23.03.2007, 00:00
Aare Ermel soovitab: “Kõige tähtsam on armastus”
It’s All About Love, USA/Jaapan/Rootsi/
Suurbritannia/Taani/
Saksamaa/Madalmaad 2003.
1 t 38 min
R: Thomas Vinterberg.
O: Joaquin Phoenix, Claire Danes, Sean Penn.
Levitab Sonatiin.
Kõik Dogma95-liikumise filmid on provokatiivselt näidanud perekonnaelu hämaraid külgi. Erandiks polnud ka Dogma-film nr 1 “Perekonnapidu” (1998), mille režissööri Thomas Vinterbergi kõrvutati ameeriklase John Cassavetese, prantslase Jean Renoiri ja rootslase Ingmar Bergmaniga. Vinerberg oli oma hea maine igati ära teeninud. “Perekonnapidu” on intelligentne kombinatsioon farsist ja psühhodraamast, mis on samas väga filmilik.
Vinterbergi “Perekonnapeole” järgnenud kinofilmist on möödas üle nelja aasta. Märksõnadeks on armastus, surm ja üksindus. Režissöör ei olnud puhta armastuse jõudu naiivselt ülistavat rahvusvahelist fututhrillerit tehes ilmselt päriselt oma elemendis. Ambitsioonika projekti peaosadesse valitud ameerika ja briti näitlejad mõjuvad enamasti nagu kaamerate vaatevälja eksinud inimkloonid.
On aasta 2021. Maailma ähvardab kosmiline katastroof, mille järel algaks uus jääaeg. Ugandas on gravitatsioon kuhugi kadumas. New Yorgi tänavail sureb inimesi nagu kärbseid, kui nende süda üles ütleb, ning tervemad kaaslinlased astuvad neist lihtsalt üle. John saabub miljonilinna, et tema iluuisutamisstaarist proua Elena allkirjastaks lahutuspaberid. Muidugi ei jää Johnil märkamata, et Elena on kuidagimoodi segatud kahtlasevõitu megaavantüüri.
Sünkromantiline tulevikuvisioon kaasaegsest suurlinnast meenutab mõneti Jean-Luc Godard’i kuulsat “Alphaville’i”. Tõenäoliselt veelgi rohkem paralleele leiab Vinterbergi filmist Wim Wendersi filosoofilise road movie’ga “Maailma lõpus” (1991).
Suurbritannia/Taani/
Saksamaa/Madalmaad 2003.
1 t 38 min
R: Thomas Vinterberg.
O: Joaquin Phoenix, Claire Danes, Sean Penn.
Levitab Sonatiin.
Kõik Dogma95-liikumise filmid on provokatiivselt näidanud perekonnaelu hämaraid külgi. Erandiks polnud ka Dogma-film nr 1 “Perekonnapidu” (1998), mille režissööri Thomas Vinterbergi kõrvutati ameeriklase John Cassavetese, prantslase Jean Renoiri ja rootslase Ingmar Bergmaniga. Vinerberg oli oma hea maine igati ära teeninud. “Perekonnapidu” on intelligentne kombinatsioon farsist ja psühhodraamast, mis on samas väga filmilik.
Vinterbergi “Perekonnapeole” järgnenud kinofilmist on möödas üle nelja aasta. Märksõnadeks on armastus, surm ja üksindus. Režissöör ei olnud puhta armastuse jõudu naiivselt ülistavat rahvusvahelist fututhrillerit tehes ilmselt päriselt oma elemendis. Ambitsioonika projekti peaosadesse valitud ameerika ja briti näitlejad mõjuvad enamasti nagu kaamerate vaatevälja eksinud inimkloonid.
On aasta 2021. Maailma ähvardab kosmiline katastroof, mille järel algaks uus jääaeg. Ugandas on gravitatsioon kuhugi kadumas. New Yorgi tänavail sureb inimesi nagu kärbseid, kui nende süda üles ütleb, ning tervemad kaaslinlased astuvad neist lihtsalt üle. John saabub miljonilinna, et tema iluuisutamisstaarist proua Elena allkirjastaks lahutuspaberid. Muidugi ei jää Johnil märkamata, et Elena on kuidagimoodi segatud kahtlasevõitu megaavantüüri.
Sünkromantiline tulevikuvisioon kaasaegsest suurlinnast meenutab mõneti Jean-Luc Godard’i kuulsat “Alphaville’i”. Tõenäoliselt veelgi rohkem paralleele leiab Vinterbergi filmist Wim Wendersi filosoofilise road movie’ga “Maailma lõpus” (1991).