Ajaloorindel muutuseta
Eerik-Niiles Kross
“Vabaduse
väravad”
Ilmamaa, 2007. 424 lk
Pole
nähtavasti juhuslik, et köite saateteksti kirjutanud Hando Runnel ei
oska selle kokkupanekut päris veenvalt seletada. Hea luuletaja pole alati
mõtteloolane. Ilmamaa vahendusel raamatuks raiutud Eerik-Niiles Krossi
lahjavõitu esiletõstmises vaid “poliitilise publitsistina,
omailmelise autoristiili valdajana” peegeldub ka ettevaatlikkus.
Tõsi on aga see, et “vaimus ja moes” kõlab Krossi
vahendusel põlvkonna hääl. Loodetavasti aga ei esinda see
põlvkonna suutlikkust.
Eesti iseseisvumise toimekalt kaasa
teinud poliitikute põlvkonna starti seob EÜSi taaselustamise
kõrval ehk kõige ilmsemalt ajakiri Vikerkaar. Publitsistina
esindab Kross Luige, Herkeli, Rauna, Nuti, Pruuli, Laari jt kõrval just
Vikerkaare noorema seltskonna vaimsust. Vikerkaare teedrajavat tähendust
oleks raske kujutleda ilma selle sõpruskonnata ja samas tugevnes nende
mõttekaaslus just selle komsomoli keskkomitee (ELKNÜ)
häälekandjast foorumi toel. Igatahes saab Vikerkaare 1987. aasta
esimeses numbris “käe valgeks” ka 19-aastane Kross.
Ajastule iseloomulikult kannab nõukogude režiimi ja ülikooli
demokratiseerimise üleskutset veel Pätsi autoritaarse režiimi
kriitika! Ja pole liig väita, et sisukaim osa raamatuks koondatud
kirjatöödest pärineb just algusaastaist.
On
tähelepanuväärne, et “Krossi põlvkond” on
andnud poliitikuid, ärimehi, ajakirjanikke, aga hoopis vähem
akadeemilisi isikuid või koguni intellektuaale. Täismeheaastad pole
ka Krossile lisanud esseistlikku küpsust või sõnumilisust,
avardanud arutluste mastaapi jne. Küll aga on vaatamata Krossi
vahelduvaile toimetamistele läbivalt jälgitavad teemad, mis hoiavad
raamatut koos ja liidavad Krossi, Laari, Herkeli jt jätkuvalt
põimuvasse diskursiivsesse kogukonda.
Võitlus ajaloo lohega
Selle
kogukonna hingeelu osaks on “võitleva Eesti”
valküroloogia. Ilma kangelaste, suurte võitudeta jne ei näi
neil olevat õiget identiteeti. See on sama mõttelaad, mille toel
ühest juunikuu päevast tehti kord võidupüha.
Lähedasest vaimust sünnivad nüüd hüüatused nagu
“Wolter von Plettenbergi võit venelaste üle Smolino all 1502.
aastal väärib läheneva 500. aastapäeva tähistamist kui
Eesti üht suuremat võitu Vene üle” (lk 82).
Samasse ritta kuulub ka korduv motiiv “kaotatud võitudest”
(kui parafraseerida Saksa kindralit von Mannsteini). “Ehk ei olegi
oluline, et Sinimägedes langes 30 korda enam venelasi, kui Võnnust
sakslasi osa võttis. Oluline on, et Sinimägedes me ei kaotanud,
vaid võitlesime lõpuni.” Lõpuni võitlemine on
küsitav, pealegi on see tsiviliseeritud sõjapidamises
vastunäidustatud – lõpptulemuse vältimatuse ees sai ka
suurematel rahvastel väärtuseks säästa iga meest, kellest
võib veel saada rahvuse eluvõimet tagavate laste isa. Krossi
käes arvestuslikult 200 000 – 250 000 kanti paigutuv
Sinimägedes langenud venelaste arv ületab kümnekordselt
tegeliku. Kuid selle verepulma arvu uhkelt suureks ajamisel kordab Kross pea
sõna-sõnalt Mart Laari arutlusi.
Täiesti arutuna
tundub aga korduv soov teha Eestist natsi-Saksamaa liitlast. “Selles
Eesti – N Liidu sõjas, mis kestis septembri lõpuni 1944 ja
lõppes Eesti kaotusega, sõdisime m
e objektiivselt Saksamaa liitlasena” (lk 70). Okupeeritud maa staatuse
kujutluslik tekitamine ei anna argumente Eesti iseseisvuse taastamise kasuks,
küll aga lisaks vastutust natside kõikide jõleduste eest.
Soovmõtlemise kasuks pole argumente. Pidamata jäänud
Talvesõja trauma näib kanduvat põlvest põlve mitte
just viljakate fantaasiatena, õigemini kutsub jätkuvalt seda
kuidagi “järele tegema”.
“Kommarid ahju”
Nii on Kross pealkirjastanud
küll vaid ühe artikli, kuid tema lähedase
mõttekaaslase Indrek Tarandi poolt kilbile tõstetud (aga ka
Toomas Hendrik Ilvese toetuse saanud) mõte läbib punase
niidina kogu raamatut ja on samas nii mõnegi
“pimetäpi” allikas.
Kross kui ajaloolane taandub
Krossi kui platsipuhastaja ja ideoloogi ees. Tunnustanud pikalt
nõukogudeaegse juuraprofessori Hillar Randalu keskset panust EÜSi
taastamisel, teatab ta samas, et kunagiste NLKP liikmete EÜSi liikmelisus
on loomulikult välistatud!
Enda elukäigugi seletamisel
muudab must-valgeid valikuid seadev arutlusviis selgelt ebaõiglaseks
tema saatuse kujundajate hindamise. Rohkete tunnustussõnade
kõrval naisõpetajaile ja koolipõlve vabadustele, mis
lubasid avalikult nõukogudevastastest poliitilistest
väljaastumistest n-ö puhtalt välja tulla, takerdub Kross
selgitustesse nagu asi “ei ulatunud nende kõrvu”, või
ei “kantud keelt”. Nagu ta ise hiljem arhiivis võis
veenduda, jõudsid ettekanded noorte tegevusest ikka EKP KKni. Kuid
karistused jäid paberile (nende aegade saatusekaaslastele lausa
klassikaliselt tuttav skeem).
Ilmselgelt on seletus tollase
koolidirektori, Eesti-aegse koolimehe Artur Tiki taustas, kes olnud aga
“kahjuks ka Punaarmee ohvitser” (lk 11). Kogu kirjeldatud
“imeliste” pääsemiste võimalikuks saamise saladus
(poiste vastu ei saanud isegi Kortelaineni ettekanne) peitus just selles
poliitilises kapitalis, mille andis Artur Tiki NLKP liikmepilet ja Punaarmee
eruohvitseri staatus. See andis “käendusõiguse” nagu ka
Eesti Korpuse vennaskonna sidemed, mille toeta kogu kooli nii sümpaatne
naistevägi poleks mitte ainult saanud noori toetada, vaid oleks ilma
suurema probleemita ka laiali puistatud.
Tiki koolidirektorist
järeltulija, kellel selliseid “atestaate” ei olnud, valikuks
jäi koolist lahkuda ja seega jätta noored KGB meelevalda.
Sedalaadi “pimetäpil” leidub hämmastavaid paralleele
Krossi võitluskaaslaste (Vahtre, Laari jt) arutlustes. Vahtregi imestab
oma tagasivaates, kuidas võis professor Ligi – tõeline
“eesti mees” – ikkagi olla NLKP liige!
Pärast 1950ndate alguse repressioone sula-aastail taas koondunud endiste
nn korpuslaste ring oli kaugelt mõjukam kui tänane EÜS. Ja
selle asemel, et neid esitada aina vaid Sinimägede antikangelastena, tuleb
tõsiselt küsida – milline oleks Eesti saatus, ka Krossi
põlvkonna väljavaade olnud ilma Ferdinand Eiseni, Juhan Peegli,
Osvald Saadre, Artur Tiki ja kümnete teisteta, kelle kahjuks
elusana koju mitte jõudnud saatusekaaslased on selleski raamatus
kaasokupantidena rivistatud Pronkssõduri taha.
Olulisem kui
ainult Krossi ja ta koolikaaslaste “astla vastu üles
löömiste” mõistmise seisukohalt on tähelepanek, et
just kooliajal kogetud “karistamatuse tundel” oli suur osa ka
ülikoolis 1988 vallandatud vaimses revolutsioonis. Režiimi
kõdunemine oli juba ammu enne ametlikku perestroikat arenenud
vägagi kaugele. Maksab rõhuta
da, et tähtis osa selles oli EV-aegse taustaga haritlasperekondades
sirgunud noortel (Kross, Tarandid jt).
Uusäratajate aeg möödas
Kui parafraseerida
üht tema lähemat mõttekaaslast, siis Eerik-Niiles Kross
esindab 1980. aastate “uusäratajate” kaanonit nii mineviku
mõtestamises kui ka oma kaasaja nägemises. Äratamine on uue
identiteedi kehtestamine, kaaslaseks uute ja vanade aegade, omade ja
võõraste tegelaste, kollaborantide ja rahvuslaste vastandamine
ning nende vahel jooksva piiri hoidmine ja kompromissitu kaitsmine.
Kompromissitus mineviku suhtes võib hakata meenutama neid
võikaid aegu, kui helgeis lapsepõlvemälestusteski nähti
“kodanlise aja” tagaigatsemist. “Mäluta
müügimees saab väita, et moos Kosmos maitseb sama hästi kui
vanal ajal. Ja ei taju üldse, et sellega kiidab ta ka seda aega, kus tema
tegevus oleks kvalifitseerunud spekuleerimiseks, kriminaalkorras karistatavaks
kuriteoks” (lk 362).
Sama “nende”
tõrvamise ja meie ilustamise vaateviisi paradigmat esindavad ka
ajalootegelaste taandamine must-valgetele skeemidele. Näiteks Reveli
Kolõvaniks ümber nimetamise kampaania lükatakse täiega
Tallinna volikogu venelastest saadikute kaela, kuigi selle tuline pooldaja
Poska veel enne hääletust eestlasigi manitses: “Vene rahvusele
on haavav, kui ta oma vanu nimesid tagasi ei saa. Täidame selle
soovi!”
Tänaseks on see vastanduv ja kompromissitu
enesekehtestamine, mis nooruse uljuses võis olla isegi võluv,
taandunud Esimest maailmasõda meenutavaks positsioonisõjaks, kus
frontaalrünnakuga, vaatamata tohutuile moraalseile ja poliitilistele
ohvritele, püütakse kangekaelselt saavutada läbimurret.
Sellisena on Krossi raamat ajastu dokument, Eesti mõttemaastiku kohati
kurisoosseks muutunud mõtteviisi kaardistaja.
Konservatiivsusel on oma funktsioon, kuid kaitstav mõtteruum on kohati
ahtake, selles on väga napilt mõttekaaslust filosoof Richard Rorty
või mõne teisega, kellele Kross noorusaegadel veel viitab. Kui
Mart Laari suhtes on sedastatud, et ta kujutab sõda Saksa kindralstaabi
vaatenurgast, siis Kross polemiseerib vaimus üha mõne partorgiga.
USA poliitika vajab häid advokaate, Tšetšeenia roimad
pidevat meenutamist, kõnelemata asjatundlikust ajaloost kirjutamisest.
Võitleva publitsistina on Kross omal kohal. Kuid tal pole just palju
kirjatöid, mis õigustaksid nende koondamist Ilmamaa kirjastatud
paksu kõvakaanelisse raamatusse.