4 plaati
Billy Joel
“The Piano Man”
(Columbia)
Võib-olla üks parimaid plaate üldse
“The
Piano Man” on väga aus plaat selles mõttes, et laulja ja
helilooja Billy Joeli eri aastatest pärit laulud on kogumikul oma erinevas
kõlalises kuues ja mõtteviisis kokkupanduna täiesti alasti,
ilma vähemagi kaitsva kooriku või kontseptalbumi kontekstita,
mis neid kaitsta võiks. Eks me kõik teame, milliseid moode ja
muusikat sünnitasid 80. aastad! Võetagu siis sellest
ajajärgust üks iseloomulik laul ja lastagu seda tänastel
halastamatutel, helivõlurite poolt hellitatud kõrvadega
kuulajatel hinnata – või alla hinnata. Tõe huvides tuleb
öelda, et Billy Joeli parimad klaaspärlid sündisid siiski 70.
aastate lõpul – ja on plaadil täiesti esindatud –
võrratu “New York State of Mind”, vapustav
“Honesty”, igavikuline “Just the Way You Are”.
Isiklikult hindan üle kõige küll Billy Joeli plaati
“Stranger” selle erakordse musikaalsuse ja inimliku soojuse
tõttu (“Movin Out” ja “Scenes From An Italian
Restaurant” on ka sellel kogumikul), aga “The Piano Man” on
kohe järgmine. Ma usun, et see võib olla üks ilusamaid plaate
üldse. 10
Priit Hõbemägi
Kosheen
“Damage”
(Universal)
Lood
katkisest sinitaevast.
Suurbritannia looduspanoraamid on kaunid,
Walesi kaljud, inglise park, Šoti mäed ja jänkukestega tikitud
rohevad niidud. Briti looduse pehme kvintessents oli Teletupsude sari. Briti
linnad on palju ugly’mad, need jubedad pruunid töölismajade
rajoonid, tower block’id ja sõjajärgne brutaalne arhitektuur,
võeh. Briti loodus oleks siis pastoraalne folk rock à la
Fairport Convention ja linn näiteks tume jungle muusika à la
Metalheadz. Lepime sedaviisi kokku, et selline polaarsus on olemas.
Kui
see polaarsus on olemas, siis Kosheen on üritanud sellest üle astuda.
Walesist pärit laulja Sian Evans on elanud metsas ja olnud muidu vaba
õhu peale maias, kirjutanud laule sahtlisse ja värki. Samas
bändi kaks produktsiooni-mankit Substance ja Decoder olid 90ndatel
oma Ruffneck Tingi plaadifirmaga osa Bristoli d’n’b skenest.
Nüüd Kosheenis oleksid võinud need taustad vägevasti
clash’ida, aga ei teinud seda mitte. Kõik kosheenlased olid
reivihipid ja kahtlemata uskusid, et üksteist saab mõista ka ilma
E-ta. Breikbiitide, kidrade, sämplite, trummide kaudu loomulikult ja mis
kõige tähtsam – Siani füüsiliselt
ülevõimendatud hääle kaudu. Tema hääl vist ongi
seesama, mis üle astub ja natuke hirmu külvab, jättes seljataha
nutuse raja. 7
Aleksander T. Yostafa
Regina Spektor
“Soviet Kitsch”
(Sire)
Mänguline folk Brooklyni venelaste elust.
Seda
albumit kuulates tundub, nagu oleks sind kutsutud suure ja lärmaka
vene-juudi emigrandipere elutuppa, kus räägitakse läbisegi
ära mälestused, kuulujutud ja unenäod. Efekt on seda vastakam,
et pooltes lugudes siin plaadil teeb kaasa vaid Regina Spektor üksi.
9aastaselt Moskvast New Yorki kolinud nääpsuke tüdruk, kelle
muusika aimab küll folgi harmooniaid ja loo ülesehitusi, aga kes ei
suuda panna vastu kiusatusele vahepeal talle selja tagant üht võmmu
andmast. Regina Spektorit on tituleeritud anti-folgiks, aga näiteks The
Moldy Peachesi või isegi Animal Collective’iga võrreldes
pole tema muusika küll “anti”, vaid lihtsalt t
eiste vahenditega tehtud. Regina Spektori põhiinstrumendiks on klaver ja
seetõttu (ning sarnase väljenduslaadi pärast) meenutab ta ehk
veidi Cat Powerit. Olgu nende võrdlustega nagu on: “Soviet
Kitsch” on mänguline plaat Brooklyni venelaste elust, mis läheb
kohati päris trash-rokiks (“Your Honor”), aga on enamasti
minimaalne, ent sugestiivne. Kitarri on esimest korda kuulda alles kolmandas
loos “Carbon Monoxide”, mille walka walka walka walka-vahekoht on
sama meeldejääv kui mitmed teised sel plaadil. Pühendatud
Babuška Basja Ljubovitskajale. Na zdorovje! 8
Tristan
Priimägi
David Bowie
“The Best of David Bowie
1980/1987”
(EMI)
Kameeleoni allakäiguhooaegade kroonika.
Või mitte?
Nii lihtne on nõustuda kriitikutega, kes
kõnelevad 80ndate Bowie’st kui kommertsedust pimestatud luuserist,
kes langes mingite jõudude sunnil päästmatult absoluutse
nadiiri suunas, mis ilmselt selle vahemiku lõpus ka kohale
jõudis. Või ei? Kui alustada plaadiga kaasas olevast DVDst, siis
kutsuvad poosid, hullud pintsakud ja blondeeritud soengud esile naerupuhanguid,
kuid muusika samas mitte niivõrd. OK, üldtunnustatud uuenduslikkust
plaatide “Low” või “Heroes” mõttes
siin pole. Iseasi, mis see eelmine termin sisuliselt üldse on. Kuidas
ikkagi Bowie’t kirjeldada?
Lugude järjestus püüab
teha mida võimalik, segamini on hitid (“China Girl”) ja
teistsugused hitid (“Scary Monsters”), funk-disko-kangelase Nile
Rodgersi produtseeritud “Let’s Dance’i” sile glamuursus
ja hirmuäratavalt tõsised ja lihtsad Weilli/Brechti kaverid, Robert
Frippi hull kitarr “Scary Monstersi...” plaadi lugudes ja koos Pat
Metheny ja Lyle Maysiga tehtud “This Is Not America” kitši
piiril, aga mõjuv sentiment ja kurbus.
Muusikavideo ajaloo jaoks on
see lisa-DVD tähtis, näeme näiteks Julien Temple’i ja
David Mallet’ olulisi varaseid töid.
Ja muide, Bowie tubli
vampiirina laenas sel ajal hooti kõikjalt, kust midagi trendikat sai,
siin ma näiteks tajun Laurie Andersoni ja The Police’i vaimude
kohalolu mitmes loos. Otsige need ise üles...
Ja muide, ma olen vaid
üks kord elus kirjutanud kuulajakirja Eesti Raadiole, siis ka valenime
all. Kui Tõnis Erilaid ütles ühel pühapäeval mingis
84. aasta soovisaates, et äsjailmunud “Let’s Dance” on
labane või midagi taolist. Oi, ma olin siis kuri. Nostalgia, nostalgia
nüüd. 7
Tõnu Kaalep