26.04.2007, 00:00
Luurajate gaasifirma tuleb Eestisse
Eesti hakkab aga ilmselt venitama paberite ja uuringutega, mida vajab Vene-Saksa veealuse gaasijuhtme ehitus.
ENDINE LIIDUKANTSLER ENDISE LUURAJAGA: Gerhard Schröder (vasakul) ja Vladimir Putin on head sõbrad. Putin tunneb hästi Saksa kultuuri ja keelt ajast, mil töötas Ida-Saksamaal luurajana. ALL OVER PRESS
President Toomas Hendrik Ilves loobus kohtumisest
poliitikamaailma hiljutise autoriteedi Gerhard Schröderiga. Saksa
eelmine liidukantsler saabub mais Tallinna, et teha lobitööd Venemaa
ja Saksamaa vahelise uue gaasijuhtme asjus.
Tegemist on projektiga, mida Brüssel tahab arendada eelisjärjekorras. Aastaks 2015 kasvab Euroopa Liidu gaasitarvidus ligi kolmandiku võrra. Läänemere põhja rajatav gaasijuhe hakkab toimima Euroopa tuiksoonena, sest veerand lisanduvast gaasimahust liiguks just selle kaudu.
Sisuliselt ajab Schröder venelaste asja, sest jäme ots ehk 51 protsenti gaasijuhet ehitavast firmast kuulub Kremli kontrolli all olevale firmale Gazprom. President Ilves on korduvalt arvustanud Moskva kommet mõjutada naaberriike gaasi- ja naftakraanide kinnikeeramisega.
“Venemaa on asunud kasutama energiat samasuguse relvana nagu külma sõja ajal tuumarelva,” märkis Ilves mullu.
Praeguste kavade kohaselt kohtub Schröder peaminister Andrus Ansipiga, kuigi Kadriorust anti mõista, et Eesti riigis peaks ühest uuest gaasijuhtmest rääkimine olema hoopis majandusministeeriumi tase.
Värske majandusminister Juhan Parts ei kavatse samuti Schröderiga kokku saada. See pole mingi ime, sest kahe aasta eest tegi Parts koos Riigikogu liikme Igor Gräzini ja veel paari mõttekaaslasega avaliku ettepaneku nihutada Eesti territoriaalmere välispiiri Soome lahes kolme miili võrra edasi. Idee tagamõte oli Vene-Saksa gaasijuhtme rajamise segamine.
Värskes usutluses Postimehele märkis Parts: “Tuleb endalt ausalt küsida, kas praegu on veel võimalik seda juhtmeprojekti tagasi lüüa.”
Eesti saab venitada kuni poolteist aastat
Eesti riik saaks peatada gaasijuhtme rajamise vaid siis, kui see läheb läbi territoriaalmere.
Kuid isegi siis, kui venelased-sakslased tahavad kasutada lihtsalt majandustsooni, saavad siinsed poliitikud ja ametnikud pidurdada torujuhtme valmimist keskkonnamõjude hindamise ja lubade väljaandmise kaudu. Seda vähemalt aasta või isegi pooleteise võrra.
Ka Rootsi ega Soome keskkonnategelasi pole iseloomustanud eriline tuhin ning nad on tänavu öelnud, et torujuhtme trassi peaks rohkem uurima ja otsima alternatiivmarsruute.
Venitamispoliitika on Kremlile hästi tuntud. Näiteks nad ise takistasid uue nafta- ja õlivälja kasutuselevõttu Sahhalini saare külje all vajaduse tõttu kaitsta loodust täpselt nii kaua, kuni projekti vedanud Royal Dutch Shell ja teised välismaised kompaniid loovutasid poole oma osalusest Vene gaasihiiule Gazpromile. Allakirjutamistseremoonial mullu detsembris teatas Venemaa president Vladimir Putin, et keskkonnaküsimused on nüüd lahendatud.
Eesti vaevalt et Kremliga kauplema hakkab. Pigem naudivad siinsed poliitikud ärategemise rõõmu.
Vene-Saksa gaasijuhtme ettevalmistamine käib juba kümme aastat. Varem ei teinud venelased ja sakslased Eestist suurt välja, sest trass pidi kulgema teispool siinset merepiiri ja majandusvööndit. Tänavu kevadel tegid aga soomlased keskkonnakaitse vajadusele viidates ettepaneku kaaluda torujuhtme paigutamist lõuna poole ehk sisuliselt Eesti alale.
Kaks nädalat tagasi teatas torujuhet rajava ettevõtte Nord Stream esindaja Neel Strøbæk Tallinnas pressikonverentsil, et firma esitas ametliku palve uurida Eesti merepõhja.
Paar päeva hiljem kogunesid Toompeale nõu pidama kõigi torujuhtmega tegelevate ametkondade esindajad. Nord Stream sai esimese väikese laksu: firmale anti teada, et ta peab esitama uue ja korrektse taotluse, kus on täpselt kirjas, m illal ja milliseid uuringuid
ettevõte Eesti vetes teha tahab.
Valitsuse suhtejuht Inga Jagomäe märkis, et ainuüksi korrektse taotluse läbivaatamiseks ja sellele vastamiseks võib kuluda kuni neli kuud.
Kadriorus käis Kremli vastane
Ilves loobus kohtumisest Schröderiga, kuid võttis möödunud nädala kolmapäeval vastu teise torujuhtme ehitamise teemal aktiivselt sõna võtnud tegelase, advokaat Robert Amsterdami Kanadast.
Kadrioru suhtemees Toomas Sildam ütles Postimehele, et tegemist oli “erakohtumisega” ja ta ei saa seda kommenteerida.
Kuid on täiesti selge, et mehed kõnelesid muu hulgas torujuhtmest. Amsterdam näeb gaasijuhtme ehitamises samasugust jäledat tehingut nagu kunagine salalepe Vene välisministri Vjatšeslav Molotovi ja tema Saksa kolleegi Joachim von Ribbentropi vahel, mis andis Baltimaad enne teist ilmasõda Puna-Vene mõjusfääri. Praegu käib mäng taas üle väikeriikide peade, kusjuures relvana kasutab Kreml Gazpromi. “Kui valitsed Venemaad ja
Gazpromi, valitsed kogu Euroopat!” kuulutas Amsterdam Ekspressile.
Õigusinstituudis peetud hoogsas loengus hõikas ta: “Nii nagu te Eestis saite omal ajal välja nõuda MRP salaprotokollid, võiksite Schröderi siia saabudes nõuda temalt välja Putiniga sõlmitud pakti salaprotokollide sisu ja millist rolli kõiges selles mängib Vene-Saksa gaasijuhtme projekt!”
Tallinna saabus kuulus jurist Lätist, kus ta kohtus sealse parlamendi esimehe, kunagise keskkonnateadlase Indulis Emsisega. Kuid Riias koges ta elegantset tõrjumist, sest lätlased loodavad pärast piirilepingu sõlmimist Venemaaga suhted korda saada. Läti peaminister Aigars Kalvitis teataski juba teisipäeval ühes Berliini ajalehes, et pooldab gaasitoru.
Kremlit rahastavad sakslased
Sisuliselt käis Amsterdam Tallinnas endale mõttekaaslasi otsimas põhimõttel “minu vaenlase vaenlane on minu sõber”. Ta kaitseb Vene äriilma kunagist suurkuju Mihhail Hodorkovskit, kelle Kreml saatis maksupettuste ja poliitiliste ambitsioonide tõttu trellide taha. Eesti põlisvaenlane on samuti Venemaa.
Amsterdami jutust jääb mulje, et Putin punub suurejoonelist vandenõu ja seda aitavad rahastada sakslased, eeskätt Dresdner Bank ja selle investeerimisega tegelev haru Dresdner Kleinwort.
Viimane rahastas tehingut, kus Kremli käpa all olev firma võttis turuhinnast ligi kaks korda odavamalt üle Hodorkovski kunagise naftaimpeeriumi kõige väärtuslikuma osa.
Dresdner panga Moskva esindust juhtis aastaid Matthias Warnig, kes töötas varem Ida-Saksa luures. Oma endises töös puutus ta korduvalt kokku Vladimir Putiniga, kes töötas nõukogude ajal KGB esindajana Dresdenis ning tunneb seetõttu hästi saksa keelt ja kultuuri. Praegu leiame Warnigi gaasijuhet rajava Nord Streami tegevjuhi kohalt.
Nord Streami nõukogu esimees on aga Gerhard Schröder, kes liidukantslerina kohtus Putiniga vähemalt 45 korda, sageli nelja silma all. Neil on palju ühist alates nigelast lapsepõlvest. Putin kasvas üles Leningradi kommunalka’s. Schröderi isa hukkus idarindel. Tema ema oli lihtne põllutööline.
Praegu on mehed sõbrad. Putin oli ainus kõrge väliskülaline Schröderi 60. sünnipäeval Hannoveris, kus esines muuhulgas kasakakoor. Schröder lapsendas ka Vene päritolu tüdruku.
Võimule pääsedes sokutas Schröder Saksa energiafirmade Ruhrkohle ja Steag etteotsa oma lähedased kaasvõitlejad. Samamoodi suruti Venemaal Gazpromi juhiks Aleksei Miller, kes oli Putini alluv Peterburi linnavalitsuses.
Tuumajaamad tõmbavad terroriste rohkem kui gaasijuhe
Jõulude eel esinesid Nord Streami tegelased Tallinnas keskkonnaministeeriumis avalikul arutelul. Firmat esindasid juriidiline nõustaja Barbara Kallnik, pressišeff Jens Müller ning Jørn Bo Larsen nõuandefirmast Ramboll Denmark.
Kohe kerkis üles küsimus, miks ei kasutata algul kaalutud marsruuti Soome ja Rootsi kaudu, vaid toru rajatakse mere põhja, mis on hulga kallim. Arendajad vaidlesid vastu. “Tuhande kilomeetri pikkuse gaasijuhtme ehitamine maismaale on palju kulukam ja keerulisem kui juhtme rajamine mere põhja saja-kahesaja meetri sügavusele. Nord Streami projekti korral võivad olla esialgsed investeeringud suured, kuid teise variandi korral oleksid investeeringud ja hoolduskulud olnud kümne aasta pärast palju suuremad. Rootsit läbiva alternatiivi korral oleksime pidanud ehitama kuus kompressorjaama, millest igaüks oleks maksnud 500 miljonit eurot pluss personalikulud. Lisaks sellele oleksime pidanud läbima kaks Rootsi suurimat järve ning kaks ökoloogiliselt tundlikku piirkonda. Arvestades Rootsi gaasitarbimise mahtu, me ei oleks tõenäoliselt saanud luba gaasijuhtme ehitamiseks nende maismaaterritooriumile. Teie poolt märgitud variandi korral oleks meie projekt riiulile tolmuma jäänud.”
Arendajad tõid välja ka väiksema terroriohu. “Gaasijuhtme ründamisega kaasneksid eeldatavalt väga väikesed inimkaotused. Samuti puudub seal meedia aktiivne kate, paljudest kohtadest ei ole võimalik isegi televisiooniülekandeid näidata. Paljud teised objektid, näiteks tuumajaamad, on terroristidele atraktiivsemad.”
Gaasijuhtmel Riigikogu kaudne heakskiit
Samal arutelul küsis Ants Erm Tallinna Tehnikaülikoolist, kas on arvestatud võimalusega, et mõni riik leiab, et gaasijuhtme rajamine on keskkonnale ohtlik.
Arendaja teatas, et “kui KMHst selgub, et tegevusega võib kaasneda oluline negatiivne keskkonnamõju, siis peavad vastavate riikide ametkonnad nõudma selle mõju vältimist ning meie peame sellega arvestama”.
Erm ei jätnud jonni ja päris edasi, kas projekti saavad keelata ka teised riigid peale Saksamaa ja Venemaa. Nüüd vastasid Nord Streami esindajad, et gaasijuhtme asukohariigid on ka Rootsi, Soome ja Taani. “Kui kas või üks neist ei ole kavandatava tegevusega nõus (s.t luba ei anta), siis Nord Streami projekti ellu ei viida.”
Seoses viimaste uudistega lisandub võimalike keelajate nimekirja ilmselt ka Eesti. Niisama poliitiliselt on aga Eesti riigil raske gaasijuhtmele ei öelda. Esiteks andis Brüssel projektile juba aastal 2000 prioriteetsust väljendava staatuse TEN. Mullu kinnitati seda veel kord ja ilma eestlaste lärmita.
Teiseks on gaasijuhtme kaudsel viisil heaks kiitnud ka meie Riigikogu. Detsembris 2004 kehtestatud energiamajanduse pikaajaline arengukava ütleb, et “samuti vähendaks maagaasi varustusriske teise gaasimagistraali rajamine Venemaalt Euroopasse ja Eesti gaasisüsteemi ühendamine sellega”. Niisiis, et Eesti võiks harujuhtme kaudu Nord Streamiga liituda.
Peaminister Andrus Ansip on andnud torujuhtme kohta vastakaid signaale. Öelnud muuhulgas ka, et ei pea gaasitoru ohtlikuks. Ta märkis kord Päevalehele, et “sama pikk ehk 1200 kilomeetri pikkune toru on paigutatud Musta mere põhja, kohati koguni 2,5 kilomeetri sügavusele, ja sealne toru töötab suurepäraselt&rd quo;.
Tolle torujuhtme nimi on Blue Stream ning selle omanike ringi kuulub Gazprom.
Tegemist on projektiga, mida Brüssel tahab arendada eelisjärjekorras. Aastaks 2015 kasvab Euroopa Liidu gaasitarvidus ligi kolmandiku võrra. Läänemere põhja rajatav gaasijuhe hakkab toimima Euroopa tuiksoonena, sest veerand lisanduvast gaasimahust liiguks just selle kaudu.
Sisuliselt ajab Schröder venelaste asja, sest jäme ots ehk 51 protsenti gaasijuhet ehitavast firmast kuulub Kremli kontrolli all olevale firmale Gazprom. President Ilves on korduvalt arvustanud Moskva kommet mõjutada naaberriike gaasi- ja naftakraanide kinnikeeramisega.
“Venemaa on asunud kasutama energiat samasuguse relvana nagu külma sõja ajal tuumarelva,” märkis Ilves mullu.
Praeguste kavade kohaselt kohtub Schröder peaminister Andrus Ansipiga, kuigi Kadriorust anti mõista, et Eesti riigis peaks ühest uuest gaasijuhtmest rääkimine olema hoopis majandusministeeriumi tase.
Värske majandusminister Juhan Parts ei kavatse samuti Schröderiga kokku saada. See pole mingi ime, sest kahe aasta eest tegi Parts koos Riigikogu liikme Igor Gräzini ja veel paari mõttekaaslasega avaliku ettepaneku nihutada Eesti territoriaalmere välispiiri Soome lahes kolme miili võrra edasi. Idee tagamõte oli Vene-Saksa gaasijuhtme rajamise segamine.
Värskes usutluses Postimehele märkis Parts: “Tuleb endalt ausalt küsida, kas praegu on veel võimalik seda juhtmeprojekti tagasi lüüa.”
Eesti saab venitada kuni poolteist aastat
Eesti riik saaks peatada gaasijuhtme rajamise vaid siis, kui see läheb läbi territoriaalmere.
Kuid isegi siis, kui venelased-sakslased tahavad kasutada lihtsalt majandustsooni, saavad siinsed poliitikud ja ametnikud pidurdada torujuhtme valmimist keskkonnamõjude hindamise ja lubade väljaandmise kaudu. Seda vähemalt aasta või isegi pooleteise võrra.
Ka Rootsi ega Soome keskkonnategelasi pole iseloomustanud eriline tuhin ning nad on tänavu öelnud, et torujuhtme trassi peaks rohkem uurima ja otsima alternatiivmarsruute.
Venitamispoliitika on Kremlile hästi tuntud. Näiteks nad ise takistasid uue nafta- ja õlivälja kasutuselevõttu Sahhalini saare külje all vajaduse tõttu kaitsta loodust täpselt nii kaua, kuni projekti vedanud Royal Dutch Shell ja teised välismaised kompaniid loovutasid poole oma osalusest Vene gaasihiiule Gazpromile. Allakirjutamistseremoonial mullu detsembris teatas Venemaa president Vladimir Putin, et keskkonnaküsimused on nüüd lahendatud.
Eesti vaevalt et Kremliga kauplema hakkab. Pigem naudivad siinsed poliitikud ärategemise rõõmu.
Vene-Saksa gaasijuhtme ettevalmistamine käib juba kümme aastat. Varem ei teinud venelased ja sakslased Eestist suurt välja, sest trass pidi kulgema teispool siinset merepiiri ja majandusvööndit. Tänavu kevadel tegid aga soomlased keskkonnakaitse vajadusele viidates ettepaneku kaaluda torujuhtme paigutamist lõuna poole ehk sisuliselt Eesti alale.
Kaks nädalat tagasi teatas torujuhet rajava ettevõtte Nord Stream esindaja Neel Strøbæk Tallinnas pressikonverentsil, et firma esitas ametliku palve uurida Eesti merepõhja.
Paar päeva hiljem kogunesid Toompeale nõu pidama kõigi torujuhtmega tegelevate ametkondade esindajad. Nord Stream sai esimese väikese laksu: firmale anti teada, et ta peab esitama uue ja korrektse taotluse, kus on täpselt kirjas, m illal ja milliseid uuringuid
ettevõte Eesti vetes teha tahab.
Valitsuse suhtejuht Inga Jagomäe märkis, et ainuüksi korrektse taotluse läbivaatamiseks ja sellele vastamiseks võib kuluda kuni neli kuud.
Kadriorus käis Kremli vastane
Ilves loobus kohtumisest Schröderiga, kuid võttis möödunud nädala kolmapäeval vastu teise torujuhtme ehitamise teemal aktiivselt sõna võtnud tegelase, advokaat Robert Amsterdami Kanadast.
Kadrioru suhtemees Toomas Sildam ütles Postimehele, et tegemist oli “erakohtumisega” ja ta ei saa seda kommenteerida.
Kuid on täiesti selge, et mehed kõnelesid muu hulgas torujuhtmest. Amsterdam näeb gaasijuhtme ehitamises samasugust jäledat tehingut nagu kunagine salalepe Vene välisministri Vjatšeslav Molotovi ja tema Saksa kolleegi Joachim von Ribbentropi vahel, mis andis Baltimaad enne teist ilmasõda Puna-Vene mõjusfääri. Praegu käib mäng taas üle väikeriikide peade, kusjuures relvana kasutab Kreml Gazpromi. “Kui valitsed Venemaad ja
Gazpromi, valitsed kogu Euroopat!” kuulutas Amsterdam Ekspressile.
Õigusinstituudis peetud hoogsas loengus hõikas ta: “Nii nagu te Eestis saite omal ajal välja nõuda MRP salaprotokollid, võiksite Schröderi siia saabudes nõuda temalt välja Putiniga sõlmitud pakti salaprotokollide sisu ja millist rolli kõiges selles mängib Vene-Saksa gaasijuhtme projekt!”
Tallinna saabus kuulus jurist Lätist, kus ta kohtus sealse parlamendi esimehe, kunagise keskkonnateadlase Indulis Emsisega. Kuid Riias koges ta elegantset tõrjumist, sest lätlased loodavad pärast piirilepingu sõlmimist Venemaaga suhted korda saada. Läti peaminister Aigars Kalvitis teataski juba teisipäeval ühes Berliini ajalehes, et pooldab gaasitoru.
Kremlit rahastavad sakslased
Sisuliselt käis Amsterdam Tallinnas endale mõttekaaslasi otsimas põhimõttel “minu vaenlase vaenlane on minu sõber”. Ta kaitseb Vene äriilma kunagist suurkuju Mihhail Hodorkovskit, kelle Kreml saatis maksupettuste ja poliitiliste ambitsioonide tõttu trellide taha. Eesti põlisvaenlane on samuti Venemaa.
Amsterdami jutust jääb mulje, et Putin punub suurejoonelist vandenõu ja seda aitavad rahastada sakslased, eeskätt Dresdner Bank ja selle investeerimisega tegelev haru Dresdner Kleinwort.
Viimane rahastas tehingut, kus Kremli käpa all olev firma võttis turuhinnast ligi kaks korda odavamalt üle Hodorkovski kunagise naftaimpeeriumi kõige väärtuslikuma osa.
Dresdner panga Moskva esindust juhtis aastaid Matthias Warnig, kes töötas varem Ida-Saksa luures. Oma endises töös puutus ta korduvalt kokku Vladimir Putiniga, kes töötas nõukogude ajal KGB esindajana Dresdenis ning tunneb seetõttu hästi saksa keelt ja kultuuri. Praegu leiame Warnigi gaasijuhet rajava Nord Streami tegevjuhi kohalt.
Nord Streami nõukogu esimees on aga Gerhard Schröder, kes liidukantslerina kohtus Putiniga vähemalt 45 korda, sageli nelja silma all. Neil on palju ühist alates nigelast lapsepõlvest. Putin kasvas üles Leningradi kommunalka’s. Schröderi isa hukkus idarindel. Tema ema oli lihtne põllutööline.
Praegu on mehed sõbrad. Putin oli ainus kõrge väliskülaline Schröderi 60. sünnipäeval Hannoveris, kus esines muuhulgas kasakakoor. Schröder lapsendas ka Vene päritolu tüdruku.
Võimule pääsedes sokutas Schröder Saksa energiafirmade Ruhrkohle ja Steag etteotsa oma lähedased kaasvõitlejad. Samamoodi suruti Venemaal Gazpromi juhiks Aleksei Miller, kes oli Putini alluv Peterburi linnavalitsuses.
Tuumajaamad tõmbavad terroriste rohkem kui gaasijuhe
Jõulude eel esinesid Nord Streami tegelased Tallinnas keskkonnaministeeriumis avalikul arutelul. Firmat esindasid juriidiline nõustaja Barbara Kallnik, pressišeff Jens Müller ning Jørn Bo Larsen nõuandefirmast Ramboll Denmark.
Kohe kerkis üles küsimus, miks ei kasutata algul kaalutud marsruuti Soome ja Rootsi kaudu, vaid toru rajatakse mere põhja, mis on hulga kallim. Arendajad vaidlesid vastu. “Tuhande kilomeetri pikkuse gaasijuhtme ehitamine maismaale on palju kulukam ja keerulisem kui juhtme rajamine mere põhja saja-kahesaja meetri sügavusele. Nord Streami projekti korral võivad olla esialgsed investeeringud suured, kuid teise variandi korral oleksid investeeringud ja hoolduskulud olnud kümne aasta pärast palju suuremad. Rootsit läbiva alternatiivi korral oleksime pidanud ehitama kuus kompressorjaama, millest igaüks oleks maksnud 500 miljonit eurot pluss personalikulud. Lisaks sellele oleksime pidanud läbima kaks Rootsi suurimat järve ning kaks ökoloogiliselt tundlikku piirkonda. Arvestades Rootsi gaasitarbimise mahtu, me ei oleks tõenäoliselt saanud luba gaasijuhtme ehitamiseks nende maismaaterritooriumile. Teie poolt märgitud variandi korral oleks meie projekt riiulile tolmuma jäänud.”
Arendajad tõid välja ka väiksema terroriohu. “Gaasijuhtme ründamisega kaasneksid eeldatavalt väga väikesed inimkaotused. Samuti puudub seal meedia aktiivne kate, paljudest kohtadest ei ole võimalik isegi televisiooniülekandeid näidata. Paljud teised objektid, näiteks tuumajaamad, on terroristidele atraktiivsemad.”
Gaasijuhtmel Riigikogu kaudne heakskiit
Samal arutelul küsis Ants Erm Tallinna Tehnikaülikoolist, kas on arvestatud võimalusega, et mõni riik leiab, et gaasijuhtme rajamine on keskkonnale ohtlik.
Arendaja teatas, et “kui KMHst selgub, et tegevusega võib kaasneda oluline negatiivne keskkonnamõju, siis peavad vastavate riikide ametkonnad nõudma selle mõju vältimist ning meie peame sellega arvestama”.
Erm ei jätnud jonni ja päris edasi, kas projekti saavad keelata ka teised riigid peale Saksamaa ja Venemaa. Nüüd vastasid Nord Streami esindajad, et gaasijuhtme asukohariigid on ka Rootsi, Soome ja Taani. “Kui kas või üks neist ei ole kavandatava tegevusega nõus (s.t luba ei anta), siis Nord Streami projekti ellu ei viida.”
Seoses viimaste uudistega lisandub võimalike keelajate nimekirja ilmselt ka Eesti. Niisama poliitiliselt on aga Eesti riigil raske gaasijuhtmele ei öelda. Esiteks andis Brüssel projektile juba aastal 2000 prioriteetsust väljendava staatuse TEN. Mullu kinnitati seda veel kord ja ilma eestlaste lärmita.
Teiseks on gaasijuhtme kaudsel viisil heaks kiitnud ka meie Riigikogu. Detsembris 2004 kehtestatud energiamajanduse pikaajaline arengukava ütleb, et “samuti vähendaks maagaasi varustusriske teise gaasimagistraali rajamine Venemaalt Euroopasse ja Eesti gaasisüsteemi ühendamine sellega”. Niisiis, et Eesti võiks harujuhtme kaudu Nord Streamiga liituda.
Peaminister Andrus Ansip on andnud torujuhtme kohta vastakaid signaale. Öelnud muuhulgas ka, et ei pea gaasitoru ohtlikuks. Ta märkis kord Päevalehele, et “sama pikk ehk 1200 kilomeetri pikkune toru on paigutatud Musta mere põhja, kohati koguni 2,5 kilomeetri sügavusele, ja sealne toru töötab suurepäraselt&rd quo;.
Tolle torujuhtme nimi on Blue Stream ning selle omanike ringi kuulub Gazprom.
Gaasijuhe ähvardab
Poliitiline oht
Väheneb Balti riikide, aga ka praegu Venemaa ja Lääne-Euroopa vahelist gaasitransiiti kontrollivate riikide nagu Poola, Valgevene ja Ukraina võim poliitilisel areenil.
Samas satub Saksamaa suuremasse otsesesse energeetilisse sõltuvusse Venemaast.
Sõjaline oht
Venemaa võib kasutada gaasijuhtme kaitsmise vajadust ettekäändena uuendada Balti mere laevastikku ja viia oma patrullalused Läänemerele. Sellisele võimalusele viitas mullu sügisel isegi Vene president Vladimir Putin.
Keskkonnaoht
Gaasitrass läbib Soome lahes ja Gotlandi saare kandis kohti, kuhu pärast sõda uputati mürkgaase ja kus leidub miine. Gaasitoru purunemise korral sureb lekke kohas elustik, eeskätt kalad, kuid mõju on ilmselt lühiajaline ja ala ei ole suur.
Majanduslik oht
Ehitamise ajal kehtiv keelutsoon segab laevaliiklust ning kalastamist.
Kuna Gazpromil võib tulevikus tekkida probleeme gaasi tootmisega, siis võib kahaneda Eesti varustuskindlus, sest Venemaa on huvitatud eeskätt suurtele turgudele (Saksamaa jne) antud lubaduste täitmisest.
