajasti
mööda marsivad.
3) Juba üle kümne aasta ei ole
karnevale enam korraldatud tänavatel: tuleb osta pilet ja minna linna
serva spetsiaalsele staadionile, odavama piletiga lihtrahvas
pääseb vaid kõrgematele tribüünidele, tantsijatest
üsna kaugele.
4) Staadion avatakse kell 16, aga kuni 22ni ei ole seal
muud teha kui õlut juua (sic! – ei mingit caipirinha’t) ja
hamburgerit süüa. Loosiga esimese stardikoha saanud sambakool alustab
tantsisklemist üle staadioni 22.30 ja viimane 5–6 paiku hommikul.
5) Karneval ei ole lihtsalt pidu, karneval on võistlus. Brasiilias
olles ei pääse sest üle ega ümber. Igaühel on oma
lemmiksambakool ja kui populaarsem kool üle staadioni tantsib, muutub
fännide lärm väljakannatamatuks. Võitjate
väljakuulutamine karnevali viimasel päeval on hullem kui Eurovisiooni
punktilugemine: liiklus tänavail peatub, ka lipsudega härrad
tarduvad, pöial pihus, välikohviku teleka ette.
Sellest
kõigest ja paljudest teistest ootamatustest hoolimata oli karneval
võimas pidu, uskumatu haardega ürgset laadi teatrielamus, mis
raputas läbi ka skeptiku.
Suuremates linnades on karnevali
tarvis ehitatud tohutu spetsiaalne staadion, sambodroom. Rio de Janeiro
oma on muidugi maailma võimsaim, aga ega São Paulo’gi palju
alla ei jää. Anhembi-nimelise sambodroomi poole kilomeetri pikkuse
tantsurajaga projekteeris grand old Oscar Niemeyer isiklikult.
Igal
sambakoolil on defileerimiseks aega 55–65 minutit, mille jooksul
tantsivad sajad ja sajad kostüümides inimesed läbi sambodroomi,
nende vahel liiguvad viis-kuus nn allegoorilist autot: röögatu
fantaasialennu abil kaunistatud hiigelsõdukid, millel võib
näha kõike: ühe öö jooksul São Paulo’s
nägin publikusse tulistavaid dinosauruseid; SS-sõduri laipa, kes
hauast üles tõusis ja sambat tantsis; peaaegu et ehtsat
hiiglaslikku Nelson Mandelat; tuldsülgavaid madusid, draakoneid,
piiblistseene ja kogu maailma faunat ja floorat.
Vaataja jaoks on
karneval pigem teatrielamus. Jah, pidu muidugi ka, mõni väsimatu
raius tribüünil sambat tantsida õhtul kuuest hommikul kuueni,
hetkekski puhkamata! Lihtsurelikud tormasid aga kord tunnis kahekümneks
minutiks tribüüni esimesse serva möödatantsisklevat
sambateatrit vaatama, vahtisid, hüppasid, karjusid ja taandusid
siis taas neljakümneks minutiks puhkama – öö on
ju pikk.
Iga sambakooli etteaste on läbilavastatud etendus:
kõigel on sisuline põhjendus. Allegooriad on tihti keerulised ja
mitmetasandilised, teemad laiahaardelised (kaubavahetuse ajalugu; Aafrika
tänapäev; stseene Brasiilia ajaloost).
Sel aastal lisandus
ajaga kaasas käiv ökoteema: korduvkasutust propageeris üks
kallima ja võimsama šõuga klubi Vai Vai irooniliselt
rahvale jagatud kilekottide ja kilelippudega, mis ne
nde defilee ajal tribüünid ilusti sillerdama pani.
Nii
allegoorilised autod kui karnevalikostüümid annavad siinsetele
kunstnikele imelise töövõimaluse: Eesti teatrikunstnik
võib nii vaba fantaasialennuga pakkumisest vaid und näha.
Tegelikult võib sambakooliga enne karnevali liituda absoluutselt
igaüks, kel soov läbida 500 meetrit tuhandete (ja telepildi kaudu
miljonite) inimeste silma all äärmiselt veidras riietuses.
Eurooplasele karnevali sünonüümiks olevaid litrite ja
sulgedega kaunistatud paljaid mulatitare on tegelikult sambodroomil päris
vähe. Üsna pea selgus ka saladus, kuidas nad alati Reutersi
karnevalifotole satuvad: iga poolpalja tantsijanna kohta oli umbes kaksteist
valgenahalist paparatsot, kes omavahel tõugeldes parimat kaadrit
jahtisid. Kõik muu peale stereotüüpse Brasiilia kaunitari
jäi nende läätseulatusest välja.
Mängisin
mõttega, et mis saaks vaestest fotograafidest siis, kui Brasiilia
otsustaks oma maa rahvusvahelise maine parandamiseks ükskord kõk
inimesed karnevalil riidesse panna? Läheksid ehk stripiklubisse
järgmisi fotosid hankima?
Käisin kahel karnevalil ja lisaks veel
nädal varem São Paulo karnevali proovis. Esimese ja kõige
võimsama mulje jättis just see, et KÕIK tantsisid.
Eelarvamus, et sambat tantsima lastakse vaid kõige kaunimad, noored ja
nõtked, osutus täiesti valeks.
Karnevali alustas eraldi
ratastooli-grupp ja ka paljudes võstlevates sambakoolides oli jalutuid
või haigeid. Palju oli lapsi, kellest mõni tantsis
võimsamalt kui suured, mõni imes näppu ja vahtis pillerkaari
jahmunult.
Igal sambakoolil on oma prouade grupp, kust leidis ka
vanamammisid, kes väljaspool sambodroomi ilmselt vaid kepi abil liiguvad.
Sel ööl keerutavad nad aga ennastunustavalt, näos
peegeldumas ekstaas. Vähemalt viiekümnendat aastat järjest.
Turistid teavad vaid Rio karnevali. Tegelikult pidutseb absoluutselt kogu
Brasiilia ja seda vähemalt viis ööd järjest!
SÃo Paulo võimsast peost väsinuna sõitsin
järgmisel päeval väiksesse linnakesse ookeanikaldal. Kui
São Sebastião’s bussist väljusin, voolasid massidena
taas mööda sulgedega kaunistatud lapsed,
fantaasiakostüümides olendid, kelles oli raske inimestki ära
tunda. Karneval peatab muu elu kogu maal ja öised sambakoolide
jõukatsumised toimuvad metropolides, linnades, külades, randades
– kõikjal, kuhu vaatad. Pidu jätkub ööd otsa umbes
nädalaks: kui parajasti ei ole defileed, on bändid, tänavapeod,
alternatiivkarnevalid kultuurikeskustes jne.
Kombed on sel hiigelsuurel
maal muidugi erinevad. Tõelist Brasiiliat tuleb otsima minna ilmselt
hoopis maa kirdeossa, kus afromõju on kõvasti tugevam kui
lõuna suurlinnades. Seal saab tänaseni sambat vihtuda iidsel kombel
otse tänaval, Aafrika trummides kõmisemas.