“Nekromantik” – vampiir või armastaja?

Rainer Sarneti jaoks osutus morbiidne lugu laibaarmastajatest hoopis surmahirmu ületamise püüdeks.

Kunagine Eha kino, kus praegu asub kasiino, kujunes 1993. aastal pelgupaigaks neile filmidele, mida Soome tsensuur Helsingi filmifestivali “Armastus ja Anarhia” raames ära keelas. Siis polnud Eestis veel seadusi ega pornokomisjoni ja festivali korraldajad kasutasid võimalust. Näitamisele tulid Jörg Buttgereiti “Nekromantik”, “Nekromantik 2” ja Abel Ferrara “The Driller Killer”. Kohal oli ka “Nekromantiku” režissöör Buttgereit ise, blond, musta nahka riietatud saksa noormees. Ka hiina režissöör John Woo, kes praegu Hollywoodis vägivalla koreograafiaid lavastab, oli Ehas.

Kino ees protestisid nunnariietesse ja luukerekostüümidesse riietatud üliõpilased. Nad põletasid küünlaid ja kuulu järgi ka soome lippu. Sündmuse kandis üle “Aktuaalne Kaamera”. Kui Buttgereit üliõpilastelt küsis, kas nad on ka näinud neid filme, mille vastu nad protestivad, sai ta vastuseks, et pole.
Jörg Buttgereit on režissöör, kellel on kõlapinda ka väljaspool Saksamaad ja kes on aidanud koos Langi, Fassbinderi, Herzogi, Wendersiga kujundada müüti saksa filmist kui millestki tumemeelsest ja morbiidsest. Nii nagu on pealiskaudsete hingede jaoks eesti ja soome kinol oma negatiivne firmamärk, on see ka saksa kinol. Kogu Euroopa kinol on.
On ju Ameerika filmides eurooplasi kujutatud kui pahelisi kummitusi vanast maailmast, kelles on midagi natuke perversset. Kui vene filmides olid eestlased natsid, siis Ameerika filmides on eurooplased vampiirid, vaimuhaiged, sarimõrvarid. Aga iga klišee taga on mingi tõde.
Buttgereiti “Nekromantik” räägib loo armastusest surnute vastu, kiindumusest surma. Filmi peakangelane, vaikne blond noormees Rob, töötab tänavakoristuse brigaadis. Pärast rasket liiklusõnnetust, kus abielupaar on end ribadeks kihutanud, toimetab Rob laiba salamisi oma koju, kus ootab teda naine, kes võtab verevanni. Voodis toimub mehe, naise ja laiba vahel armastus­stseen. Kõlab ülev muusika. Stseen on ühtaegu groteskne, rituaalne ja erootiline. Buttgereit filmib 8 mm ja 16 mm amatöörkaamerga. Tema stiil meenutab 60.–70. aastate avangardfilme, olles tinglik ja godard’likult klaar. Klassikalisele õudusfilmile omast pinget ega atmosfääri Buttgereit ei loo.

Pärast seksistseeni riputatakse laip seinale krutsifiksi kõrvale. Mehel tekivad tööl jamad ja ta lastakse lahti, ka naine jätab ta maha. Kui mees üksi viskipudeliga koju saabub, näeb ta, et naine on seinalt ka laiba kaasa võtnud. Mees joob, neelab tablette, käib üksi kinos. Frustratsioonihoos tapab Rob kassi. Ta läheb koos kassi laibaga vanni, silitab teda ja sööb kassitükikesi. Hiljem võtab Rob prostituudi ja viib ta surnuaiale, kus ta naise ära kägistab ja hiljem vägistab. Lugu lõpeb enesetapuga. Rob lööb endale noaga kõhtu ja saab orgasmi.
Saksa enda kriitika peab Buttgereiti režissööriks, kes kujutab täpselt saksa hinge. Linnie Blake kirjutab Kinoeye’s, et Buttgereit esitab oma filmidega küsimuse, miks on saksa hing nii mahajäetud ja allasurutud, miks on Saksamaa “maa ilma kodumaata”, ilma Heimat’ita.

Blake leiab, et Buttgereit lähtub saksa romantismi irratsionalismist, astub Goethe “Fausti” ja Hoffmanni radadel. Ta kasutab vanu kummituslugusid, lähtub unenägude ja hullumeelsuse loogikast, 20ndate Weimari õuduskinost, “Murder M-ist”, mis oli saksa kinos esimene seksuaalperverssuse teemaline film, ning 60ndate eksperimenetaal- ja avangardkino strateegiatest.
Loomulikult on Buttgereit ka oma pildikeelega saksa ekspressionismi järelt ulija. Bergman pidas saksa ekpressionismi pildilise jutustamise aluseks euroopa kinos, kui ameerika kino traditsioon on vastupidi storytelling, loo jutustamine ja karakterikesksus.
Siit lähtuvad ka erinevad arusaamad karakterist. Ameerika traditsiooni järgi on karakter A ja O. Tema käitumisel on motiiv. Karakter on see, mida ta teeb, ütlevad storytelling’u õpetusraamatud. Ameerika traditsioonis on inimene, kes verd imeb, vampiir. Euroopa traditsioonis on aga vereimemine keelatud armastuse kujutamine. Euroopa dekadent ei otsusta, kas vampiir on hea või halb ja kas ta inimesena areneb. Filmi saab vastu võtta ka puhtmeeleliselt ja assotsiatiivselt. Ameerikas elatakse kaasa filmi karakterile, euroopas filmi autori maailmale.
Kui “Nekromantikus” Rob vannis kassi veristab ja sööb, siis ameerika karakteri käitumismotiivide taustal on tegu perverdiga, euroopa tähenduses aga näeme frustratsiooni, mehe üksindust ja soovi olla surmale juba elu ajal lähedal, et see ületada. “Nekromantikus” on stseen, kus Rob vaatab telekast saadet ämblikufoobiast. Psühholoog räägib, et foobiaid saab ületada ainult foobia põhjusi tundes, neile silma vaadates, mitte neid tõrjudes. Nii saab ka armastus­stseen mehe, naise ja laibaga teise tähenduse. Tegelased toovad surma voodisse, et selle lähedal olles sellest vabaks saada. Vabaks saada üksindustundest, mis on surmahirm.
Nagu Tiibeti Surnuteraamatus oli juttu laipade lõikumisest kui rituaalist, mille abil ületasid buda mungad surmahirmu ja illusioone.

“Nekromantik” valmis 1987. Üheksakümnendate alguses toimus suur muutus kogu kinos, just vägivalla ja seksi kujutamises. See rakendati lahti moraalist ja prooviti siduda muude sfääridega. Kohe ilmus areenile ka Tarantino, üks väheseid ameerika režissööre Lynchi ja Jarmushi kõrval, kes ei loo protestantlikke lugusid isiksusearengust suurema moraali poole, vaid sõidab pigem meeleliselt aistitava stiili ja mõistulugude peal, mis on ju samas olemuslikud ja tegelevad põhiküsimustega. Tarantino lähtub niisiis pigem aasia ja euroopa kinost.
Buttgereiti esiletõus jääb ka aega, kui kirjutati pikki akadeemilisi esseid markii de Sade’ist, ilmusid Sauteri esimesed jutud, ilmus eesti keeles ­Bataille “Silma lugu” ja tõlkija Hasso Krulli järelsõna sellele. Seal räägiti potlatch’ist, energia ülejäägist kultuuris, neetud osast, mida tuleb rituaalselt hävitada, kurjusest kui kulutusest. “Silma loo” järelsõnas ütleb Bataille, et kuri omab meie jaoks suveräänset väärtust ja et selline arusaam ei nõua moraali puudumist, ta nõuab hüpermoraali.
Krull selgitab, et “Bataille’d huvitab vähe närune, omakasupüüdlik kuri, mille piiramatu levimine on õieti vaid üks pehmenenud tsivilisatsiooni pahedest. Olemuslikum kuri on võimatu kuri, selline, mis on “kurjast” juba sõna sügavamas tähenduses, sisaldades endas alati liialdust. Selline on luksus, on religioon, on erootika. Kõige sellega peab tegelema kirjandus, esindades ise teatavat kõrgemat moraali.”

2. Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival HÖFF (22.–25. märts).

Lisaks “õudselt ­fantastilisele” põhi­programmile on ka eraldi sektsioo­nid friigifilmidest, Anima Fantasticast, Briti uuest horror’ist ja näha saab ka Eesti Meediakunstnike Ühingu kokku pandud lühivideote programmi “Seletavad asjaolud” argipäeva õudustest.
Avafilmiks on Guillermo Del Toro “Paani labürint” (2006) ja festivali lõpetab Terence Fisheri “Franken­steini needus” (1957).
Jörg Buttgereiti “Nekromantik” linastub 23. märtsil.