Venemaa sõjalised siseheitlused
Dramaatiliseks minnes võiks väita, et Vene
merejõud on valmis Läänemere põhja rajatava gaasitoru
iga meetrit kaitsma viimse veretilgani. Tegelikult mitte ainult seda kindlat
gaasitoru, vaid ka kõiki ülejäänuid. Ning lisaks muidugi
Vene Föderatsiooni šelfialale jäävaid maavarasid. Viimati
mainitud ülesannet – maavarade kaitset ahnete agressorite eest
– mainis läinud aasta aprillis idanaabrite kindralstaabi
ülem Juri Balujevski. Kuidas täpselt kaitstakse, jääb
esialgu saladuseks. Esmalt tuleb ära oodata Vene Föderatsiooni uus
sõjaline doktriin.
Kuuldused selle peatsest
valmimisest on asjatundjaid põnevil hoidnud juba paar aastat. Eelmine,
s.t praegu ikka veel kehtiv doktriin võeti vastu 2000. aastal. See on
vananenud, sest pärineb ajast enne New Yorgi ründamist (mis
pole antud juhul vist määrav) ning USA juhitud koalitsiooni
tungimist Iraaki (mis ilmselt omab juba tähtsust).
Venemaa
president Vladimir Putin on viimasel ajal andnud mõista, et
rahvusvahelises elus on sõjalise jõu kasutamine
muutunud n-ö üha seaduslikumaks. Venemaa presidendi juures koos
käiv Julgeolekunõukogu kinnitas 5. märtsil oma šefi
mõtteid: relvajõud on tänases maailmas poliitiliste ja
majanduslike eesmärkide saavutamisel üks tähtsaimaid vahendeid.
Vene sõjalaevastiku rist ja
viletsus
Mida täpselt Venemaa uus sõjaline doktriin
sisaldab, näeme kunagi suve lõpus. Analüütikud
märgivad, et see ennetab ajaliselt uut julgeolekudoktriini (peaks
nagu olema vastupidi), millest loetakse välja
sõjaväelaste rolli kasvu idanaabri riiklikus ülesehituses.
Aga majandusest ehk šelfialadest konkreetselt. Vene
Föderatsiooni šelfi pindala on 4,2 miljonit ruutkilomeetrit ning
seal asub hinnanguliselt 80 protsenti Venemaa gaasi- ja naftavarudest. On veel
üks, kliima soojenemisest tulenev aspekt: arktilise jääkatte
sulades muutub Põhja-Jäämere majanduslik kasutamine üha
võimalikumaks. Siit ka tülid: Barentsi meres on Venemaal vaidlusi
Norraga ja Beringi meres USAga. Jääkatte kadumine
Põhja-Jäämerest tähendab ka seda, et suurte
maadeavastuste aegne unistus Kirdeväilast muutub reaalsuseks
– teekond Londonist Tokyosse on põhja mereteed
mööda tunduvalt lühem kui Suessi või Panama kanali
kaudu.
Kogu eelenva jutu taustal on arusaadav, et Vene uues
sõjalises doktriinis peaks olema eriliselt rõhutatud
merejõudude roll. Milline on aga praegu selle seisund?
Kerge
küsida, raske vastata. On olemas kaks täiesti erinevat hinnangut.
Kuulakem optimistlikku trummipõrinat: Vene merejõud
jäävad maailmas löögivõimsuselt alla vaid USA
omadele, ent mõningate relvaliikide täiuslikkuselt ületavad
neidki. Näiteks olla venelastel imeliselt vaiksekäigulised
ja üsna avastamatud allveelaevad Akula (Haikala), mis suutvat lausa
vaenlase laevakoondise keskele hiilida. Nad on relvastusse võtnud merel
baseeruvad ballistilised raketid Bulava (Tapper), mis suutvat ameeriklaste
raketitõrjekilbist läbi minna nagu nuga võist; ja siis
muidugi kuulsad tiibraketid Granit, mille ees on võmetud
ükskõik kui tõhusalt kaitstud vaenlase
laevastikukoondised.
Teine vaatenurk Vene merejõudude
seisundile on märksa nukram (NATO-le, s.t meile, muidugi
rõõmustav): Vene sõjalaevastiku kahanemise tempo on
selline, et aastaks 2010 jääb sinna mõningate
asjatundjate arvates umbe
s 100 alust (kõik tüübid ja klassid kokku), mis annab
Nõukogude Liidu kuldajastu 1500 alusega võrreldes põhjust
rääkida Vene merejõude tabanud mitmekordsest Tsushima ja Pearl
Harbori katastroofist. Et isegi olemasolevaid aluseid ei suudeta mehitada
kogenud ohvitseride ning piisava väljaõppe saanud
madrustega, on Vene relvajõudude kaadriprobleemidega tuttavale
inimesele vist juba iseenesestki mõistetav.
Praegu olla
jõudude vahekorrad sellised, et Venemaa Balti laevastik on
sõjaliselt võimekuselt kaks korda nõrgem nii Soome kui
Rootsi laevastikust ja neli korda nõrgem Saksa LV laevastikust;
Venemaa Musta mere laevastik kaks-kolm korda nõrgem Türgi
laevastikust. Kui rääkida üldiselt, siis olla võimekuse
vahe Inglise või Prantsuse merejõududega 5- kuni 8kordne,
Ameerika Ühendriikide omadega lausa 20–30kordne.
Segased eesmärgid
Kui nii, siis ei muutu
küsitavaks mitte ainult Vene merejõu konkurentsivõime
maailmamerel, vaid isegi selle suutlikkus kaitsa oma maa territoriaalvett. Mis
uue kaitsedoktriini majanduslikku mõõdet rõhutades on ju
esmatähtis. Ent rääkides globaalsest poliitikast, muutub
esmaseks jällegi tuumakomponent. Merejõudude loomine/taastamine
mõlema ülesande üheaegseks täitmiseks käib
Venemaale, hoolimata kõigist nafta- ja gaasituludest, üle
jõu.
Moskval näikse puuduvat ka täpne arusaam,
milline tegevussuund on prioriteetne. Nõukogude ajal seilas enamik
tuumarakettidega allveelaevasid Põhjalaevastiku lipu all ning see
laevastik oligi tollases globaalses vastasseisus kõige tähtsam. Kui
praeguse Vene mereväe strateegiline ülesanne on tasakaalustada USA
tuumajõudusid – aga nii on deklareeritud –, siis
Põhjalaevastiku esmane tähtsus säilib. Ent Venemaa endine
kaitseminister ja nüüdne asepeaminister (võib-olla tulevane
president) Sergei Ivanov teatas äsja, et tulevikus on tema kodumaa peamine
laevastik hoopiski Vaikse ookeani oma. Sest Läänes polevat tarvidust
kellegagi sõdida, Läänes olla mängureeglid selged, aga
Idas seevastu kõik lahtine.
Segadus eesmärkide
nimetamises ei piirdu ainult mereväega, vaid on nuhtluseks Venemaa
relvajõududele tervikuna. Et probleem muutuks selgemaks, tuletan
meelde meie oma kodukamaral toimuvat: Eesti kaitseväe arvates on
prioriteetne territoriaalkaitse, Eesti kaitseministeeriumi arvates aga
osalemine välismissioonidel. Mis on põhimõtteliselt
täiesti erinev eelistuste asetus. See ongi tagapõhjaks meie
luureskandaalile, see seletab tundliku info lekitamist ajakirjandusele, see
aitab õigesti hinnata (juba endise) kaitseministri ekshibitsionistlikku
veebipäevikut.
Lisaks on meil muidugi vastuolud peastaabi ja
maaväe staabi vahel, ja võib-olla elavad ka Tapa polügooni
sõjapealikud teises maailmas kui peastaabi mehed, ja käsuliinid on
sassis või on sassi mõeldud, ja nii edasi. Kõigil on palju
häid ideid, aga paraku on need täiesti erinevad ja üksteisega
vastuolus olevad ideed.
Venemaal ei ole see sugugi teisiti.
Venemaal on need asjad sada korda hullemad.
Venemaal käib praegu
piltlikult öeldes vaidlus selle üle, kas sealsed
relvajõud peaksid olema nagu kohmakas ülitugev mammut või
tuleks need muuta vilkaks hundikarjaks. Ilmselt leitakse nende
sõjalis-poliitiliste leeride vahel mingi kompromiss. Mis tähendab,
et idanaabrid klopsivad kokku küsitava võitlusvõimega
kimääri.
PS Reformierakondlane Igor
Gr&aum
l;zin andis 22. veebruaril Riigikogu menetlusse ettepaneku Territoriaalmere
seaduse vastuvõtmiseks, millega kehtestataks Eestile 12meremiiline
majandustsoon. Ei teagi, kas Eestit mitte eriti armastav Sergei Ivanov
võiks nüüd Vene mereväe Vaikselt ookeanilt tagasi
Läände orienteerida?