Parukaga meesaednike riigis
Paapua Uus-Guinea (PNG) on saareriik Uus-Guinea saarel, mida
jagatakse Indoneesia Irian Jaya piirkonnaga. PNGs on kasutusel 867 keelt pluss
pidžin ja inglise keel, kuigi seal elab vaid 5,7 miljonit elanikku. Kahtlemata
on PNG sihtkoht hard-core-seikluseotsijatele.
Meie lend Cairnsist Port
Moresbysse kestis 1,5 tundi. Ilus ilm, lennukiaknast paistev Suur Korallrahu,
söögiks pakutud väike võileib, suur vein ning suured ja
kohmakad pleekinud kitlites stjuardessid tegid reisi alguse eriliselt
lõbusaks. Highlandsi osariikides, kuhu meie reis meid esmalt viis, olid
igapäevaelu korralduses olulised kolm peamist väärtust –
prestiiž, sead ja aiamaa. Mägismaal elab igas külas eri hõim,
kel peaaegu alati on omavahel lahendada mõni probleem. See lahendamine
käib tänini sõjaga, mistõttu külade ja onnide
ümber on kaevatud kaitsekraave ja valle ning mehed valmistuvad kogu elu
sõjaks, meisterdades odasid, vibusid ja nooli. Nooleotsteks on, nagu
vanasti, surnud esivanemate luude tükid, et esivanema vaim noole otsemat
teed vaenlase kehasse juhiks. Sõdu peetakse peamiselt sigade
pärast.
Iga mees üritab endale võtta niipalju
naisi kui vähegi võimalik. Võimalikkus sõltub
majanduslikust seisust ja prestiižist ning majanduslikku seisu ilmestab vaid
üks näitaja – sigade arv. Naisi aga on tarvis ainult ühel
eesmärgil – et need sünnitaks poeglapsi. Mida rohkem naisi,
seda suurem on tõenäosus rohkem poegasid saada ja seda suurem on
sõjavägi.
Pärast lennukist väljumist Mount Hagenis
sattusime kohe habetunud mustade nägude keskele, kes kõik olid
tulnud lennujaama lennuki saabumist jälgima. Kuna turism ei ole
PNGs veel esimesi sammegi astunud, ei ole ka hotellimajandus arenenud.
Määrdunud seintega, laes aeglaselt tiire tehes kriuksuva ja
putukatest tulvil ventilaatori, trellitatud akna ja hallikaskollaka jumega
voodipesuga urka eest küsitakse süüdimatult 200 USDd.
2007. aasta juunis toimuvate valimiste tõttu oli riigis eriolukord
ning teed ja külad olid politsei valve all. Meile lubati hotellis, et
kõige ohtlikum teelõik Mt Hagen - Mendi tõenäoliselt
sujub probleemivabalt. See kõlas julgustavalt, kuna just sel
teelõigul on toimunud kõige rohkem röövimisi, tapmisi
ja vägivalda valgete suhtes. Kolm tundi turul PMVga (Public Motorized
Vehicle e motoriseeritud ühissõiduk) ringi tiirutamist ning
“Mendi-Mendi” karjumist ja sõit võiski alata.
Rahvas näris lakkamatult kärtspunast roppust, mida nad osava
lirtsatusega hammaste vahelt välja sülgasid. Just nagu meie
mõtteid lugenuna koputas mu seljataga sõitev kaasreisija mulle
õlale ja hakkas veripunaste hammaste välkudes seletama, millega
tegu. Tegu oli beetliga – see on kergelt ergutava toimega pähkel,
mida näritakse koos daka (beetlipipra lehe) ja laimihappega, kuni see suus
punaseks muutub. Linnatänavad ja külateed on süljelarakatest
ühtlaselt punased ja libedad.
Pisut enne Mendit seisis tee
ääres katkise kummiga PMV, kus kogu kastitäis reisijaid kriiskas
“Tari-Tari!!!”. Kõlas ahvatlevalt, kuna Tari oligi meie
tegelik lõppsihtpunkt. Kastis meie jaoks ruumi ei olnud, kuid
siiski suutsime ennast suruda kurjade nägudega karvikute vahele
istuma. Kasti keskosa oli ühtlase kihina kaetud jahukottide, kausside,
õlikanistrite, kutsikate, imikuid imetavate naiste ja tagavarakummidega.
Teekonna jooksul purunes auto kumm neljal korral. PMV juht aga käis iga
kord meie ees vabandamas, et kumm jälle katki läks.
Kui
küladest läbi sõitsime, oli külarahvas alati te
e äärde kogunenud, et ülirõõmsalt lehvitada,
osavamad kutid üritasid ka breikida mööduvale pemmile. Algul
tundus see ülinaljakas, hiljem aga avastasime, et rõõmustame
ja lehvitame igat mööduvat masinat nähes sama naiivselt, ainult
breikimise osa jätsime ära.
Õhtu hämardudes
avastasime, et loksume õlg õla kõrval suurte maskidega ja
sulgedega ehitud kollaste nägudega meestega, kel oks ninast läbi
torgatud ja kaasuari jalaluu vööl noa eest. Järeldasime, et
hakkame ilmselt kohale jõudma, kuna Tari piirkond Southern Highlandsi
osariigis on üks piirkondi PNGs, kus traditsiooniline riietus,
kombetalitused ja elulaad on tänini säilinud ja au sees. Seda me
sinna otsima ju läksimegi.
Meie lodge oli väga armas ja hubane,
Huli traditsioonilise arhitektuuriga ehitis. Maja, kus elasime, oli punutud
pikkadest kõrtest, samuti katus ja põrand. Majakese keskel on
kohalikel suur lõkkease. Lõkkesuits aga imbub välja
läbi katuse. Hüttide vahel on kaunis lilleaed ja muru. Ümber
lobby-hüti, tööliste hüti ja meie hüti oli mitme
meetri kõrgune aed ja mitme meetri sügavune kraav kaitseks vaenlase
ja sigade eest, kes tahaksid kaunis iluaias kindla peale pisut tuhnida. Ehk
siis saime veel kord kinnitust, et tara ON oluline.
Lodge’is
leidsid ulualust ka pooled omaniku klanni liikmed, kes vastutasuks seal
tööd tegid – kes oli kokk, kes juhtis autot, kes valvas tee
peal, et vaenlane ei tuleks. Steven (lodge’i omanik) oli oma harimatute
sugulaste ohjeldamiseks suure hunniku seadusi välja töötanud,
mis rippusid seintel. Meie lemmikreegleid: “taim turist kai-kai istap
noken luk-luk istap long windo” (Sina ei tohi vaadata aknast sisse
ajal, mil turist sööb). Kööginurgas oli selline
seadus: “Yu mas washim pot, plates, naip, spun” (sa pead pesema
ära poti, taldrikud, noa ja lusika). Üks eriti hea reegel ütles,
et ajal, mil sa turistile süüa teed, ei tohi sa ennast igalt poolt
katsuda. Õhtuti lõbustasimegi ennast peamiselt reeglite
lugemisega. Kerge õhtueine ajal Steven rääkis meile
õhinal sõjalugusid, oma vaprusest lahingutes ning uutest
populaarsust võitnud tapmismeetoditest.
“Huli
Wigmen” on see sõnapaar, mis pani meile pähe mõtte, et
PNGsse, eriti mägismaale, on raudselt tarvis minna. Noored Huli poisid
saadetakse pikaks ajaks metsa elama, meheks saama ja spetstaime
sööma, et juuksed kasvaks. Kui pahmakas juba piisavalt suur ja
vildistunud, siis tullakse metsast välja ja parukas lõigatakse
ühes tükis maha, nagu müts. Pisut viimistlemist ja kaunistamist
ning ongi valmis Huli mehe pidulik peakate, mida kantakse pühade ajal ja
turupäevadel. Pidulikul puhul tuleb lisaks teha ka korralik meik ning ka
riietuda tuleb vastavalt. Sealkandis kohtab igapäevapildis palju
rahvuslikel ainetel dekoreeritud mehi. Huli naistel aga pole elus erilist
funktsiooni peale poegade sünnitamise. Isegi iluaeda neid tihtilugu ei
lasta, kuna see on nii väärtuslik asi ja loll naine võib seal
midagi tuksi keerata. Naine rügagu vaid aiamaal, iluaed on meeste rida.
Seega pole ka naiste igapäevaselt kaunistamine oluline.
Turgudel kohtasime palju uusi huvitavaid tegelasi. Tavaliselt meid piirati
silmapilk ümber, ring muutus järjest kitsamaks ja niipalju, kui silm
seletas, jooksis meeletutes kogustes rahvast üha juurde. Üks
isehakanud turvamees leidis, et meie kõndimise lihtsustamiseks on kohane
rahvamasse eemale peletada neid kaika ja voolikuga julmalt pekstes. Meil oli
seda vaadates pisut imelik, ikkagi inimesed ju. Samas tõdesime, et ega
me sealset el
u, suhtumist ja mõttelaadi muuta saa. Kõige popim kaubaartikkel,
mis turul silma hakkas oli komplekt toiduõli-seep-puljongikuubik.
Wewak on ülejäänud PNGst, tsiviliseeritud osast isoleeritud
mägede ja džunglitega. Sinna lendasime ennekõike sellepärast,
et Wewek on värav Sepiki jõele. Lisaks omapärasele kunstile
maskide, puugraveeringute, trummide ja nikerdatud mööbliesemete kujul
on Sepik sihtkoht ka tõelise seikluse otsijatele. Sepiki keskjooksul on
jõgi muljetavaldavalt lai, seal on kõige maalilisemad toigaste
otsa ehitatud külad, kõige efektsemad puunikerdised, krokodillipea
kujutistega kanuud, kõige kaunimad Haus Tamburanid (spirituaalsed
pühakojad, kus hinged elavad graveeritud maskide ja tabu-objektide sees),
aktiivne džunglielu, külaelu, lilli täis järved, romantilised
päikeseloojangud ja udused päikesetõusud.
Igas
külas kummardatakse oma jumalaid, kusjuures eriti levinud on yam-cult e
maguskartuli (müügil ka Prismas) kultus. Pühendatud meesteks
loetakse neid mehi, kes on läbi teinud piinarikka riituse, kus nahk
dekoreeritakse kaunite mustritega, mis tekitatakse lõikehaavadest. Igal
aastal umbes jõulude paiku on riituse aeg. Kõik noormehed, kes
arvavad, et on vahepeal meheks saanud ja kellel on tungiv vajadus
“päris” meestega Haus Tamburanis vedeleda ja meesteasju ajada,
valmistuvad selleks valusaks protseduuriks.
Kanuud, millega Sepiki peal
liigutakse, on 20 meetri pikkused puust, ühes tükis voolitud
künad, vööriosad kaunistatud krokodillipea kujutistega, ahtrid
aga ilusate moodsate paadimootoritega. Ambuntis sunniti meid minema eskordi
saatel kohalikku külapoodi, kus müüdi ainult küpsist ja 2
minuti kiirnuudliklotse. Kumbki kaubaartikkel meile erilist huvi ei pakkunud,
kuid kehakeeles anti mõista, et tühjade kätega poest
väljuda ei saa. Ostsime siis igaks juhuks paar klotsi nuudleid ja natuke
küpsist.
Meile anti kaasa üks giid ja kaks paadijuhti.
Kõik kolm haisesid kohutavalt pesematuse ja higi järele, mis kanuus
sõites eriti karmilt ninna lõikas, kui mõni neist
nõuks võttis paadi ninas reisida.
Sõit
jõel oli ääretult kaunis – kallastel, võpsikutes
ja vees askeldas mitmesuguseid linde, kallastel mängisid lapsed sigadega,
aeg-ajalt nägime kalastavaid naisi kiitsakate kanuudega, kuhu moorid
istumagi ei mahtunud. Ka päris jurakat krokodilli nägime jõe
kaldal logelemas.
Kolasime mööda külasid, üks
maalilisem kui teine. Ööbimiseks suundusime Wasui järve saarel
olevasse Wagu külla. Meie seekordne ööbimiskoht oli toigaste
otsas olev onn, kus ühte nurka laotati meile maha haisvad madratsid ja
pruunikas voodipesu, teises nurgas aga plaanis kanuu-ekipaaž ise
ööbida. Õhtul üritas jõuk kohalikke ennast
meile seltsiks sokutada. Jutu alustuseks pakuti beetlit. Pidavat jutukaks
tegema. Vaadates neid tummahambaid ja nende beetlinärimise sagedust, ei
tundunud see vahend küll teab mis tõhus. Kohalikud olid
surmtõsised ja õudselt aeglased. Aegluubis rääkisid nad
loojuva päikese ja kauni linnulaulu saatel kohutavaid turistide tapmise
lugusid, mis ümbruskonnas lähiminevikus on aset leidnud.
Kõige tuimema näoga mees, kes kogu aeg muidu vait oli, küsis
äkitselt: “Aga miks te tulite siia? Viimati käisid siin kaks
sakslast märtsis, mees tapeti ära. Vahepeal ei ole siin käinud
ühtegi valget. Teie kaks olete järgmised.” Õhtu hakkas
võtma õudusfilmi mõõtmeid. Ka meie giid, kes
pidavat poolenisti nagu turva olema, oli meie meelest raudselt hoopis k&am
p;ot
ilde;igiga mestis. See oli kohutav öö, arvestades äsjakuuldud
lugusid, paadimeeste nurgast öö otsa vaikselt immitsevat
võigast haisu ja väljas möllavat looduse stiihiat troopilise
äikesetormina.
Teine päev jõel kulges samas
rütmis – kaunid külad, huvitavad inimesed, lummavad vaated.
Meie uueks koduks sai külavana maja, kust ta meie saabudes oma naise ja
lastekarja koos pottide ja pannidega välja kupatas maja taga olevasse
sara-alusesse, et meie saaksime sisse kolida. Palambei on suur küla, kus
elavad koos kaks klanni. Küla keskel oli seetõttu ka kaks suurt
Haus Tamburani. Mõtlesime, et vaatame ühte sisse. Siis aga hakkas
üks külavana nurisema, et kui ühes käisime, tuleb ka teise
minna, muidu ei valitse hingede vahel tasakaal ja tuleb sõda. Me olime
rahu nimel nõus ka teise sisse astuma, kuigi nad küsisid selle eest
neli kinat. Juba asutasime teise pühakoja poole, kui käidi välja
kompromiss – makske kaks kinat ja te ei pea minema. Me siiski otsustasime
minna. See tasus ennast ära, sest nägime seal äsja meheks saanud
poissi, kes uhkelt demonstreeris oma värskeid mustreid seljal, rinnal,
kätel ja tagumikul. Nelja kina eest otse loomulikult, aga vaatepilt oli
muljetavaldav.
Teekond tagasi algas kottpimedas ja paduvihmas. Kuna
jõgi oli lai, siis oli kaldaid pimedas raske näha, seega oli kerge
valesti sõita või teha liigseid haake. Pidi liikuma hästi
kalda ligidal, et taskulambiga saaks kallast valgustades aimu, kuhu
läheme. Jões ujus suuri palgironte, millega kokku põrkamine
oleks võinud tähendada kanuu ümberminemist krokodillirohkes ja
kiirevoolulises öises džunglijões. Õnneks oli terve taevas
pidevalt valge sähvivast äikesest, mis valgustas jõge.
Lõpuks läks ootuspäraselt veel ka taskulamp rikki. Närvid
olid pingul, võidusõit ajaga sellistes tingimustes tundus liig
mis liig. Peagi aga hakkas paistma Pagwi ja me tõdesime, et oleme
õnnelikult tagasi tsivilisatsioonis. Ookeani äärde
jõudes oli ilm ilus, vesi soe, toidud head, voodi mugav. Elu oli
ilus.