10.05.2007, 00:00
Kommunistid veinisõbrast ekspeaministri kallal
See oli ette teada! Teisiti ei saanudki minna! Kõik
hakkas viltu vedama täpselt sellest hetkest, kui Castilla ja Leoni
Veiniakadeemia otsustas endisele Hispaania peaministrile José Maria
Aznarile anda aumedali ja ka meedia kohale kutsuda. Mille eest aumedal anti, ei
tea täpselt keegi, aga läinud nädalal peetud tähtsat
sündmust austasid oma kohalolekuga sellegipoolest kümned tumedates
ülikondades mehed. Veini voolas ojadena. Ahjaa, kaks naist olid ka.
Pärast rikkalikule õhtusöögile järgnenud õlalepatsutamisi ja vägevaid naerumöiratusi astub endine riigimees number üks mikrofoni ette ning saal vaikib ootusärevalt. José Maria silm särab, ta muigab ja ... sel hetkel saab terve saal aru, et nüüd on see käes! Sest José Maria ei naerata kunagi.
Asi, mis on mõneti ka arusaadav, sest olla kaheksa aastat võimul, juhtida 43miljonilise elanikuga riiki – ja lõpuks mäletatakse sind ikkagi ainult ebaõnnestunud katse järgi olla korra elus sama tähtis kui su kaks suurt sõpra Bush ja Blair. Katse järgi nende kombel jäädvustada oma nime ajalukku suurte kuldsete tähtedega, et saada Nobel ja Pulitzer ja kõik teised auhinnad, mida antakse tähtsatele meestele ning väga harva naistele. Ja kui B&B tulid Azorese saartel peetud kohtumisel välja hiigelplaaniga teha Iraak maatasa, nägid sina selles eluvõimalust ja lõid käed. Mis sest, et miljonid hispaanlased tulid tänavatele, kandes seljas, kätel, plakatitel, näos ja keelel suurt NO’d sõjale; mis sellest, et ÜRO oli sissetungi vastu; mis sellest, et neljaaastase sõja jooksul on Iraagis oma elu kaotanud üle 700 000 inimese ning mis sest, et sul ei jäänud muud üle, kui veel selle aasta jaanuarini enesekindlalt kaitstud “Iraagil on massihävitusrelvad” mulliks tunnistada. Ah, mis kõigest sellest, sest Aznar teab ju paremini!
Niisiis, José Maria naeratab ja kaameramehed hakkavad üksteist armutult trügima, et võimalikust nädala tippsündmusest parim ülesvõte saada ja 800eurosele palgale preemia kujul ehk veidi lisa teenida. Vaikus, veel üks irooniline muie, ja endise riigimehe peksupoisiks saavad kohaliku liiklusameti ponnistused vähendada avariiohvreid ning tervishoiuministeeriumi plaan võtta vastu karm alkoholiseadus, kus ka vein on alkohoolsete jookide nimekirjas.
“Mulle ei meeldi, kui mulle öeldakse, et “te ei tohi sõita kiiremini kui see limiit, te ei tohi süüa nii palju hamburgereid, peate vältima seda ja teist, ja pealegi keelan teil veini joomise”. Ja kui maanteedel ütlevad elektroonilised ekraanid, et “Me ei saa sinu eest juhtida”, siis ma alati mõtlen, et kes (José Maria sõrm osutab lakke) on öelnud sulle (José Maria sõrm osutab hallis ülikonnas, punase lipsuga õhetavale mehele), et mina (sõrm elab oma elu, või siis mitte, aga igatahes näitab jälle taevasse) tahan, et sa minu eest juhiksid?” Saal rõkatab naerust. Jälle viga, sest José Maria naeratab taas kord ja jätkab: “Mina ainult vett ja veini joongi! Ja veinipokaalid, mis ma pean või ei pea ära jooma, laske mul rahulikult põhjani juua; ma ei ohusta kedagi ega tee kellelegi liiga.” Nii arvab José Maria ja võtab selle peale uue pokaali. Tema autojuht pole seda terve õhtu teinud.
Kaks päeva hiljem, kui José “anarhist” Maria ülemeelikutest avaldustest tõusnud melu oli vaibumas, tuli teade Hispaania kommunistlikult parteilt, kes endisel peaministril sugugi nii kergelt pääseda lasta ei taha ja on moodusta nud eri poliitilistest ühingutest, assotsiatsioonidest ning üksikikustest koosneva platvormi, mille eesmärk on José Maria Aznar sõjakuritegude eest Haagi Ülemkohtu ette viia.
Pärast rikkalikule õhtusöögile järgnenud õlalepatsutamisi ja vägevaid naerumöiratusi astub endine riigimees number üks mikrofoni ette ning saal vaikib ootusärevalt. José Maria silm särab, ta muigab ja ... sel hetkel saab terve saal aru, et nüüd on see käes! Sest José Maria ei naerata kunagi.
Asi, mis on mõneti ka arusaadav, sest olla kaheksa aastat võimul, juhtida 43miljonilise elanikuga riiki – ja lõpuks mäletatakse sind ikkagi ainult ebaõnnestunud katse järgi olla korra elus sama tähtis kui su kaks suurt sõpra Bush ja Blair. Katse järgi nende kombel jäädvustada oma nime ajalukku suurte kuldsete tähtedega, et saada Nobel ja Pulitzer ja kõik teised auhinnad, mida antakse tähtsatele meestele ning väga harva naistele. Ja kui B&B tulid Azorese saartel peetud kohtumisel välja hiigelplaaniga teha Iraak maatasa, nägid sina selles eluvõimalust ja lõid käed. Mis sest, et miljonid hispaanlased tulid tänavatele, kandes seljas, kätel, plakatitel, näos ja keelel suurt NO’d sõjale; mis sellest, et ÜRO oli sissetungi vastu; mis sellest, et neljaaastase sõja jooksul on Iraagis oma elu kaotanud üle 700 000 inimese ning mis sest, et sul ei jäänud muud üle, kui veel selle aasta jaanuarini enesekindlalt kaitstud “Iraagil on massihävitusrelvad” mulliks tunnistada. Ah, mis kõigest sellest, sest Aznar teab ju paremini!
Niisiis, José Maria naeratab ja kaameramehed hakkavad üksteist armutult trügima, et võimalikust nädala tippsündmusest parim ülesvõte saada ja 800eurosele palgale preemia kujul ehk veidi lisa teenida. Vaikus, veel üks irooniline muie, ja endise riigimehe peksupoisiks saavad kohaliku liiklusameti ponnistused vähendada avariiohvreid ning tervishoiuministeeriumi plaan võtta vastu karm alkoholiseadus, kus ka vein on alkohoolsete jookide nimekirjas.
“Mulle ei meeldi, kui mulle öeldakse, et “te ei tohi sõita kiiremini kui see limiit, te ei tohi süüa nii palju hamburgereid, peate vältima seda ja teist, ja pealegi keelan teil veini joomise”. Ja kui maanteedel ütlevad elektroonilised ekraanid, et “Me ei saa sinu eest juhtida”, siis ma alati mõtlen, et kes (José Maria sõrm osutab lakke) on öelnud sulle (José Maria sõrm osutab hallis ülikonnas, punase lipsuga õhetavale mehele), et mina (sõrm elab oma elu, või siis mitte, aga igatahes näitab jälle taevasse) tahan, et sa minu eest juhiksid?” Saal rõkatab naerust. Jälle viga, sest José Maria naeratab taas kord ja jätkab: “Mina ainult vett ja veini joongi! Ja veinipokaalid, mis ma pean või ei pea ära jooma, laske mul rahulikult põhjani juua; ma ei ohusta kedagi ega tee kellelegi liiga.” Nii arvab José Maria ja võtab selle peale uue pokaali. Tema autojuht pole seda terve õhtu teinud.
Kaks päeva hiljem, kui José “anarhist” Maria ülemeelikutest avaldustest tõusnud melu oli vaibumas, tuli teade Hispaania kommunistlikult parteilt, kes endisel peaministril sugugi nii kergelt pääseda lasta ei taha ja on moodusta nud eri poliitilistest ühingutest, assotsiatsioonidest ning üksikikustest koosneva platvormi, mille eesmärk on José Maria Aznar sõjakuritegude eest Haagi Ülemkohtu ette viia.