Miks mullidele näib, et nad on igavesed? 

 

Von Krahli kinos tutvustatud Jaan-Jürgen Klausi filmid “Erakpoeet Marko Kompus” ja “Sinitäheke” on muljetavaldavad linateosed. Naivism-dokumentalismi žanri viljeleva amatöörautori lähtepunktiks on harvaesinev sõbralikkus ja siirus, millega ta oma kangelasi jäädvustab.
Kui Erkki Hüvast kõnelev “Sinitäheke” on olemuselt emotsionaalsem ja kompositsioonilt ebaühtlasem, toites vaatajat rokileegi ja Tartu vaimu magushapu kompotiga, siis Marko Kompust portreteeriv film on filosoofilisem ja sügavam. Teos on pildilt ja sisult sümboliküllane ja vaimukas, seda nii tänu režissöör Klausi omapärasele käekirjale kui peategelasele, rühmituse Erakkond poeedile Marko Kompusele. Lõputiitrites tänatud “ei miski” on antud teose kontseptsioonis üks olulisemaid elemente, kuna Kompust tutvustatakse paljuski eituse varal. Ta on mässaja, eitades ühiskonna norme ja traditsioonilist luulet. Kavala naeratusega poeet künnab elu- ja luulepõldu nii naljakalt, traagiliselt ja süvitsi, et ümber puupaku mässitud okastraadist saab ses filmis “Skulptuur Jeesus”, naaskli otsas tiirlevast leivaviilust aga hallitanud nuku kirstukaas. Peategelase tähelepanekud usust ja elust, luulelis-demagoogiline maailmatunnetus ja “ühiskonna Moolokile” ohvrite toomisest keeldumine mõjuvad väga inspireerivalt.
Klausi pildikeel on ebastandardne, ta kasutab veidraid zoom’e, ootamatuid aegluupe ja stoppkaadreid, filmides pole väga jõulist narratiivi, vaid pigem koosnevad need vahepealkirjadega eraldatud pildikestest. Nende kahe teose põhjal võib järeldada, et režissööril on armastus tegelaste vastu, kel suust vähemalt mõni hammas puudu ja juuksed pulstund. Aga ei tohi lasta end ära petta pesemata pealispinnast, tuleb näha ka sügavamale – Klausil on annet ja silma. Neis kahes linateoses on eelarve puudumisest hoolimata (või just tänu sellele?) väga tugev hitipotentsiaal ja neid võiks vabalt näidata ka ETV “Eesti lugude” sarjas.


Maria Ulfsak-Šeripova
Stiil